Teema: Lahutus, naine pole nõus ausalt vara jagama

Naisel pole õigus dikteerida, mis täpselt edasi saama hakkab. Tal ei ole õigust nõuda ainult endale ei lapsi ega vara. Hea, kui keegi – mõni temapoolne sugulane või ühine sõber ehk –  talle selle aegsasti selgeks teeks ilma et raiskate kümneid tuhandeid juristidele ning hulga aega ja närve.

Joonelt juristi juurde.

#3740311:

Minu lähedasel sugulasel on abielulahutuse kuupäev paigas, naine soovib lahutust. Peres 3 väikest last. Vara peaks ametlikult pooleks minema. Laenu pole. Naine pole nõus majast välja kolima. Pole nõus ka maja müüki panema. Pank naisele madalaintressiga laenu ei anna ja kõrge intressiga pole naine nõus ka laenu võtma, et mehele osaliselt maja välja maksta. Lapsed nõuab naine endale.

Naine räägib, et lahutame ära, aga mis varast saab? Kui lahutus on toimunud on ju naisel õigus kohe alimente taotleda(alimendid on ok, kui vara jagatud, samuti osalenud mees seniajani rohkem laste kasvatamises)? Samuti kui lahutus toimunud, kas siis mehel üldse enam mingisugust õigust varale on?

Minu arvates pole mõistlik lahutada, kui vara jagamata ja üksmeelt pole.

Lahutuse käigus jääb ju ükspool sedasi kaotajaks.

<p style=”text-align: left;”>Vabandan, pole kursis kuidas see asi täpselt käib ja antud loo teinepool on alla andmas, sest naine teeb talle tohutut terrorit ja poleks aus kui just värskelt suure südamega valminud eluasemest peab teinepool suu puhtaks pühkima.</p>

<p style=”text-align: left;”>Palun mõistvat suhtumist, küsin lihtsalt infot, ise arvan et mees ei tohiks lahutusele alla kirjutada.</p>

kohtu teema. Ja ega naine ei peagi kohe maja kinni maksma, kui lapsed on alaealised. Lapsed on maja pärijad ja maja jääbki mehele ja naisele jagada…

Kui maja on ühisvaras ja üks pool elab sees, siis see, kes sinna elama jääb, peab teisele kuni varad jagatud saavad maksma kasutuseelist. Aga selle nõudmine käib ka läbi kohtu.

Seega, kui mees kolib ära, maksab ta lastele elatist, naine mehele kasutuseelist.

Oleneb ka, kus linnas see maja on. Sellest ka kasutuseelise suurus.

Kui naine maja käest laseb, pole seal vb 15 aasta pärast enam midagi müüa.

Kindlam on varad ära jagada, kui maja on ühisomandis. Kuni varade jagamiseni on “laste kodu”, “pereväärtus”, hiljem on juba teised jutud.

See variant, et maja jääb mehe ja naise ühisvaraks aegade lõpuni võib juriidiliselt kehtida, aga tekitab palju küsimusi kui natuke edasi mõelda.

Esiteks: mis on kasutuskord, kas tõesti jäävad mõlemad sisse elama? Võibolla kui väga suur maja on mitme korteriga, isegi võimalik, tavaliselt ei ole ja siis ei saa see kaua kesta, emma-kummal võib tekkida soov kellegi kolmandada end siduda.
Pigem oletame, et mees kolib välja ja ostab/üürib uue korteri, jätab naise lastega majja mis 50% on naise, 50% eksmehe oma. See maja vajab üksjagu hooldust ja kulusid, isegi kui laenu pole vaja maksta. Iga 10 aasta tagant väiksem remont, pikapeale kapitaalsem, mis kõik maksavad. Kuidas selle kulusid kaetakse? Kas saab mehega kokkuleppe, et kuigi sa seal majas enam ei ela, teeme jätkuvalt ühise kinnisvara kulud pooleks? Juriidiliselt nii peakski, kuidas praktikas käib sõltub inimestest. See oleks nagu ühisfirma vara haldamiseks, aga isegi firmade toimimiseks peavad omanikud normaalselt läbi saama.

Üks aspekt veel: oletame et jääb maja ühiskasutusse, mees on tõmmanud uttu ja saadab aegajalt tšekke oma kinnisvara väärtuse hoidmiseks (elatis ei puutu siin asja) ja naisel tekib uus elukaaslane. Mis oleks selle uue mehe olukord? Mõnele mehele ehk suva, sain naise ja tasuta kinnisvara kaasavaraks kasutamiseks (see on ikkagi isegi kui abielluvad naise lahusvara), teisele võib olla see pikapeale häiriv küsimus. Kelle majas ma ikkagi elan? Näiteks on samad kinnisvara hoolduse ja arenduse kulud: äkki tahab ehitada juurdeehitise – põhimõtteliselt arendan tasuta naise eksmehe vara. Oletame et on hakkaja mees, tahab ka teha elu mugavamaks muuta, juriidiliselt peab see uus mees (eks naine ka muidugi) eksmehe käest isegi nõusolekuid suuremateks töödeks küsima hakkama (“kas ma võin selle sinu vana nõmeda kuuri ära lammutada?”). See võib lõpuks olla psühholoogiliselt veel häirivam kui üürpinnal elamine, ja sellepärast inimesed eelistavadki osta ikka omale, siis on oma vara, oma luba.

