Minu lugu on järgmine. Olen abielus, meil on laps ja lahusvara. Elame mehe korteris, laps käib koolis Tallinnas ja mina tööl. Olen madalapalgaline riigitöötaja. Mul pole võimalik raha koguda ja oma kinnisvara soetada. Palk väike selleks ja pärandust ka kuskilt mitte kunagi ei ole tulemas. Seega olen nagu vaeslaps kes elab mehe kulul. Mees maksab kõik meeleldi kinni. Mina ei pea muretsema majandusliku poole pealt. Nüüd tahab mees osta maad ja maja lasta sinna ehitada. See tähendaks seda, et hiljem kolime sinna elama. Ok, see selleks. Aga mind häirib see, et see ju ikkagi mehe kinnisvara ja mina elaksin lihtsalt seal. Paneksin enda vaba aja kõik sinna aeda ja uue kodu loomisesse. Mitte rahaliselt, aga panustaks oma aja ja energia sinna, looksin kodu. Pole nagu motivatsiooni seda teha, sest see pole grammigi minu. Tore jah, elaksin seal nagu sulane. Teeks ja toimetaks teise heaks. Sest kui mees peaks surema, siis mina lendaksin nagu kuul sealt välja. Mehe lapsed eelmisest abielust päriksid selle. Minu laps ka ühe osa, aga kodu kaotaks ikkagi. Ja on veel üks aga selle asja juures. Nagu surnud hobuse eest maksmine. Praegu elame korteris, aga see on lihtsalt linnas korter. Pole aeda mida korrastaksin jne. Mis teeksite?
Teema: Lahusvara ja maja ostmine/kolimine
Mees võib ju sulle poole ostetavst majast kinkida kui nii suur probleem sinu jaoks.siis oleksite ikka mõlemad poole omanikud.
Mehe teisi lapsi nagunii ei saa pärandusest ilma jätta, aga mees võib ju teha testamendi, et kõik normaalselt jagada mitte kamba peale kokku (eks elab ikka niikaua kuni lapsed kõik täisealised vast)
Tundub nutune värk küll. Praegu mittereageerimine saadab su kuuse alla varem või hiljem. Mehed üldiselt kipuvad ka varem surema kui naised. No aga küsi mehelt, mis ta arvab, kuidas elu läheks, kui temaga midagi juhtuma peaks? Kas esimesed lapsed (õigemini nende ema) tõstaks su kohe välja jms. Milline on mehe nägemus teie ühisest tulevikust seal majas. Las sõnastab ise võimaliku tuleviku, ehk see paneb teda mõtlema ka sinule.
Sa ajad siin eri asjad sassi. Kui olete abielus, siis oled ikka sina ka pärija. Lahutuse korral ei oleks sul majale õigust.
Arusaamatu, et milleks abielluda ja sõlmida lahusvara leping.
Mõistan täielikult olukorda. Antud juhul on kõige nõmedam see, et elukvaliteet on seatud mehe võimete järgi ja mees ei ole nõus ka jagama või kindlustma nõrgema elujärge juhuks, kui midagi juhtub või lörri läheb. Pool eestit on täis väiksema palgaga inimesi, kes kodu saaks laenuga soetada ainult koos laenu võttes. Kui üks paarilistest soovib kõike ise maksta ja üksi omada, siis see on väga sitt seis tõesti- kuidas sa selle pärast lahku lähed eks? Minu arust on see jõukama paarilise egoistlik käkk sedasi teha, kui koos on elu alustatud ja plaanis on ka jätkata pikalt. Mina soovitan asi teravaks ajada ja enda mõtted kõik selgelt välja öelda, sest pärast nutad patja. Täiesti adekvaatne mure on sul, mis vajab konkreetseid kokkuleppeid mehega.
Oled mõistlik, et mõtled nendele asjadele ette. Jaga mehega neid mõtteid ja vaata, mida tema välja pakub. Normaalne oleks, et ühist kodu pärivad need, kelle kodu see on, ehk siis sina ja ühine laps. Ei ole ka ebatavaline, et ühine kodu kirjutatakse 50:50 kaasomandiks, ka siis, kui raha tuleb peamiselt ühelt abikaasalt, just sellepärast et vähem teeniv abikaasa tunneks end kindlalt ja võrdselt. Üldsegi tundub su jutust, et sa ei vaimustu linnast välja kolimise mõttest. Ka see peaks olema ühine ja mõlemapoolne otsus, mitte nii, et jõukam üksi otsustab, kus pere elab.
