Teema: Laisk, jõuetu

Füüsiline koormus aitab. Hakka jooksmas või regulaarselt trennis käima ja anna endale piitsa, et viilimise mõtet ei tekiks. Ja vaata, et mees sust ei tüdineks. Tuttaval viskas samamoodi oma diivanikaunistusest üle ja naisele oli see väga raske. Nüüd on naisel kindel ja ok palgaga töö, õpib doktorantuuris ja kasvatab väikest last, aga et kindla tööta ja kohustusteta inimesest sinna maani saada äkitselt, oli talle ikka väga piinarikas.

mine tootvale tööle

Mian võiksin ka olla selline, kui mul lapsi poleks ja poole kohaga töökohta. Kui tähtaegu ei kuku, siis võin looderdada päevad läbi niisama (eeldusel, et lapsed on kas hoius või lastehoidjaga).

Minu puhul töötab variant, et juba hommikul alustan aktiivselt päevaga – trenni vms aga kindlasti kodust välja. Ja nagu eelpool Kägu mainis, toitumine aitab kõvasti kaasa, ma ei tea kas suhkur just nii mõjub, aga süsivesikud muudavad näiteks mind uimaseks.

Eks ma olen ka selline veidi ambitsioonitu tüüp. Otsin kohta elus. Ootan passiivselt ja julgen iriseda kui keegi hiromant pole. Pean enesehinnangut tõstma, aga seda raske teha. Usun, et võimalik.Praegu olen võtnud endale eesmärgiks iga päev (kodus on beebi+ lasteaialaps) mitu km jalutada. Mul on kalender, kus kõik mu tegevused kirjas, siis saan võrrelda, kirjutada linnukesi, maha kriipsutada jne.Kirjutan aegajalt päevikut, et endast paremini aru saada.Proovin panna lühiajalisi eesmärke ja iga päev kasvõi ühe püstitatud eesmärgi saavutada. Hea tunne tekib juba sellest, et suudad nt pesu ära pesta. Mul jääb ka vahel mitu asja pooleli ja siis olen enda peale pahane. Ma ei taha, et mind raputaksid kurvad elusündmused nendest triviaalsetest mõtetest üles. Tahan tunda rõõmu pisiasjadest ja selline ma kohati olengi. Aga enda puhul leian süüdlase ikka välisest ja siiamaani pole see edasi viinud.
Ühesõnaga kestvaid muutusi saavutada tähendab kestvat tööd iseendaga. Vahepeal on tarvis panna oma probleemile lihtsalt õige diagnoos, küll siis lahendus ka leidub.

Mina olen samasugune, aga ma tean, mis mind selliseks on teinud. Mul on viimased 8 aastat olnud peal meeletu vaimne ja füüsiline koormus, kodused mured, läksin ülikooli, juba ülikoolis läksin tööle, töötanud olen juba mitmeid aastaid ilma puhkuseta (see paar nädalat aastas pole ju mingi puhkus). Ühel hetkel hakkas see kõik kuhjuma, enam ei jõudnud, ei suutnud ja tulemus oli see, et sain endale depressiooni, millega olen maadelnud. Sellel aastal otsustasin, et võtan aja maha, puhkan, vaatan, mis edasi ja ma ei tunne end süüdi. Küll elu loksutab kõik jälle paika.

Palun kirjutage veel siia teemasse.Ma olen ise ka samasugune, aga kahjuks ei oska ma suurt midagi kirjeldada.Loeksin aga heameelega.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Palun kirjutage veel siia teemasse.Ma olen ise ka samasugune, aga kahjuks ei oska ma suurt midagi kirjeldada.Loeksin aga heameelega.[/tsitaat]

Hihii,isegi nii laisk, et oma lsikust kirjeldada ei viitsi 😀

Mul ka sama pahe. Suurim häda on prokrastinatsioon — nimelt ei suuda kuidagi alustada ja \”rea peale saada\” vähegi pingutust nõudvate ülesannetega. Kui juba peale on hakatud (mõni suurem tööprojekt, kodus koristamine, dieet vms), siis läheb küll, aga just pealehakkamine on jube keeruline. Kooliajal eksamiteks õppimisega oli nii, et alati üks päev jäi puudu,kuna alustasin liiga hilja. Aja planeerimine poleka vist mul väga tugev külg.

