Teema: Läksin lahku ja ei oska kuskilt otsast uuesti alustada

Kerli Kõiv kirjutas mingi raamatu sel teemal.. jumalannade paranemispäevik, võib-olla see aitaks sind?

Tead ma pole kunagi varem siia kirjutanud ja kellegiga suhelda tahtnud, aga sina tundud täpselt see inimene olevat, kellega oleks midagi ühist rääkida. Olen ka kohe 30 saanud ja just lahku läinud. Ehk saame üksteisele toeks olla? Kust kandist sa pärit oled ja kas tahad mingit emaili jätta vms? 🙂

Mõistan seda “et Tinderit ikka ju ei tõmba”, ise võtsin ka ülipikalt hoogu, sest tundus nii hirmus (eriti peale pikka suhet), et kuidas ma ennast nüüd sinna üles riputan ja kõik ju näevad 😀 Aga lõpuks ma siiski seda tegin ja tead, põdemiseks pole üldse põhjust. See on lihtsaim viis kuidas uute inimestega tutvuda ja suhtlema hakata. Ja ei kohusta absoluutselt mitte millekski. Ei pea kokku saama, ei pea suhtlema kui ikkagi ei meeldi. Seal on palju inimesi, kes on samas seisus kui oled sina ja kes esialgu ei otsigi otseselt midagi. See aitab nii palju kaasa sellele, et uuesti maailma lootusrikkana näha. Tasub proovida, halvemaks ikka ei lähe ju 🙂
Vanade sõbrannade osas, võid ikka ju proovida suhelda, mine tea, võibolla on nemad samuti sõbrannast puudust tundnud, laste kõrvalt kipuvad teinekord ära kaduma.

#3023473:

Arvan, et detailidel ei ole nii väga vahet, kui sellel, et läksime peale viit aastat lahku. Täiesti tühja asja pärast, aga eks tegelik põhjus oligi selles, et kumbki polnud enam tükk aega õnnlik – harjumus, igav, ei teinud midagi väga koos, lihtsalt olime, heal juhul vaatasime koos filmi.

Sellise asja pärast lahku minna? Mnjah. Milline on siis lootus, et uues suhtes sama ei juhtu? Või kes neid koos tegemisi ja asju peab korraldama teil? Päkapikud?

Sul on tegelikult tõesti vedanud.
Oled lahku läinud enne kui lapsed asjasse segatud.
Ja kui üksteise seltsis end enam õnnelikuna ei tunne – siis see pole tühiasi. Kui kumbki pool pole rahul, siis tõuseb igast asjast tüli ja see on üks lõpmatu õudus.
Ise lasin oma elul sellisel õudusel aastaid kesta. Sain nagu aru, et asi on vale ja pekkis, sest mees pole rahul. Tema tundis, et nooremana ta polnud atraktiivne ja nii teda ei tahtnud tüdrukud, leppis siis minuga. Siis üle 35-sena majandusliku stabiilsuse saavutanuna hakkasid äkki naised temaga flirtima. Ta tundis, et ei pea leppima selle halvema valikuga, mis kunagi tegi. Nii ta siis ära armus ühte lapsega naisesse, (seda mees ei märganud, et tähelepanu pöörasid talle vallalised lastega naised) – ja katus sõitis ära. Kolis välja oma eluarmastuse juurde.
Noh, ma põdesin ikka… ebanormaalselt. Nagu mul poleks mingit oma elu ega au ega väärikust. Mitte avalikult. Aga mu mõtted ketrasid muudkui ühte rada ja pisar tikkus silma ja – no hale oli endast ja vihane mehele. Läks pea kolm aastat, enne kui august välja ronisin. Tuttavad ja sõbrad seda ei tea, et auk nii sügav oli. Kuidagi tiksusin päeval ikka ära, laste ees ei tahtnud ulguda ka. Mask oli ees kogu aeg. Kuni käis klõps – ja tundsin, et korras. Minuga on korras ja hästi ja paremini kui varem.
Mul ei ole kaaslast, sest ma plaanin mõne aasta oodata kuni laste vanus veidi parem. Kui otseselt ette sattuks, siis võib olla. Aga ma ei otsi teadlikult. Las minna nagu läheb. Ses mõttes on mul hea, et kell ei tiksu. Lapsed olemas ja päris mõistlikus eas. Mõni aasta veel ja noorem läheb gümnaasiumi. Nad on mõistlikud ja vahvad kaaslased. Nad ei oleks kindlasti vastu kui mul oleks kaaslane ja me oleme arutanud, et kunagi mul kindlasti on ka, et nad ei pea muretsema, et ma üksikuks jään.
Eksmees tahaks uuesti pere olla, aga ma ei taha. Ma tunneks ilmselt end jälle hädavalikuna, ja see roll pole enam minu jaoks. Eksmees väidab, et me olevat olnud parim asi ta elus. Aga et ma oleks võinud kannatlikum olla. No ma ei tea – mul pole vaja kannatlikkust vaadata, kuidas mu kaaslane üksikemadega ringi lehvib. See on kellegi teise elu nüüd.