Mõtleme veel: mees võib ju abielluda kah uuesti. Uuel perel pole iseenesest asja, mis maja ja kellega koos varasemast ajast sel mehel kusagil olla võib, aga kui mees juhtub olema surelik, siis on mingi hetk tema päranduse küsimus – siis satub tema majaosalus tema pärijatele, kelleks võivad olla uus naine/lapsed hoopis. Nüüd peavad mehe esimese pere lapsed ja teise pere lapsed omavahel seda vara haldama hakkama…

Sellepärast praktikas on suhete halvaks minemisel (ja ideaalselt heade suhetega vist ei lahutatagi?) nii firmade kui pere ühisvaradega üldiselt kõige valutum variant, et on üks omanik ehk üks ostab teise osa välja ja teeb edasi sellega mis ise tahab. Ja seda ka kohus reeglina suisa käseb teha, varieerudes ehk kui suur see “naise osa” õiglaselt siis oleks. Äkki näiteks mees ostis selle puhtalt oma raha eest abielu ajal, võibolla on veel laenujääk üleval mida mees maksab. Muidugi kui on jõukas mees, võib ka eksnaisele või lastele kinkida oma osa, ja edasi siis toimetavad nemad oma võimetele kohaselt.

#3741835:

Esiteks: mis on kasutuskord, kas tõesti jäävad mõlemad sisse elama?

Üks elab uue kaaslasega pidevalt sees ja teine käib aeg ajalt mingis temale kuuluvas pooles võõraid naisi, keda koju viia ei taha, magatamas.
Ja aeg ajalt muidugi torgivad ekskaasad teineteist ja teineteise uusi kaalasi nugadega, löövad kirvega VÕI juhtub ka et hoovis sõidavad autoga üle rindkere.
Tavaline Eesti elu ja üpriski sagedasti esinev. Isegi haritud inimeste seas, ei pea üldsegi mingi 2. või 3-6. Eesti olema.

Uuesti – hea jurist teeb imesid, isegi kui alguses tundub kallis. Tasub otsida vara jagamise spetsialist ja võtta parim büroo. Maksab ennast ise kinni lõppkokkuvõttes.

#3743737:

kõik vara pooleks jagama, ka maja, mille sõbranna sai oma isalt,

Sinuarust on selle juhtumiga mingigi paralleel, et just selle, täiesti asjassepuutumatu näite tõid?

PS. See “Minu lähedasel sugulasel” häöma teemaalgataja poolt on muidugi perekoolika järjekordne tase.
Ei jule olelda, et ise oledki loll ja siis mängitakse mingitele sugulastele, kellest ikka “ilgelt palju hoolitakse”

#3743752:

Sinuarust on selle juhtumiga mingigi paralleel, et just selle, täiesti asjassepuutumatu näite tõid?

Teemaalgatuse puhul võib täpselt samamoodi ollagi, et maja kuulubki naisele ja tal polegi midagi pooleks teha seal. Me ei tea seda, kuidas selle omandiga lood on, kuna siin mingi kolmas murelik osapool kurdab asja üle, aga tegelikult ei pruugi mehel majale mingit õigust ollagi.

Samas, eks võib ju ka nii olla, et naisel pole poolelegi õigust. Point on selles, et asjaosalised ise peavad oma vara jagama, mitte mingid kõrvalseisjad suskima.

#3743842:

Mis ajast maju kingituseks saab? Sõbrad panid sünnipäevaks raha kokku?

Ta ju ütles, et isa kinkis. Mis siin imelikku on? Mina kinkisin oma lapsele just korteri, mis maksab mõne inimese maja raha.

#3743855:

#3743842:

Mis ajast maju kingituseks saab? Sõbrad panid sünnipäevaks raha kokku?

Ta ju ütles, et isa kinkis. Mis siin imelikku on? Mina kinkisin oma lapsele just korteri, mis maksab mõne inimese maja raha.

Nojah, see ongi see, mida vanasti nimetati kaasavaraks: vana Andres andis ka Liisile lehma ja mis veel kaasa kui ta oma mehega (Pearu pojaga) oma eraldi kodu läks tegema. See oli kink ikka talle kui perenaisele, tulevasele pereemale ja lastelaste loojale, mitte isiklikuks taskurahaks.

Muidugi tänapäeva pere ja varasuhted võivad misiganes teised olla, vähem traditsioonilised.

