Teema: Lahutus ja kordamööda laste juures elamine

Ja isa on ainult mingi emotsioonitu rahakott?

Ma arvan, et parima põhjenduse, selle rõõmud ja mured, saad sa ikka oma tuttava käest.
Kindlasti on lastega pere vanemate lahutuse korral alati 100 erinevat faktorit, mis rolli mängivad, et leida õige lahendus. Kui hästi saavad vanemad omavahel läbi, milline iseloom on lastel, milline iseloom on vanematel.. kui vanad ja iseseisvad on lapsed.. einoh, nimekiri tuleb pikk, ma ei viitsi kirjutadagi. Milleks fantaseerida veel juurde mingeid faktoreid – juba uus kaaslane, juba uus laps. Ega selline elukorraldus pole ju kivisse raiutud. Kui aeg läheb edasi, siis tekkivad kõigile ka uued vajadused, lapsed kasvavad suuremaks, saavad iseseisvamaks, vanemate elu ja vajadused muutuvad ja elukorralduse saab vastavalt sättida. Kui praegu sobib nii, siis on ju suurepärane.

Samuti, teemaalgataja vaatab olukorrale väga oma mätta otsast. Tegelikkuses on tõesti nii, et ka isadel on sageli väga raske lapse juurest eemal elada. Näiteks kui vaatan oma pere ja teoreetiseeriks lahku mineku osas, siis praeguses seisus tunduks küll, et mu mehel oleks palju raskem lastest eemale kolida. Mina, kes ma Olin väikelastega enamasti kodune, oli raske see lasteaeda minek ja tööle minek, kus ei saanudki lapsega terve päev koos olla, aga ma harjusin sellega ja tegingi endale kokkuleppe, et lapsest eraldi olles teen neid asju, mis vaja ja siis lastega olles pühendun neile. Eks nii peabki. Lihtsalt perioodid on pikemad. Mehel jällegi on meie igaõhtuste müramiste harjumus sees ja ta poel kunagi pidanudki lastest ennast “võõrutama”. Kui lapsed meie¨suurest voodist oma tuppa kolisid, siis oli just mees see, kes neid tagasi igatses. Tal oleks ikka väga keeruline.
Ma ei arva, et ema ja lapse side on tugevam, sel on lihtsalt teistsugune iseloom. Ja isegi kui on tugevam – tugevad sidemed püsivad ju ka paremini distantsilt kui nõrgad sidemed.

Noh, peaasi, et vanemad on õnnelikud, ja lapsed on ka siis ju õnnelikud. Lapsed soovisid, et vanemad oleksid õnnelikud, pealegi on mõlemad vanemad kogu aeg lapse jaoks olemas.
Ja need teised sõnad, mis need kõik olidki.
Lapsed ei kannata, nad on õnnelikud – see mantra taguge endale pähe, on lihtsam elada. Lastele meeldib, kui emme või issi uue voodikaaslase leiab.

Minu meelest see ei ole realistlik valik. Esiteks saavad seda harrastada ainult väga jõukad inimesed. Enamusel on lahku kolides niigi raske, kuna samade sissetulekute juures peavad isa-ema kahepeale ülal pidama mitte ühte vaid kahte eluaset. Vähestel on võime pidada lausa kolme eluaset: isale, emale, lastele.
Kui vanemad jagavad ja valitsevad laste ruumi koos edasi, siis jätkuvad igasugused olmeteemalised tülid – a la miks sa kulutasid viimase vetsupaberi ära ja uut ei ostnud, kes millal kuidas koristab jne. Lapsed peavad kõike seda edasi taluma.

Minu meelest üks tähtsamaid aspekte lahutuse juures laste jaoks on see, et vanemad jääksid elama lähestikku, nii et laps saab ise liigelda ühe vanema juurest teise juurde.

Eks iga perekond tunneb ise, kuidas selline olukord kõige mugavamini lahendada. Miks sina, teemaalgataja, selle pere pärast südant valutad?

