Teema: Lahutus – tehniline pool.

Mis sa jooksed oma eksmehe järel?
Annadki avalduse sisse kohtu kaudu vormistada ja saate paberid korda.
Ilma draamata.

Ma mõtlen seda, et kuidas ta messengeri sõnumeid ei loe, kui ta lastega suhtleb aktiivselt messengeris? Kas võib olla nii, et ta on mingi bloki peale pannud? Ei, aga siis peaks ju sõnumi saatjale ka näitama, et on blokk?

Mina soovitan minna kohtu kaudu, kui niisama lahutust ei anna. Põhjuseks see, antud olukord võib kätte maksta. Hetkeni, mil olete seaduse silmis abielus, mõjutavad sind kõik mehe tehtud finantsotsused jne. Jah, on võimalik vajadusel tõestada, et pikalt kooselu pole enam olnud jne. Aga see on keerukas. Soovitan mitte sinu enda turvalisuse huvides olla seaduse ees inimesega, kellega päriselt ei ole enam üks pereühik.

Kohus on Eesti Vabariigis täiesti viisakas ja tsiviliseeritud koht.
Nagu kõik eelkõnelejaid on öelnud, sa ikka veel jooksed mehe järgi. Oled vabatahtlikult veel abielus.
Täna asi teele ja kõik.

Mul oli ka kunagi eksmehega sama asi. Lõpuks saatsin ta uuele naisele kirja küsimisega, et miks ta mees mulle lahutust anda ei taha – miks ta minuga abielus tahab olla. Paari päevaga hakkas asi liikuma ????

See on alandav, oma endise mehega kontakti otsimine, kui on selgelt näha, et tema ei soovi suhelda. Mis viisakat suhtlust, laste probleemide arutamist TA tulevikus loodab, kui praegu ei suuda see mees inimese kombel suhelda, elementaarne viisakus puudub. Kuna lapsed on nii suured, siis polegi teil tarvis suhelda ja lastelastega ühiseid pilte teha. Kui elu on lahku läinud, siis on pildid ka eraldi. Kui soovid lahutust, siis lahuta. Ise tead ka kuidas.

Teemaalgataja, kas pole asi tegelikult selles, et sul on vaja loole korralikku lõppu? Vabandust, aga tundud tõesti olevat kangekaelne ja jäärapäine, seega tundub loogiline, et tahad asjale punkti panna mõlema osapoole osalusel. Kas eksin?

Ma ise olen samas seisus olnud. Olen ka liiga paindumatu iseloomuga ja tahtsin, et abielu lõppeks nii nagu algas – koos ametniku ees seistes. Mees mind ära ei blokkinud, aga lahutama ka ei tulnud. Siis tuli, kui ütlesin talle, et järgmine lahutuskutse tuleb läbi ta uue naise.
Seisime siis koos ametniku ees, see oli hale ja kurb. Nagu haual. Vaenujalal me polnud, aga ühine koogisöömine oleks küll viimane asi olnud, mida oleks teha tahtnud. Pomisesime mõlemad midagi kohmetut ja kõndisime kiirelt erinevatesse suundadesse, kuigi autod olid meil lähestikku ja enne me läksime nende juurest koos.
Sõitsin hiljem hulga kilomeetreid maha ja mõtlesin asjad veel kord enda jaoks läbi. Et mis see oli siis?
Mis see ikka oli, mu enda loll kangus. Meie abielu lugu sai lõpetava punkti asemel hoopis alandava lõpu.
Ma pidasin end eksmehe jaoks endiselt oluliseks, arvates, et ehk ta ei tahagi päriselt minust lahutada. Sest miks muidu…? Ei olnud nii. Ta lihtsalt ei tahtnud tegeleda mitte millegagi, mis oli seotud minuga. Ma alandasin end kokkuvõttes sellega, et olin nagu katkematu painaja ta kukil, nõudes muudkui lahutust, tuletades end iga paari kuu tagant meelde. Ega mina ka teda tagasi ei tahtnud, olin juba eluga edasi liikunud, mu kõrval oli uus inimene, aga seda punkti oli ikka hädasti vaja. Täielik idioot! Mina siis, ära sina sama reha otsa astu.
Kõige väärikam, punktipanevam oleks olnud justnimelt kohtu kaudu lahutamine. Ei oleks olnud seda haledustunnet, hädist kohmetust ega kleepuvat vastikustunnet.
Teemaalgataja, sa oled elav inimene, mitte raudnael, õgvenda oma jäiku põhimõtteid ja vali lihtsam ja väärikam tee.
Mina nii tark ei olnud ja ausaltöeldes on lahutus sellisel kujul asi, mida ma ma oma elus teeksin teisiti, avaneks selleks ainult võimalus.

#3511970:

Oot sellest saate valesti aru, et ma teda ikka tahaks ja järgi jookseks. Ei taha – see on selgeks mõeldud.

See mehe tahtmine oli nüüd sul endal (alateadvusest?) juurde mõeldud. Siin räägiti ainult järgi jooksmisest, mitte tahtmisest – jooksed ju järgi, et kokku saada, juttu ajada ja sinu moodi lahutada.
Lahutus on juriidiline toiming ja seda kohtu kaudu vormistada ei ole mingi häbiasi. Ei saa aru, miks sa seda sellisena võtad. Imelik on see mehe kirjade ja poolikute segaste mõtetega pommitamine
“Olen sinu linnas” – no mis udu läbi väljendatud info see veel on?
Kohtu kaudu lahutamine ei tähenda, et ei saaks edaspidi laste sünnipäevasid jne tähistada, no kust ometi selline mõte. Ise ütlesid, et ei hakka midagi nõudma (kuigi see tundub ekstra märterlik, aga sobib selle libaga), miks mees siis pahandama peaks?
Uue naisega suhtlemise vältimine sinu poolt on kummaline arvestades, et sa näed tulevikus teie pereidüllina, kuidas vanavanemad koos lapselaste sünnipäevadel käivad. See uus naine peaks ju ka seal pildil olema või kuidas?