Mul on suhteliselt sarnane olukord, 3 aastat läks mehega rääkimise peale, enne kui ta oli siis nõus pool korterit mulle kinkima. Maja jääb ikka tema nimele.
Kui mees meeleldi kõik kinni maksab, kas siis ei oleks võimalik oma palk kõrvale panna?
Meil on sarnane olukord. Mõlemad abikaasad teisel ringil, mõlemal lapsed eelmiste abikaasadega ja ka ühine laps. Lahusvara. Maja on ühe abikaasa oma. Meie lahendasime olukorra vastastikuse testamendiga. Ehk siis majaomaniku tagant pärib abikaasa. Ja testamendis on kirjas, kes peale teise abikaasa surma pärivad. Üleelanud abikaasa seda hiljem muuta ei saa. Seda vastastikuse testamendi klauslit saab kasutada ka ainult ühe vara kohta mitmest. Ei pea kõike niimoodi jagama.
Kui su mees,sellist testamenti teha ei soovi, siis soovitan sul siiski hakata vaikselt kas või ühetoalise ostu peale mõtlema hakata. Pole meeldiv end peale mehe surma kuuse alt leida.
Inimesed ikka panustavad kodu loomisesse, seal kus nad parajasti elavad. Panustamine, hooldamine, rohimine jne ei tee asja seetõttu selle inimese omaks. Teemaalgataja elab tasuta, ta ei maksa üüri, ehk siis tal ei ole oma panustamise eest ju midagi nõuda. Aga maja ei puutu tegelikult ju ka asjasse. Kui mees hetkel sureks, oleks täpselt sama olukord: korteri, kus nad elavad päriksid kolm last ja naine peaks kuuse alla minema.
Mõtle oma võimalused läbi: äkki saaksid erialaseid oskusi täiendada ja parema töö leida ning endale ise korteri muretseda. Esialgu näiteks väljaüürimiseks.
Teine võimalus on oma hirmudest mehega rääkida. Mida tema välja pakub? Äkki saaks olemasoleva korteri alles jätta ja välja üürida ning testamendiga sinule jätta. Või teie lapsele ja sulle.
Aga üldiselt arvan, et ainus lahendus on ise hästi teenima hakata ja mitte mehele loota. Kui ma oleks mehe asmel, sooviksin ma ka oma vara jätta oma lastele.
Mina võiksin kolida küll linnast veidikene eemale. Aga selle asja juures on veel mitu aga. Tegu oleks linnast 40 km eemal oleva elukohaga. Praegu ma käin tööl jala, umbes 800m kodunt. Laps käib samuti 800 m. kodunt koolis. Kohe minu töökoha vastas on kool. No see selleks, aga peaksin omale auto ostma. Ilmselt mees ei ostaks mulle seda. Peaksin autole bensiini ostma, rehve jne. Kulud suureneksid mul märgatavalt. Tasuvamat töökohta ma ei leiaks naljalt ja pealegi meeldib mulle minu töö. Samuti tööaeg sobib lapsega toimetamisele hästi. Veel on selle loo juures suur aga küljes. Nimelt mees on seda meekt, et tema 2 täiskasvanud last võivad iga kell tulla meie juurde oma võtmega sisse ja olla nagu omas kodus seal. Sest tema laseb neile ka oma toad ehitada ja võtmed anda. Ma tunnen juba praegu, et sellest ei saaks minu kodu. Oleksin vaid sulane või koduhaldjas seal. Need tema teised lapsed ei salli mind ja on juba suured. Üks on 25 ja teine 21. Saan aru, et väikestele sisustaksime toa, aga suurtele… võibolla olen mina opakas, aga mulle ei sobi see. Ei ole vaimustuses sellisest elukorraldusest.
no aga praegu elad ka ju mehe korteris ja kui mehega midagi juhtuma peaks, siis oled kuuse all, ses osas ei muuda kolimine sinu jaoks midagi.