Võimalik ja toimiv ainult tugevate ja omavahel hästi läbisaavate vanemate puhul. Toimib väga väheste puhul.
Samas, praegune olukord, kus üksikvanemat ülistatakse ja teist osapoolt sunnitakse ühepoolselt tehtud kulutusi kinni maksma, pean ebaõiglaseks ja ebainimlikuks. Ei mõista, miks peab teine vanem toetama oma last läbi teise vanema pangakonto!?

Minu meelest on see laste vaatenurgast palju normaalsem elukorraldus kui see, kui ema ennast lapsi kasvatades ja tööl käies rihmaks rabeleb ja isa aastaid-aastaid-aastaid-aastaid Soomes Kalevipoega teeb ja 2 kuu järel kodus käib.

#2950985:

#2950970:

Lapsed ei kannata, nad on õnnelikud – see mantra taguge endale pähe, on lihtsam elada. Lastele meeldib, kui emme või issi uue voodikaaslase leiab.

Mis asi see on? Mingit laadi ajupesu?

See on IROONIA!

#2950942:

Tuttava pere elu on pärast lahutust sedasi korraldatud, et lapsed jäid vanasse kodusse elama ja vanemad käivad nüüd kordamööda kahe nädala kaupa laste juures elamas, muul ajal elavad kumbki oma üüritud korterites.

Asja mõte on ju ilus – lapsed said jääda oma turvalisse keskkonda ega pea ema ja isa vahet tilbendama ega sellega riskima, et kogu aeg on mõni kooliks, trenniks või igapäevaeluks vajalik asi vales kodus. Aga tegelikkuses tundub see olukord ikkagi täiesti kummaline – mis kodutunne saab lastel olla kodus, kus kumbki vanem ei ela?! Mõlemad vanemad käivad nende juures nagu külalised ja lahendavad käigu pealt probleeme. Samamoodi on jube, et ühte vanemat lapsed tihtilugu need kaks nädalat ei näegi. Ja ma ei kujuta ka emana ette, et ei ela oma lastega statsionaarselt koos, ei näe neid igapäevaselt, ei saa vahetult osa nende argirõõmudest ja -muredest. Ja mis saab veel siis, kui lapsevanematel tekib uus suhe, kuhu sünnivad uued lapsed? Siis hakkab ta käima oma uue lapse juurest paari nädala kaupa “komandeeringus” eelmise ringi laste juures? Kujutate end ette sellises olukorras oleva naisena: teie lapsed elavad teie vanas kodus, tekib uus suhe, sünnib uus laps – mismoodi see kõik siis toimida saaks? Elate kaks nädalat ühes kodus esimesest suhtest sündinud lastega ja kaks nädalat teises kodus uuest suhtes sündinud lapsega? Või veate uuest suhtest sündinud last ka endaga kaasa? Mismoodi uus mees sellega leppima peaks? Ühesõnaga jaburamat ja segasemat elukorraldust annab ette kujutada! Ja kui uut suhet ja lapsi niiehknii ei plaani, siis milleks üldse lahku kolida? Siis võikski ju ikkagi laste pärast samal pinnal koos elada, sõpradena. (Mõistagi toimib see vaid juhul, kui probleemide põhjuseks pole olnud perevägivald – aga sellisel juhul on olukord niikuinii teine, sest enamasti pole vägivaldne mees ka hea isa, kelle hoolde lapsed mitmeks nädalaks jätta.)

Tegelikult on lahutus ikka nii suur trauma nii lastele kui vanematele, eriti siis, kui mõlemal vanemal on lastega hea suhe. Parimat lahendust lahutuse puhul justkui polegi, igatpidi keegi kannatab. Aga parem variant tundub olevat siiski see, et lapsed elavad koos emaga ja isa tegeleb nendega siis igal võimalusel. Laste, eriti väiksemate laste jaoks on ema(armastus) siiski asendamatu, ema ja lapse side on tugevaim.

