Mina kolisin teise linna.
Sest mul on siin tugisüsteemid.
Meie kooselu ajal oli mul mehest vähe abi laste hoidmisel ja kasvatamisel. Tema oli klassikaline Eesti mees, keda tited ja lapsed ei huvita. Tema jaoks oli tähtis olla tegija sõprade hulgas. Mis sest, et naisega on kokku lepitud, et lapsed näiteks neljapäeva õhtul temaga. Temal tuli siiski sõpradega midagi tähtsamat vahele ja teatada unustas ka, et tuli vahele. Mis sa naine vingud kogu aeg, ole vait ja saa üle.
Nii siis oligi meie elu selline, et temal oma tegemised ja meil lastega oma elu.
Kuniks selgus, et sinna oma tegemistesse kuulus mehel ka nooremat sorti naisolevus.
No vot, siis mõtlesin, et mulle aitab. Tegin plaanid, käisin töövestlusel ning andsin siis mehele teada, et hakkan kolima. Mees oli ülbe ja ebaviisakas – nähvis, et ma ei saa üksi hakkama, ja et küll ma teda veel palun.
Ja ma kolisin, ma ei hakanud mingit nõusolekut küsimagi. Arvan, et enamus naisi niimoodi teebki. Mehed üldiselt tegelikult ei viitsi kohtuga jamada. Sest nende eesmärk pole mitte võrdset lastehooldust saada, vaid lihtsalt naist kiusata. Aga kohtus võib kergesti omale ka hunniku kohustusi kaela saada. Ja see meestele siiski ei meeldi.
Mul on ükskõik, kas ta maksab või mitte (kuigi maksab vabatahtlikult). Mul on selle inimese suhtes ilmselt samasugused tunded nagu temal olid minu vastu. Ma ei hooli ja mul on ükskõik, mida ta tunneb, mõtleb või soovib. See pole minu probleem. Ma ei viitsi temaga midagi arutada või mingeid läbirääkimisi pidada nii nagu tema ajalooliselt minuga ei viitsinud.
Ma ei lange samasuguste solvanguteni, aga üheski asjas vastu tulla ma ka ei soovi.
Kui meil on ikka varasem kokkulepe, et tema võtab lapsed mai viimasel nädalal, siis mind absoluutselt ei huvita, et tal tuli seal midagi huvitavamat vahele ning ta saaks hoopis juuni esimesel nädalavahetusel võtta.
Siis jääb nii, et ärgu võtku mai viimasel, aga juuni esimesel on meil siiski omad plaanid ja neid me ümber ei tee.
Kui on isaga nädalavahetus ja ma olen sinna omale sõbrannadega spa plaaninud, siis ma ei pea tulema spast ära koju pühapäeva varahommikul, sest isa tahaks lapsi tagastada pühapäeva hommikul, et siis “oma elu elada”. Organiseerigu ise siis pühapäevane lapsehoid kui on oma elu vaja elada. NB – sel korral isa samuti lapsi ei võtnudki. Mina läksin ikka spaasse ja lapsed jäid mu vanematega.
Nii ongi siis nüüdseks kujunenud, et isa pole lapsi näinud üle poole aasta – sest tal on midagi alati vahele tulnud kokkulepitud ajaks.
Ongi hea rahulik olla.