kui mees tahab kolida, siis ma küsiks, mismoodi mina ja laps liikuma saame, kas ta stab meile auto ja peab seda ülal? kui jah, siis miks mitte.
see, et sa sinna majja aega kulutad – sa saad ju sel ajal ka ise majas elada ja selle mõnusid nautida. ka praegu kulutad sa ju aega mehele kuuluva korteri koristamiseks jms.
seda, et 20+ lapsed hakkaksid pidevalt oma võtmega isa juures jõlkuma, ei usu.
kui mees maksab kõik rõõmsalt kinni, siis hakka oma palgast kõrvale panema, siis on sul mingi tagavararaha olemas, kui midagi viltu peaks minema.
mina saan küll su mehest aru – kõik 3 on tema lapsed, tema jaoks võrdsed. ma ei kirjutaks ka poolt oma varast mehe nimele, sest kui minuga peaks midagi näiteks aasta-paari pärast juhtuma, siis võib mees võtta uue naise ja hakata sellega minu majas elama, laste arvelt. ka minu vara pärivad lapsed, mitte abikaasa. seda seetõttu, et mehel on eelnevast suhtest ka laps ning ma ei soovi, et tema satuks pärast minu vara pärijate hulka (oma isa pärijana)
Kui mees maksab KÕIK kinni, siis mis sind takistab vaikselt endale raha kogumast. Iga kuu veidigi kõrvalepannes lõpuks ikkagi midagi koguneb. Elaksid sa üksi peaksid ju üürima korterit, see raha ju jääb hetkel alles.
Nagu mees oleks selles süüdi, et sinul on palk väike… ja see on ka paha, et ta oma esimeste laste peale mõtleb, neile isegi toad uude majja soovib teha. Normaalne isa, ma ütleks.
Räägi mehega, et sellised elukorralduse plaanid ei tekita sinus kindlustunnet ja loetle vastavad argumendid.
Kas seda madalapalgalist tööd maal ei saaks teha?
Abieluvaralepingut ei saa ümber teha, et ehitatav maja ühisvara oleks?
Oeh, see kõlab tõesti vaevaliselt. 21 ja 25-aastased ei taha üldjuhul issi juurde oma tuba, noor inimene tahab ikka oma elu. Kui mehel on raha üle, äkki aitab hoopis lastel omad korterid soetada. 40km on tõesti kaugel, see on juba distants, kus pidada suvekodu või nädalavahetuse-kodu, mitta vurada iga päev seda vahet ja veel kahe autoga. Isegi kui maja jääks sulle, kas sa suudaksid seda üksi ülal pidada ja üksi maksta auto kulud, maja hooldamise ja remondi ja kütmise kulud jne. Mina tunneksin end ka äärmiselt ebamugavalt ja hapralt sinu olukorras. Ja mees ei pruugi seda muide aimatagi – temal on raha palju, võibolla ta ei adugi, et sinul on kuu lõpuks raha otsas. Teab ta su palganumbrit üldse?
Mida ma panen kõrvale? Vaja osta riideid endale, lapsele, maksta telefonide arveid, poes süüa osta jne. Ega minu väike palk pole 100% kõrvale pandav. 100 euri kuus kõrvale panna ei päästa mind ju. See. Et mees majanduslikult kinni maksab kõik tähendab seda, et kommunaalid ja kõik muu suyre ostab ja maksab. Mina ostan oma riided ise ja oma telefoni maksan ja ka laosele ostan kui on vaja midagi ja ma olen poes. Ma ei kasuta mehe pangakaarti.
100 eurot kuus on 1200 aastas ja 12000 kümne aastaga – seega päästab ikka küll, vähemalt üürika saad, kui mehega midagi juhtub.
kui sa praegu keeldud mehega koos kolimast, siis sul tuleb ju ikkagi endal mingi eluase leida ja selle eest maksta – kust sa selleks raha leiad, kasvõi üürika sissemakse? laps ehk otsustab isa juurde majja elama jääda hoopis, siis tuleb sul oma palgast 300 eurot elatiseks ka veel leida.
telefoniarve on tavaliselt 10-20 eurot, see pole mingi kulu isegi min palgast makstes. kogu palka riiete peale ei tasu küll kulutada
Abieluvaralepingut ei saa ümber teha, et ehitatav maja ühisvara oleks?
kas sina annaksid poole oma majast mehele? mina ei annaks, sest kuigi praegu võivad suhted ju head olla, ei ole keegi selle eest kaitstud, et paari aasta pärast suhe puruneb ja mees poolega minu varast lihtsalt minema kõnnib.
alles oli ekspressis lugu, kus mees oli nii teinud ja pärast hädas, sest naine hakkas poolt maja endaga kaasa nõudma
Vaja osta riideid endale, lapsele, maksta telefonide arveid, poes süüa osta jne.