Vahel aitavad igasugused trikid ja enese ärapetmised — nt nimekirjade tegemine motiveerib (saab asju maha kriipsutada), siis mingi preemia endale lubamine, rütmi saavutamine (nt iga päev kindlal ajal vaja mingi ebameeldiva tööga tegeleda).

Ei saa aru inimestest, kellel kogu aeg käed sügelevad mingi uue töö järele. Samas mõistan, et just sellised on tublid ja kiiduväärt inimesed.

mina olen tsüklisse langeja. Ja ka langen mingisse laiskuse, vegeteerimise tsüklisse aegajalt ja muide olen ka tähele pannud, et see va suhkur on üks suur kurjajuur küll. Nt tänagi. Omaarust olin enamvähem hästi öösel maganud ja minu vanuses peaks sellest piisama küll ja peaksin energiast pulbitsema. Mul aga oli pool shokolaadi 350 grammisest tahvlist ja vitsutasin miskipärast endale naha vahele korraga. Ja läksin kella 10 ajal terevisiooni uudiseid vaatama……….plaks jäin magama diivanil nagu kott. Ja püsti enam ei saanud. Nii väsinud olin nagu oleks mitu ööpäeva magamata olnud ja füüsilist tööd rabanud teha. Vaim oli ka nõder. Nüüd siis tulin arvuti ette ja avastasin sellise teema. Täpselt nagu minu jaoks loodud. Tegin endale nüüd miski tee, mis ma ostsin kuskilt krishnaiitidelt ja mõtlen plaani välja, kuidas sellest august välja ronida.

Davai, teeme seda koos ! Ei suhkrule. Õue liikuma! Plaanid paika! Usk endasse! Enesekiitus ja ergutus! No mis veel? Vitamiinipommid ehk.

Tere tulemast klubisse. Olen samasugune. Käin küll täsikohaga tööl, on laps ja pereelu, mis nõuab oma, kuid ma olen täielik looder.

Kui tööl ei oleks mingit survet või tähtaegu, võiksin vabalt terve päeva foorumites passida ja jalga kõlgutada. Kodu võib vabalt 3 nädalat koristamata olla, pesu pesemata, aga mina pikutan diivanil ja mõtlen kui mõttetu ma olen, ei saa midagi tehtud. Ja ei saagi, sest mingit ambitsiooni ei ole. Sõbrannad teevad mul karjääri, istuvad poole ööni kontoris, saavutavad edu ja tegelevad hobidega ja räägivad oma plaanidest, mille nad kindlasti ära ka teevad. Tore kuulata küll, aga oleks endal pooltki nii palju pealehakkamist… oeh. Ja kui ma saaks kodune olla, siis ilmselt elaksingi nii nagu sina. Külili teleka ees:)))

Mitu kuud juba luban trenni minna – lõpuks ikka ei viitsi. Mõtlen, et käiks siis peale tööd korra väljas jalutamaski… mkmm, liiga tuuline, külm vms. Aga ok, teeks siis lõputöö kirjutamisega algust- eeee… noh, see on suurem töö, selle võib edasi lükata… jne, jne. Leian endale tuhat vabandust, miks midagi praegu just midagi teha ei saa.
Aga kui olen soone peal ja toimetan, siis saan sellest vägeva energialaksu ja tohutu enesehinnangu tõusu ja mõtlen, et issand, ma ju saan sellega hakkama, vot nüüd hakkangi nii elama ja toimetama, VÄGEV!! Ja siis mõne aja pärast läheb kõik samasse rütmi.
Hea teada, et minusuguseid on veel:)

Aaa, kõige \”mõnusam\” hetk on minul vahetult enne uinumist, kui olen silmad kini ja mõtlen päevale tagasi, vot siis tekib tõsine enesehaletsus, et olen jälle terve päeva maha maganud. Mitte midagi teinud ja tegelikult, iseennast lollitanud. Siis seal voodis, teki all, annan endale pühaliku lubaduse, kuidas homsest kõik muutub:D

Aga mina sain siit teemast küll häid soovitusi – just see nimekirjade koostamine nt (Y). Väga hea, aitäh, see võiks mullegi sobida.

