Mul oli analoogne probleem – mees ei tahtnud lahutust anda, kuigi oli juba ammu teise naisega.
Erinevus oli küll selles, et lahkujaks olin mina, ent nii mõneski mõttes lahkusin ma kodust, kus teist poolt peaaegu ei olnudki.
Abieluvara oli jagatud, kõik tehtud – lahutus ikka veel venis, kokku aasta. Kord oli maa külmunud, kord kärss kärnas. Meil oli probleemiks see, et mees on hasartmängusõltlane (see lõhkus ka viimaks abielu). On olukordi, mil mehe võlgade eest saab ka naist panna vastutavaks ja vahest seda ta lootis? Ja meil üritas mees vähemalt korra suhet taastada, millele tuli väga konkreetne ei.
Viimaks jõudis tema põiklemine ühiste sõprade kaudu uue naiseni, kes pani asjad paika: olgu kohal oldud. Läksime, mees eputas terve ooteruumis istumise, kui hästi tal läheb, kui imeline uus naine ja pere tal on, kuidas meie vanad asjad on tal koridoris kasutusel jms. Ma hoidsin vägisi naeru tagasi ja mõtlesin, et ohh, vaene, vaene tema uus naine.
Allkirja andmine oli kiire ja kuiv tegevus, pärast seda üritas mees korraks kätt väristada ja silma nõrutada, aga ma lasin kiiresti jalga. Hing laulis sees – ära tegin. Nagu rsk diplomi kaitsmine või midagi muud säherdust…
Lahutust pole võimalik mitte anda, lahutada saab ühepoolselt.