Oeh, ei saa mina aru, miks väiksema palga teenijad on nõus võtma pere toidukorvi eest maksmise enda peale. Lõppude lõpuks kulub selle peale rohkem kui kommunaalidele/pangalaenule, ma ei oleks kunagi sellise asjaga nõus. Mina kui väiksema palga saaja olen enda peale võtnud fix-summaga arved, et saaksin enda eelarvet paremini planeerida.
Mina võiksin kolida küll linnast veidikene eemale. Aga selle asja juures on veel mitu aga. Tegu oleks linnast 40 km eemal oleva elukohaga. Praegu ma käin tööl jala, umbes 800m kodunt. Laps käib samuti 800 m. kodunt koolis. Kohe minu töökoha vastas on kool. No see selleks, aga peaksin omale auto ostma. Ilmselt mees ei ostaks mulle seda.
Teie probleem on siis ju hoopis muus kui tulevases päranduses.
Kas mees teab, et sa tegelikult ei tahagi üldse kolida maale?
Millised on olnud senised unistused ja plaanid tulevase elukohaga seoses? Omand omandiks, kas sa üldse tahad siiralt sellist elukoha muutust?
Millised on kooli võimalused uues kohas, olete uurinud?
Jne…
Teisest küljest vaadatuna oled saanud elada kuluvabalt nii enne kui saad ka edapidi. Enamus inimesi ei saa oma palka riietele ja lapsele kulutada. Pigem peavad arved makstud saama ja riided endale jäävad ostmata. Majas saaksid elada edasi mehe kulul, samas tuleb sul end siiski kokku võtta ja hakata maksma omaenda korteri eest, nii nagu enamus inimesi seda teevad. Vähestel päästab mees neid kodu hankimise kulukast murest. Ka 100-200 eur ulatuses laenu maksta oma kodu eest on parem kui raha koheselt ära tarbida. Ära arva, et see on väike summa. See võib sulle mehe kõrval elades tunduda väike. Suhted võivad metsa minna üsna kiirelt elus. Mees, kes on harjunud otsustama enda ja teiste eest, võib ka ühel hetkel otsustada, et tal on kõrvale uut naist vaja. Ta teab, et sina oled sundseisus ja kuhugi sul minna ei ole. Räägi oma mehega, ütle, et võtad endale laenukohustuse, ja siis võid ju murevabalt majas edasi toimetada. Sisuliselt saad enda elamise kulud välja teenida majas ja aias tegutsemisega. Mis on ju ka igati õiglane, kui raha omapoolseks panustamiseks pole välja käia.
—
Mina ei koliks korterisse tagasi ka relvaähvardusel vist. Ma läheks korteris nelja seina vahel hulluks.
Ka minu jaoks oleksid mu lapsed prioriteet peale mu surma. Ma ei tee tööd elus selleks, et mehe uued naised minu vara endale saaksid ja oma eksistentsiga mu laste saadavat vara vähendaksid.
Abieluvaralepingut ei saa ümber teha, et ehitatav maja ühisvara oleks?
kas sina annaksid poole oma majast mehele? mina ei annaks, sest kuigi praegu võivad suhted ju head olla, ei ole keegi selle eest kaitstud, et paari aasta pärast suhe puruneb ja mees poolega minu varast lihtsalt minema kõnnib.
alles oli ekspressis lugu, kus mees oli nii teinud ja pärast hädas, sest naine hakkas poolt maja endaga kaasa nõudma
Et siis perekooli naiste arust on nii, et mees peab vara jagama, aga kui naisel vara on, siis kindlalt lahusvara leping ja ei mingit jagamist?