Kui asi ei toimi, ega ta siis ei hakkagi eriti toimima. Lihtsalt mõnda aega võib teha näitemängu ja üritada, aga karta on et plahvatus kummagi seest millalgi tuleb. Seega – varem on parem.
Sul on aega veel ringi vaadata. Püüa luua suhteid pigem vabade ja vallalistega – see kärgperendus on hirmus piin tegelikult. Alguses võib illusioon olla, et kõik armastavad kõiki, aga pikapeale selgub, et lihtsalt püütakse viisakat nägu teha. Ja mingil hetkel kuskilt käriseb.
Mu eksmehel ilmselt tekitas nördimust, et tema lapsega elukaaslane jonnis selle pärast, et mees oma lastega aega veeta soovis. Mul vanemad poisid, uuel noorem tüdruk – no pole lihtne ühistegevusi leida. Ka tekitab pingeid, et uus naine soovib, et mees oleks täiskohaga isa – see tähendab siis lapse trennidesse transportimist ja kõike muud. Mees oli harjunud, et sellised asjad on naise rida. No vat paras talle. Saab nüüd võõra lapsega kogu isarolli kätte. Enne oligi liiga mugav. Mulle meeldib.

Naudi ennast. Seda on kerge öelda, raske teha. Aitavad tegevused, mis on rutiinsed. Näiteks sörkimine. Mitte kõnd – see on liiga mugav – pea hakkab ikka oma mõtteid heietama. Sõbrannadega võta ikka kontakti – nad on toetavamad kui sa arvad. Ütle otse, et vajad seltskonda, et mõtteid eemale saada. Osta omale võimalusel ilusaid asju – kasvõi pesu. Tee ilurutiine – kreemita, tee näomaske. Kata ainult enda jaoks mõnus kohvilaud mõne küpsisega. Vali tassid ja taldrikud, ja salvrätid. Mine loodusesse. Külasta sugulasi. Jne, jne.

Kuidas teemaalgatajal uuesti alustamine läinud on?

#3023519:

Internetis hakkasin sebima, tekkis sõpru, kellega oli teada, et kokku vbl ei saagi, aga lihtsalt nii põnev oli chattida, kelle arvamus tundus järsku jube oluline. Nii ma justkui ei tundnudki end üksikuna, ootasin hilisõhtuid ja oma seltskonda (natuke nihkes ajavööndite tõttu). Mulle tehti ka selgeks, et olen huvitav vestluskaaslane ja see nagu tõstis enesekindlust ikka. Killud ja naljad lendasid, teadsime üksteise salamõtteid ja unistusi. Niisukest elu saadki elada, kui pole lapsi, kes vajavad aega ja hoolitsemist. See vőtab ikka arvestava osa vabast ajast ????

Hakkasin enesekindel, rahulolev ja naeratav välja paistma vist, sest lihtsalt lambist tuldi ja hakati juttu sobitama… Ju mul siis varem kohe otsaette oli kirjutatud, et hõivatud ja tähelepanu ei soovi. Nüüd ma kuidagi nautisin oma iseolemist ja ise hakkama saamist.

Siis tekkis üks teraapiline romanss, suht ruttu saime aru, et ühist tulevikku ei näe, aga armsad käigud ja mälestused…

Ühel hetkel sain jutule inimesega, kes tundus kuidagi nii sobivat. Just see, et ta ei kiirustanud ega *teinud suuri sõnu*. Nii see läks ????

Vedamine

Mõnikord on lohutuseks see,kui mõtled,et kellelgi kuskil on palju hullemini.Kui sul oleks laps,siis olekski palju hullem see asi,sest siis sul poleks valu ainult enda pärast vaid tema pärast lisaks.Kõik need mõtted,kuidas ta issiga koos voodis lollitas ja mängis,kuidas enam ei ole ühiseid sünnipäevi,ühiseid jalutuskäike emme ja issiga…see jada jätkuks lõpmatuseni. Sina aga tee endale kodus mõnus olemine-tee toad korda,osta endale midagi head näksida ja hakka netis suhtlema.Kui ennast näidata ei taha kirjuta kuskil mujal,nt Armastusesaalis.Seal on küll palju selliseid,kellega rääkimisest tasuks pigem kaarega eemale hoida,aga võib ka vahel täitsa toredaid inimesi trehvata.Seal soovitan ise esimesena kirjutada,nii on suurem tõenäosus toreda inimese otsa sattuda.Minu arvamus on,et ei ole hea mõte käia jalutamas või kinos vms üksi,sest see võimendab kurbust ja tekitab ainult mõtteid,et me võiks ju kõike seda koos teha.Niiet,koristama,poodi ja arvutisse 😉