Teema: Lahutus, naine pole nõus ausalt vara jagama

Olen see kägu, kes ütles, et lastele peab kodu alles jääma. Igaüks lähenes sellele oma isikliku vaatenurga või juhtumi põhiselt, mida ei saa pahaks panna. Nii ka mina. Mina mõtlen, mida ma antud situatsioonis emana teeks, et laste elu ei muutuks halvemaks. Üürikodu ma koduks ei nimetaks. Kolimine parematesse tingimustesse on ok, nii et sa kägu 16.04.2021 10:24 kuivata nüüd pisarad.

Kuidagi ei ole ok, kui ema lastega kupatatakse kuuse alla (või üürikasse, vahet pole), sest issi tahab ju “oma elu elada”. Kuidagi ei ole ka ok, kui ema jääb laste isa seljas liugu laskma. Kuna see ema antud teemas pangast laenu ei saa, siis võib oletada, et parematesse tingimustesse kolimisest me siinkohal ei räägi. Jään enda juurde: teeksin kõik (näiteks ajutiselt kasvõi mitu töökohta), et pangale tõestada oma maksevõimekust laenu saamise eesmärgil.

Endiselt me ei tea, millisest piirkonnast jutt käib. Maja väärtus hajaasustusega piirkonnas on (tõenäoliselt) võrreldamatu maja väärtusega tiheasustusega piirkonnas, eriti Tallinnas. Esimesel juhul saab laenusumma olema väike, teisel juhul suur.

#3745360:

Nagu isegi ütled, et parematesse (ilmselt ka samaväärsetesse) tingimustesse kolimine on okei. Ja samal ajal kordad, et lastele PEAB justnimelt see nende kodu alles jääma. Hmmm.

Ma ei viitsi vaielda, mõttetu energiakulu. Kui tähti närida, siis võib igalt poolt vastuolusid leida. Igaüks vaatab juhtumit niikuinii oma mätta otsast. Mina oma mätta otsast ütlen, et võimalus on müük edasi lükata, sest kõige tähtsam on laste heaolu. See, mida teised arvavad, on kirjas nende kommentaarides. Mina ise, nagu öeldud, otsiksin võimalust see laen siiski saada.

#3745407:

Ei, ei, ma ei vaieldnudki. Ausalt. Püüdsin lihtsalt aru saada, kuidas see sinu meelest on. Et kui laps kolib näiteks Nõmme asemel samaväärsesse elamisse Sauele, siis saab lapsuke julma hingetrauma. Aga kui kolib Meriväljale, siis “võib küll kolida”.

Vastupidi. Selgitan. Lapse elukorralduses saabub suur muutus, kui üks vanem välja kolib. Turvatsoon lööb mõneks ajaks tugevalt kõikuma. Seega on minu arvates oluline, et ülejäänud turvatsoon säiliks. Eelkõige kodukoht, aga ka kool, läheduses elavad sõbrad. Nii et see Nõmme (vanast korterist) Sauele (uude majja) oleks hea valik, kuid Nõmmelt Meriväljale mitte. Siinkohal oleks erandiks, kui lapsel ei ole sõpru (võib need uues kohas leida) või koolis kiusatakse, siis kaaluksin kindlasti võimalust koos elukohaga ka laste kooli vahetada.

Aga see on jällegi minu nägemus. Mõtlen eelkõige lastele ja teeksin oma otsused nendest lähtuvalt. Minu lastel on tore kool, klass ja sõbrad kodukoha lähedal ning mul on, mida hoida ja millest lähtuda. Annan endale aru, et paljud nii ei mõtle ja olukorrad on erinevad.

#3745431:

Lapse elukorralduses saabub suur muutus, kui üks vanem välja kolib. Turvatsoon lööb mõneks ajaks tugevalt kõikuma. Seega on minu arvates oluline, et ülejäänud turvatsoon säiliks

Jah, siin me oleme eriarvamusel, mis on okei. Minu ja mu vendade-õdede mätta otsast vaadates – kui isa meil ära läks, siis oleks ema küll hellemini ja targemini teinud, kui oleks kiiremini ära kolinud. Mitte 1,5 aastat hiljem. Ja see 1,5 aastat meenutas iga pisiasi, isegi see kriuksuv põrandalaud isa 🙁

Isa lõhna olid veel kõik toad täis ja tema asju…niigi oli kurb ja siis see veel ka, et olid harjunud kuulma, kuidas ise omast tpast kööki läks…. Uues kohas olid uued hääled ja oli oluliselt lihtsam. Mäluvälgatustega ka lihtsam. Või noh seal ei saanudki olla tunnest, et kohe astub issi köögist välja.

Ehk siis meie vaates meie ema ei seadnud meie huvisid esikohale vaid enda omasid. Mingit kiusu ja no ta töökoht oli ka 300 meetrit. Ütleme nii, et kutsika saba raiuti jupikaupa.

Aga lapsed on ka erinevad muidugi.

#3745480:

Oma lastele ma midagi sellist ei tee.

Ja mida sa siis teed, kui lahutus käes?
Võitled põikpäiselt, lased end kohtusse kaevata, kaotad, maksad kohtukulud ja siis IKKA kolid kuhugi putkasse?

Seda “mina nii ei tee” saaks sa väita siis, kui elamispind oleks juba algusest peale sinu oma, lapsed sünnitad oma pinnale ja ise teenid väga hästi.
Siis on nii, et “ei tee”, muidu mitte.

#3745611:

Võitlengi, kui vaja. Mis seal kohtus siis nii hirmsat juhtub sinu arvates? Pool elamispinda on niikuinii minu oma ja teisele poolele ostueesõigus, nii et… Teine pool saab oma poole eest kompensatsiooni, läheb tööle, hakkab elatist maksma, nagu ikka sellistel puhkudel. Mina võtan laenujäägi üle, ma pole rahalises mõttes kitsikuses. Kui vaja, võtan laenu juurde, suurendan töökoormust, mida iganes. Kui lapsed tahavad mujale kolida, võtan arvesse. Jne.

Sul pole ju seda raha, et teist poolt välja osta, kui me räägime teemaalgatusest. Selle peale sina ütlesid, et mees peab ootama, kuni lapsed täiskasvanuks saavad ja siis alles müüma. See pole küll selle öelda, kes omanik pole.

#3745660:

Selles loos on ju mees ja naine mõlemad omanikud, kui jutt käib sellest, et vara tuleks pooleks teha. Niisugustes olukordades on mõnikord ka nii, et perel on nii kodu kui ka maakodu/suvila, siis selle asemel, et maja maha müüa, jääb maja tervikuna ühele ja suvila tervikuna teisele vms. Kui vara on rohkem kui vaid see maja, siis ei pea ilmtingimata asja lahendama nii, et maja kas müüki või teine pool ostab välja, saab seda lahendada ka nii, et osad asjad ühele, teised teisele.

Lähtuks vast TA andmetest, mitte oletustest, mis kinnisvara veel mujal võib olla.

Fakt on see, et kui poolele on õigus ja teist poolt ei suuda välja osta, tuleb endale jõukohane kinnisvara hankida. Punkt.