Abieluvaralepingut ei saa ümber teha, et ehitatav maja ühisvara oleks?
kas sina annaksid poole oma majast mehele? mina ei annaks, sest kuigi praegu võivad suhted ju head olla, ei ole keegi selle eest kaitstud, et paari aasta pärast suhe puruneb ja mees poolega minu varast lihtsalt minema kõnnib.
alles oli ekspressis lugu, kus mees oli nii teinud ja pärast hädas, sest naine hakkas poolt maja endaga kaasa nõudma
Et siis perekooli naiste arust on nii, et mees peab vara jagama, aga kui naisel vara on, siis kindlalt lahusvara leping ja ei mingit jagamist?
miks üldistada? ka ekspressi loo näitel see ju pole nii, ka seal hakkas varakal mehel peale lahkuminekut oma otsusest kahju ja üritas poolt maja tagasi nõuda. kes on ise raha teeninud, see teab, kui raskelt see tuleb. enamus inimesi peavad siiski omale kodu ise välja teenima. ka kõik need madalapalgalised riigitöötajad, kellel pole varakat meest kõrval. vähestel on võimalus üldse valida, kas riided või maksud.
majaosa kinkimine naisele võib tähendada mehe jaoks ka seda, et naine kõnnib minema oma majaosa rahaga ja panustab selle uude ellu uue mehega. ei pea ainult kartma, et mees kõnnib minema.
Abieluvaralepingut ei saa ümber teha, et ehitatav maja ühisvara oleks?
kas sina annaksid poole oma majast mehele? mina ei annaks, sest kuigi praegu võivad suhted ju head olla, ei ole keegi selle eest kaitstud, et paari aasta pärast suhe puruneb ja mees poolega minu varast lihtsalt minema kõnnib.
alles oli ekspressis lugu, kus mees oli nii teinud ja pärast hädas, sest naine hakkas poolt maja endaga kaasa nõudma
Et siis perekooli naiste arust on nii, et mees peab vara jagama, aga kui naisel vara on, siis kindlalt lahusvara leping ja ei mingit jagamist?
miks üldistada? ka ekspressi loo näitel see ju pole nii, ka seal hakkas varakal mehel peale lahkuminekut oma otsusest kahju ja üritas poolt maja tagasi nõuda. kes on ise raha teeninud, see teab, kui raskelt see tuleb. enamus inimesi peavad siiski omale kodu ise välja teenima. ka kõik need madalapalgalised riigitöötajad, kellel pole varakat meest kõrval. vähestel on võimalus üldse valida, kas riided või maksud.
majaosa kinkimine naisele võib tähendada mehe jaoks ka seda, et naine kõnnib minema oma majaosa rahaga ja panustab selle uude ellu uue mehega. ei pea ainult kartma, et mees kõnnib minema.
Tegelikult siin polegi väga rääkida enam kui naine oli nõus sedasi abielluma, et on lahusvara. Absoluutselt oma viga. Mis nüüd enam kurta. Nüüd nii ongi, et just kui ollakse ühine pere, abielus ka veel, aga tegelikkus on hoopis midagi muud. Loogiline, et tekibki küsimus, et miks üldse oli abielluda vaja kui mingit ühtsust ega ühisust ei ole. Nüüd naine ongi üksi, ise peab omale kodu soetama ja seni elabki vaid mehe armust mehe kinnisvaras.
Sa ajad siin eri asjad sassi. Kui olete abielus, siis oled ikka sina ka pärija. Lahutuse korral ei oleks sul majale õigust.
Ei oleks, kui mehel on testament. Mehel ongi testament kõigi kolme lapse nimele. 2 last on täiskasvanud ja meie ühine on väike.
Abielus oleks mõistlik teha vastastikune testament, mida ei saa teise teadmata muuta.
Inimesed ikka panustavad kodu loomisesse, seal kus nad parajasti elavad. Panustamine, hooldamine, rohimine jne ei tee asja seetõttu selle inimese omaks. Teemaalgataja elab tasuta, ta ei maksa üüri, ehk siis tal ei ole oma panustamise eest ju midagi nõuda. Aga maja ei puutu tegelikult ju ka asjasse. Kui mees hetkel sureks, oleks täpselt sama olukord: korteri, kus nad elavad päriksid kolm last ja naine peaks kuuse alla minema.