#3743938:

#3743927:

Nojah, see ongi see, mida vanasti nimetati kaasavaraks

Kaasavara ei tähenda mitte seda, et pruudile midagi kaasa pannakse ja see saab mehe omaks, vaid et see on kaasa vara, ehk naisel on endal ka midagi, mitte ta ei tule tühjade kätega.

Tänapäeval tähendab selline vara seda, et see, mis kummalgi on olemas ENNE abielu, kuulub kas ühele või teisele abikaasale. Kui abielu jooksul kahekesi soetatakse ühiselt mingit vara, siis see on see, mida lahutuse korral pooleks teha.

Kui naisel oli juba abielludes maja olemas, siis see ei ole niisugune asi, millest mehel oleks lahutuse korral õigus poolt endale ampsata, ehk see ei ole mitte mingi naisega kaasa tulnud vara, vaid see läheb ka pärast lahutust naisega kaasa.

Said aru?

Mkm, see ei ole (olnud) mingi /abi/ kaasa /isiklik/ vara, vaid ikka pruudile perre kaasa /antud/ vara[1]. Keegi ei läinud abiellu mingite lahutusplaanidega mõttegagi, ikka üks kord ja igaveseks, ja mingi “personaalne vara” kaotab sellises kontekstis vähimagi mõtte. See kõik on tänapäeva rikutud naiste mõtlemine, kes juba abielludes mõtlevad lahutuse ja järgmise abikaasa peale.

[1] http://eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=kaasavara

#3743821:

#3743752:

Sinuarust on selle juhtumiga mingigi paralleel, et just selle, täiesti asjassepuutumatu näite tõid?

Teemaalgatuse puhul võib täpselt samamoodi ollagi, et maja kuulubki naisele ja tal polegi midagi pooleks teha seal. Me ei tea seda, kuidas selle omandiga lood on, kuna siin mingi kolmas murelik osapool kurdab asja üle, aga tegelikult ei pruugi mehel majale mingit õigust ollagi.

Samas, eks võib ju ka nii olla, et naisel pole poolelegi õigust. Point on selles, et asjaosalised ise peavad oma vara jagama, mitte mingid kõrvalseisjad suskima.

Üldiselt saab teemaalgatust võtta siiski heas usus, nii et kui on kirjas, et maja on ühisvara, siis tuleb seda teemaarenduses sellisena käsitledagi.

Kui teemaalgataja oleks juurde lisanud näiteks et maja sissemaksuks kulus enne naisele kuulunud korteri müügist saadud raha, oleks pilt hoopis teine, aga praegu sellist lisainformatsiooni ei ole.

Ühisvara jagatakse, kui teisiti kokkuleppele ei saa, kohtus. Normaalsed inimesed leiaksid muidugi mingi muu lahenduse aga näib olevat selge, et seekord selline võimalus puudub. Ja ei ole midagi, et “lapsed peavad oma koju jääda saama”. Inimesed kolivad elu jooksul erinevatel põhjustel nii ehk teisiti, ka lastega – pole see mingi eriline trauma. Või noh on, aga mitte hullem kui mõne muu elumuutuse trauma.

Isiklikult arvan, et tulekski teha nii – isa maksab lastele elatist ja ema maksab isa majaosa eest isale üüri. Elatise tasaarveldus sisuliselt, aga formaalselt peaks ikkagi raha arvelt arvele liigutama, et kõik oleks juriidiliselt korrektne. Lisaks peaks sellele inimesele, kes ei saa oma kinnisvara ise sihipäraselt kasutada, jääma õigus kasutada seda kinnisvara oma uue kodulaenu tagatisena. Jällegi, kui see osapooltele ei sobi, ongi kolimine paratamatu – maja läheb sundmüüki.

Seda kõike muidugi eeldusel, et teemaalgatuses on esitatud tõesed andmed, ehk et maja ongi ühisomand. No aga mis mõtet oleks selle teemaalgatuse piires nendes tõsiasjades kahtlemises?

Ma võiks teha uue teema, et sõbranna sai isalt päranduseks maja ja mees tahab maja lahutades pooleks jagada, kui te juba tahate seda liini ajada.

Seda muidugi küll, et teemaalgataja ei pruugi tegelikult teada, kuidas selles peres lood on. Aga kommenteerijate vastused pole just eriti selles vaimus vaid pigem kantud kindlast veendumusest, et asjad on hoopis teisiti. Ütleks siis lihtsalt, et teemalgataja, enne kui sa ennast selle mehega rohkem seod, tee endale selgeks, kuidas seal peres tegelikult vara jaotub ja ära sekku. Ole ettevaatlik, ära kiirusta. Võid ennast lõpuks rumalast olukorrast leida.

Aga noh, siinsel arutelul on niikuinii ainult teoreetiline väärtus.

#3745161:

Milline totrus.

Sinu arutluskäik on tõepoolest totter.