Kas kellelgi on isiklik kokkupuude taolise elukorraldusega? Kuidas te selle igatsusega toime tulete? Või sõltub see ikkagi inimtüübist ja mõni ema ei tunnegi oma laste järele nii suurt igatsust ega vajaduat nendega igapäevaselt koos elada?

Mis siin jubedat on? Et kui käiakse nädalate kaupa välisriigis tööl ,et see on nagu ok või ? See ju samasugune olukord kui töölkäimine nädalate kaupa. Hetkel käib 2 nädalat üks vanem ära, siis teine. Sinu jutujärgi saavad kõik lapsed, kellel vanem töötab välismaal jubeda trauma ?

Tavaliselt kestab selline elukorraldus 1-2 aastat. Nii ruttu tavaliselt uusi perekondi ei looda ka. Tegelikult võiks ja peaks ka emad tekkinud vaba aega nautima ja nabanööri labi lõikama

Mina jälle leian, et lastele võib väsitav olla selline kanaema, kes peab igal hetkel oma lastega koos olema, aga kelle arvates isa väärtus on parimal juhul kolmandik ema väärtusest. Ja muudkui mina-mina-mina. Mis on lapsele parem, kas see kui ema rahuldab oma pidevalt lapsega koos olemise vajaduse või see, et lapsel on lähedane suhe mõlema vanemaga? Ikka see viimane. Kuna teema-algataja leiab, et naine on parem laste eest hoolitseja, siis see lastega koos olemise vajadus on pigem kontrollimisvajadus. Lisaks hämmastab mind teema-algatuse puhul see, kuidas juba uued suhted ja lapsed sellesse elukorraldusse välja mõeldakse. Aga kui-kui-kui?
Teema autoril on ehk gaasimask ka kodus, et aga äkki läheb vaja KUI.
Milleks vaja sellist asja dramatiseerida, eriti kui ise sellesse kuidagi ei puutu. Kui vanemad nii elavad, siis 99% juhtumitest on see siiski ajutine.
Lapsi mõjutab palju enam see, kes on nende vanemad inimestena kui see, kas need vanemad elavad koos või mis praktiline elukorraldus neil on.
Tean seda üsna hästi, sest kasvasin ise emaga, kes ei kujutanud lastest eemalolemist ette, aga kes tegelikult lastega aktiivselt ei tegelenud ega mänginud, pigem kätsutas ja kontrollis. Ja isa rolli ära lämmatas oma hüperaktiivsusega. Nii kosutav oli kui ema mõnikord reisil oli ja isaga omaette olime. Sai rahulikult olla ja koos tegutseda. Väsitav olla sellega, kes end nii targaks peab nagu teema-algataja.

#2956651:

Ka meie otsustasime sellise lahenduse kasuks. Miks? Selleks, et lapsed kõige vähem oma elu muutma peaks. Mina üürin korterit ja eksmees kolis uue naise juurde.

Elame samuti 2 nädala kaupa. Mõlema jaoks oli see maja KODU enne lahutust, nii et me ei tunne end külalisena. Minul on oma tuba, mehel oma, isiklikke asju ei näpita.

Miinused: kipun unustama asju maha. Ajaga ongi ikkagi mitmeid asju 2 tekkinud, nt kummaski kodus oma föön ja meigitarbed jms.

Plussid: lapsed elavad edasi oma elu, ei pidanud kooli vahetama ega kodu.

Lapsed saavad veeta aega MÕLEMA vanemaga, kes neid väga armastavad.

Lapsed elavad OMA kodus, mitte ei pea olema nt isa juures külalise rollis.

Mees uue kaaslasega lapsi ei plaani ja mina ammugi mitte. Naudin kauaigatsetud vaba inimese elu.

Kas isa uus naine on ka sellega rahul, et mees on laste juures ja tema elab sel ajal üksi? Aga kui sellel pinnal ükskord probleem tekib ja uus naine hakkab meest survestama?