[small]xylitol kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ei suhkrule — kerge öelda. Millal suhkruvõõrutuse ajal see tunne üle läheb, et kui kohe magusaid süsivesikuid ei saa, siis ronin mööda seina üles? Ma tänu suhkrule veel üldse saan midagi tehtud — magus amps aitab leida vajaliku impulsi mõne vajaliku asja alustamiseks.
Kui üritan tervislikult toituda (st vähem jahutooteid ja üldse süsivesikuid), siis kipub ni olema, et mõtlengi kogu aeg söögist ja püüan pidevalt rehkendada, kas üks tükk tumedat ¨okolaadi veel mahub mu päevanormi või mitte.

Jah, olen nõrk.[/tsitaat] Osta magusat puuvilja ja söö niipalju kui sissemahub. Näiteks datlid on niivõrd magusad, et juba mõned võtavad magusaisu ära. Ehk siis söö looduslikku magusaid asju, aga mitte tehismagusaga magusaks tehtud asju. Looduslikul magusal ei ole uimasekstegevat toimet. Eriti hull uimaseks tegija on kui rasv ja magus kokku on saanud. Shokolaadid, koogid, küpsised, tordid. Rasv ei lase magusal kohe imenduda ja siis see jääb verre ringlema ja koormab organismi.

Milline tore teema. Ja milline seltskond siin koos on.
Praktiliselt iga vastuse peale tahtsin hüüatada: \” Mina ka! Sama siin!\”
Ma tahaksin teie kõigiga sõber olla, te olete minu hingesugulased 🙂

Aga ma tahan öelda seda, et suhkrul on tõesti see toime millest siin räägitakse. See on läbiproovitud ja tõestust leidnud. Mina olen magusasõltlane ja võtan juba ainult kommi vaatamisest kaalus juurde, sellepärat ma jälgin väga mida söön. Koheselt kui on libastumise periood ja söön magusat, langen otsemat teed letargiasse, olen nagu zombie, täiesti jõuetu ja mõttetu inimene. Kui tsüklist välja saan, läheb olukord tunduvalt paremaks. Nii et magusast loobumine võib lebotamist leevendada küll. Aga midugi ainult natukene kui see on juba inimese loomuses, nagu näiteks minul.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]No aga teeme siis kuskil oma kommuuni. Nt \”Ainult laiskadele/jõuetutele\” või midagi sellist.
Liitumiseks peab muidugi ennast tõestama, et ikka piisavalt laisk ollakse:)[/tsitaat]

Ma arvan, et siin on kõik nii laisad, et keegi ei viitsi kuskil mingit kommuuni tegema hakata 🙂

Teate, mis? Ma arvan veel, et edasiminekuks ja laiskuse võitmiseks on stabiilsus väga oluline. Kui me seni oleme stabiilselt laiselnud nt telekat vaadanud või arvutis passinud. Siis võiks nt esiteks panna endale piirangud laisklemises ja teha midagi stabiilselt iga päev enda jaoks. Ma hakkasin päevikut pidama. Lubasin endale iga päev sinna kirjutada, aga ei tule välja.. Nüüd siis üritan ikka ennast parandada.
Aga kes viitsib selle laisklejate kommuuni teha? FB-s?

Mina olen ka selline laiskvorst, et endal hakkab paha. Koristada ei viitsi, enamasti vedelengi päev otsa teleka ja arvuti ees. Jube häbi on aga no pole seda pealehakkamist.