[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Elu keerdkäigud on ettearvamatud. Mul ka abikaasa leidis uue naise, vahele jäädes lauldi mulle seda hingesuguluse juttu. Loobuda ei tahtnud ta nagu kummastki. Kolisin selle jama peale üsna ruttu välja, algatasin lahutuse. Oli valus ja õudne, aga kõik eelnev ilus elu oli ju katki. Mulle ei sobinud olla üks tema kahest naisest. Ka ei tahtnud ma oma elu jätkata hirmus, et kui see lugu on möödas, siis alati võib tulla uus hingesugulane ja jälle ma olen \”see\”.. (Ma pean minema, sest \”see\” ootab, \”see\” tahtis kuskile minna jne. See \”see\” on seaduslik abikaasa, ometigi!)
Läks aega mööda, elu keeras uue lehekülje ja kinkis mulle jälle armastuse. Nüüdseks olen uuesti abielus ja oh imelugu – elu on ilusam kui oleksin osanud lootagi! Olin vanas nii kinni, et ei taibanudki, kui palju on valesti.
Aastaid on küll möödunud, aga endine abikaasa laulab veel praegugi tuttavatele, et meie abielu läks nässu, kuna mina läksin ära/tahtsin lahutust/leidsin uue/abiellusin. Tema olevat süütu kannataja.
Selle kõigega paneb ta mulle märgi, et mina olin paha ja samas mustab paratamatult ka uut ju, et see pole piisavalt hea. Mul on uuest naisest kahju, ta peab kuulma seda, et nad on koos kuna mina läksin ära, mitte sellepärast, et ta oli parem kui mina. Iga inimene on väärt teadmist, et ta on see õige, muidu on alustalad uuele elule natuke nõrgad loodud.[/tsitaat]
aga mul on küsimus teile kõigile. Enne kui mehele silmarõõm tekkis, kas teie suhtes oli kõik korras? Ja kui ei olnud korras, kas üritasite korda saada, tegite selleks midagi (nii mees kui ka naine)? Või lihtsalt leidisiki kellegi teise, täiesti puhta ja ausa suhte kõrvale? Kas muidu oli hea mees?