#3512223:

#3512172:

Teemaalgataja, kas pole asi tegelikult selles, et sul on vaja loole korralikku lõppu? Vabandust, aga tundud tõesti olevat kangekaelne ja jäärapäine, seega tundub loogiline, et tahad asjale punkti panna mõlema osapoole osalusel. Kas eksin?

Ma ise olen samas seisus olnud. Olen ka liiga paindumatu iseloomuga ja tahtsin, et abielu lõppeks nii nagu algas – koos ametniku ees seistes. Mees mind ära ei blokkinud, aga lahutama ka ei tulnud. Siis tuli, kui ütlesin talle, et järgmine lahutuskutse tuleb läbi ta uue naise.

Seisime siis koos ametniku ees, see oli hale ja kurb. Nagu haual. Vaenujalal me polnud, aga ühine koogisöömine oleks küll viimane asi olnud, mida oleks teha tahtnud. Pomisesime mõlemad midagi kohmetut ja kõndisime kiirelt erinevatesse suundadesse, kuigi autod olid meil lähestikku ja enne me läksime nende juurest koos.

Sõitsin hiljem hulga kilomeetreid maha ja mõtlesin asjad veel kord enda jaoks läbi. Et mis see oli siis?

Mis see ikka oli, mu enda loll kangus. Meie abielu lugu sai lõpetava punkti asemel hoopis alandava lõpu.

Ma pidasin end eksmehe jaoks endiselt oluliseks, arvates, et ehk ta ei tahagi päriselt minust lahutada. Sest miks muidu…? Ei olnud nii. Ta lihtsalt ei tahtnud tegeleda mitte millegagi, mis oli seotud minuga. Ma alandasin end kokkuvõttes sellega, et olin nagu katkematu painaja ta kukil, nõudes muudkui lahutust, tuletades end iga paari kuu tagant meelde. Ega mina ka teda tagasi ei tahtnud, olin juba eluga edasi liikunud, mu kõrval oli uus inimene, aga seda punkti oli ikka hädasti vaja. Täielik idioot! Mina siis, ära sina sama reha otsa astu.

Kõige väärikam, punktipanevam oleks olnud justnimelt kohtu kaudu lahutamine. Ei oleks olnud seda haledustunnet, hädist kohmetust ega kleepuvat vastikustunnet.

Teemaalgataja, sa oled elav inimene, mitte raudnael, õgvenda oma jäiku põhimõtteid ja vali lihtsam ja väärikam tee.

Mina nii tark ei olnud ja ausaltöeldes on lahutus sellisel kujul asi, mida ma ma oma elus teeksin teisiti, avaneks selleks ainult võimalus.

Aitäh selle kirja eest.

Ma olin siiani alati mõelnud, et väärikam on see toiming kahekesi ja kokkuleppel ära teha. Ei pea olema kokku saamist või vestlust. Lihtsalt kuskil kabinetis on mõlemad kohal õigel kellaajal. Mis vahet on, kes saadab mehele kellaaja ja koha – kohus või eksnaine. Olgu vaid õigel ajal õiges kohas dokument kaasas. Võtku kaasa julgestus juhuks kui kardab, et eksnaine hulluks läheb.

Miskipärast on kohtu kaudu asi tundunud kuidagi vääritum – aga võimalik, et sul on õigus. Korraliku punkti sel lool ei saagi olla ilmselt.

Ja samas ma tean tõesti seda iseenda lolli kangust ka.

Mulle tundub, et sa tahad temaga lihtsalt veel korra silmast silma kohtuda, et tõestada ja “näidata” oma üle saamist ning eluga edasi minekut-nagu sa ise seda nimetad.

Aga milleks? Vaevalt siin seos väärika lõpuga on. Ma arvan, et sa teed end vaid naerualuseks, kui kohtu kaudu asju ajama ei hakka.

Mul oli analoogne probleem – mees ei tahtnud lahutust anda, kuigi oli juba ammu teise naisega.

Erinevus oli küll selles, et lahkujaks olin mina, ent nii mõneski mõttes lahkusin ma kodust, kus teist poolt peaaegu ei olnudki.

Abieluvara oli jagatud, kõik tehtud – lahutus ikka veel venis, kokku aasta. Kord oli maa külmunud, kord kärss kärnas. Meil oli probleemiks see, et mees on hasartmängusõltlane (see lõhkus ka viimaks abielu). On olukordi, mil mehe võlgade eest saab ka naist panna vastutavaks ja vahest seda ta lootis? Ja meil üritas mees vähemalt korra suhet taastada, millele tuli väga konkreetne ei.

Viimaks jõudis tema põiklemine ühiste sõprade kaudu uue naiseni, kes pani asjad paika: olgu kohal oldud. Läksime, mees eputas terve ooteruumis istumise, kui hästi tal läheb, kui imeline uus naine ja pere tal on, kuidas meie vanad asjad on tal koridoris kasutusel jms. Ma hoidsin vägisi naeru tagasi ja mõtlesin, et ohh, vaene, vaene tema uus naine.

Allkirja andmine oli kiire ja kuiv tegevus, pärast seda üritas mees korraks kätt väristada ja silma nõrutada, aga ma lasin kiiresti jalga. Hing laulis sees – ära tegin. Nagu rsk diplomi kaitsmine või midagi muud säherdust…