Tere!
Palun rääkige omadest kogemustest.
Abielu on kestnud pea 20 aastat. See on täis tülisid ja probleeme .Kuna mees töötas välismaal ja kodus käis harva ,sai hakkama .Ühesõnaga pole nagu peret olnudki ja kogu vastutus laste eest on lasunud minul.
Nüüd on lapsed suured, saan ise teha tööd nii palju kui vaja, et hakkama saada .Tööd ma ei karda ,olen teinud enne lapsi ka 260-300 h kuus.
Olen kindel oma otsuses lahutada ja kuna mees on ärritav ,vihane ja ründav, süüdistav-pidasin targemaks messengeris sellest kirjutada(vähemalt ei karju keegi mul kõrval)
Ta süüdistaski kõiges mind ,et kogu abielu on minu pärast olnud selline .Ja ma olengi kahepalgeline, elan topelt elu.
Ja ma olen saatan ,kes esitab talle tingimusi(ütlesin vaid selle ,mis seadus ette näeb)
ja ta arvab, et kuna on teeninud rohkem ja ise tasunud pangalaenu, siis mul õigused väiksemad .Seda ,et lapsed üksi olen kasvatanud suureks ,ei pea ta millekski.
ma aga ei allunud tema süüdistustele ja saatsin talle lingi ,kus kõik puust ja punaselt selgeks tehtud ,mis ühis -ja lahusvara.
sellele järgnes vaikus ja õhtul helistas ning nuttis tund aega telefonis ,kuidas ta kahetseb ja pole uhke oma tegude üle .Andku talle võimalus muutuda .Me oleme ta pere jne.
Ütles küll ,et saab aru, et on teistsugune ja mina olen suureks kasvanud ,tema jäänud lapsemeelseks. Mina olen 40 ja tema 51.
Kuidas teie kogemused sellises olukorras.