Mõtle oma võimalused läbi: äkki saaksid erialaseid oskusi täiendada ja parema töö leida ning endale ise korteri muretseda. Esialgu näiteks väljaüürimiseks.
Teine võimalus on oma hirmudest mehega rääkida. Mida tema välja pakub? Äkki saaks olemasoleva korteri alles jätta ja välja üürida ning testamendiga sinule jätta. Või teie lapsele ja sulle.
Aga üldiselt arvan, et ainus lahendus on ise hästi teenima hakata ja mitte mehele loota. Kui ma oleks mehe asmel, sooviksin ma ka oma vara jätta oma lastele.
Naine teenib küll vähem, aga tema töö võimaldab lapse eest hoolitseda.
Sama siin: mina saan lastega puhata nende koolivaheajal, käia puudega lapsega mööda arste, praegu jälgida kolme lapse koduõpet, töötada haigete laste kõrvalt kodukontoris.
Mehe hea palgaga töökoht eeldab ületunde, tööd puhkepäevadel, komandeeringuid, tööajast lapsega rehabilitatsioonis käimine ei tuleks kõne allagi, sooja sööki saaksime ehk õhtul kell 21 või hiljem.
Mis siis saaks, kui mul oleks sarnane kõrgepalgaline töökoht?
Õnneks minu abikaasa mõistab asja ja meil on ühisvara ning vastastikune testament.
Mina elan nii. Ma panustangi majasse täpselt nii palju, kui parasjagu viitsimist, maja ja aia pärast hoolitsemise tarvis ma muudest hobidest ja käimistest ei loobu. Ma suhtungi siin elamisse nagu üürikorteris elamisse. Täiesti teadlikult püüan maja ja aiaga emotsionaalse sideme tekkimist vältida. Kolan palju ümberringi metsades ringi. Lastele ikka veidi herneid kasvatan ja pisikese peenrajagu lilli ka. Aga muidu mingit ülimalt vaeavanõudvat aiakujundust ma ei tee. Minu mees ei taha minuga abielludagi, nii, et oleks naiivne pikki plaane teha. Lapsed kasvatame siin üles, eks siis näeb. Mina õnneks suudan igal pool rõõmu leida, ka ühetoalises ahiküttega korteris. Võtan olukordi nii, nagu need tulevad, kiindun looduse toimetamisse ena ümber, mitte majasse ja aeda. Loodudes saab ikka käia, isegi kui ühel hetkel maja ei ole. Hetkel on siin õitsevast metsast ja niidust ümbritsevas majas väga tore, naudingi hetke.
Abieluvaralepingut ei saa ümber teha, et ehitatav maja ühisvara oleks?
kas sina annaksid poole oma majast mehele? mina ei annaks, sest kuigi praegu võivad suhted ju head olla, ei ole keegi selle eest kaitstud, et paari aasta pärast suhe puruneb ja mees poolega minu varast lihtsalt minema kõnnib.
alles oli ekspressis lugu, kus mees oli nii teinud ja pärast hädas, sest naine hakkas poolt maja endaga kaasa nõudma
Et siis perekooli naiste arust on nii, et mees peab vara jagama, aga kui naisel vara on, siis kindlalt lahusvara leping ja ei mingit jagamist?
miks üldistada? ka ekspressi loo näitel see ju pole nii, ka seal hakkas varakal mehel peale lahkuminekut oma otsusest kahju ja üritas poolt maja tagasi nõuda. kes on ise raha teeninud, see teab, kui raskelt see tuleb. enamus inimesi peavad siiski omale kodu ise välja teenima. ka kõik need madalapalgalised riigitöötajad, kellel pole varakat meest kõrval. vähestel on võimalus üldse valida, kas riided või maksud.
majaosa kinkimine naisele võib tähendada mehe jaoks ka seda, et naine kõnnib minema oma majaosa rahaga ja panustab selle uude ellu uue mehega. ei pea ainult kartma, et mees kõnnib minema.
Oma kodu ise välja teenimine eeldab seda, et kodu ja laste eest hoolitsetakse võrdselt.
