Teema: Langesin töökiusu ohvriks ja eluisu on otsas

#3199035:

Kommentaar eemaldatud.

Ilma pahatahtlikkuseta- psühholoogi juures võiksite ikka ära käia. Mul tunne teie postitusi lugedes, et olete üliõrna närvikavaga. See ei ole halb, kuid lihtsalt et siin karmis maailmas ellu jääda, peate kasvatama paksema naha. Alustuseks käige psühholoogi juures.

#3199035:

Kommentaar eemaldatud.

Minu jaoks on need sellised olukorrad, kus ma kuidagi kiusu ei oska näha. Esimesel puhul oleksin öelnud kas “OK, võtan teadmiseks” või visanud nalja, et siis ma enne süüa ei või, muidu on pool menüüd pluusi peal laiali. Teisel juhul oleksin vastanud, et, oi tere jah, olin nii mõttes, ei ei näinud ega kuulnud. Tõesti, kasvata omale paksem nahk, mine kasvõi kuskile suhtlemiskoolitusele, kus õpetatakse, kuidas käituda inimestega erinevates olukordades.

#3199107:

Viimasele,

näkku tere karjuma tulla pole kuskiltotsast OK ja sellise asjaga ei peaks harjuma.

Ja on absurdne, et mentor rõhutab puhtalt riietujale puhtalt riides olemist, et ei peaks tema päradt HÄBI tundma. Isegi lasteaialapsele ei ütle nii, see on alandav.

Noh, meie kollektiivis on tavaline, et kui keegi tuleb hommikul tööle ja on nii mõttes, et ei tereta, siis me karjume talle kooris “Täräää!”. Ja inimene siis reeglina vastab, tsau, kaaskannatajad! vms. Kui kõrge ülemus Tallinnast meie kontorit väisab, siis jookseb ka üks või teine tuppa, et pange nüüd lipsud otseks ja kammige pea ära, boss on siin! Kõik irvitavad vastu, keegi ei hakka vigisema, et kas mul siis muidu on juuksed sassis või. Väga raske oleks, kui meie kollektiivi satuks teemaalgataja moodi inimene, kes igas ütlemises kohe kiusu ja halvakspanu näeks. Need tõesti ei ole meil kaua vastu pidanud. Meil vist ka terve kollektiiv (12 inimest) kiusajaid siis.

#3199134:

#3199128:

#3199107:

Viimasele,

näkku tere karjuma tulla pole kuskiltotsast OK ja sellise asjaga ei peaks harjuma.

Ja on absurdne, et mentor rõhutab puhtalt riietujale puhtalt riides olemist, et ei peaks tema päradt HÄBI tundma. Isegi lasteaialapsele ei ütle nii, see on alandav.

Noh, meie kollektiivis on tavaline, et kui keegi tuleb hommikul tööle ja on nii mõttes, et ei tereta, siis me karjume talle kooris “Täräää!”. Ja inimene siis reeglina vastab, tsau, kaaskannatajad! vms. Kui kõrge ülemus Tallinnast meie kontorit väisab, siis jookseb ka üks või teine tuppa, et pange nüüd lipsud otseks ja kammige pea ära, boss on siin! Kõik irvitavad vastu, keegi ei hakka vigisema, et kas mul siis muidu on juuksed sassis või. Väga raske oleks, kui meie kollektiivi satuks teemaalgataja moodi inimene, kes igas ütlemises kohe kiusu ja halvakspanu näeks. Need tõesti ei ole meil kaua vastu pidanud. Meil vist ka terve kollektiiv (12 inimest) kiusajaid siis.

Hallo, teil on ilmselgelt lahe lõõpiv kollektiiv, vastand teemaalgataja omale, seega ei saa kuidagi võrrelda.

Võimalik, et teemaalgataja leiaks ka meil, et karjuti Tere! ja kästi pea ära kammida ja kiusati muulgi moel. Ega me ju ei tea, kuidas seal tema töökohal asjad olid, me teame, kuidas need teemaalgatajale tundusid.

Sobib hästi siia teemasse. Alles hiljuti imestasin, kui avastasin, et üks kergesti ärrituv ja kättemaksuhimuline juhataja (K. L), endisest töökohast Tartus, töötab nüüd õpetajana. Põhimõtteliselt elas ta ennast tööl välja, oli tihti halvas tujus, tuli töötajate ruumi, istus nende lauale ja käratas, miks teda ei kuulata, miks on kõik asjad tegemata, saamata aru, kui kõik oli tegelikult tehtud. Keegi ei julgenud talle individuaalselt vastu hakata, sest kardeti vallandamist. Öeldi, et pole mõtet, sest leiab kohe põhjuse, et töötaja lahti lasta. Kuna olukord kujunes töökollektiivis pingeliseks, hakati koguma allkirju, et midagi ette võetakse. Lubas psühholoogi juurde minna ja lõpuks lahkus töölt. Nüüd töötab siis õpetajana ja elab ennast koolis välja? Kas sellised inimesed muutuvad? Vaevalt.

#3199149:

#3198975:

#3198923:

#3198842:

#3198839:

#3198838:

#3198762:

#3198725:

Koondatud, omal soovil lahkuma sunnitud, mõned korrad omal soovil lahkunud – mis vahet seal on?

Väga palju on vahet, ma eeldan, et sa tead seda tegelikult ise ka. Kui inimest on sunnitud omal soovil lahkuma ja vallandatud kokku 15 korda 20 aasta jooksul, siis ma vaataks peeglisse ja otsiks põhjust endast. See ei saa olla kokkusattumuste jada, halvad ülemused, halvad kolleegid jms. Paar-kolm korda, hea küll, võib tõesti olla ebaõnne, võib sattuda kehvadesse töötingimustesse, aga kui inimest 15 korda vallandatakse, on raske uskuda, et kogu aeg ülekohut tehakse.

See on sinu arvamus, ilmselt üleüldine klišeelik arvamus. Aga mind ei huvita see vähimalgi määral. Mina elan oma elu nii, nagu MULLE sobib, mitte nii, nagu on vaja, et 20+ aastat ühe koha peal tööl tiksuda.

Saan aru, et muutsin kogemata PK kägude halli laupäevase õhtu järsku kirkaks oma avaldusega, aga mul on täiesti ükskõik.

Lisan siis veel õli tulle: ma olen viimase 3 aasta jooksul osalenud 50! erinevas projektis, mille keskmine kestus on olnud 2-3 kuud! Firmasid, millega olen koostööd teinud, on kokku olnud 5.

Jajah, ela-ela täpppselt nii, nagu sulle sobib, probleemi pole.

Viimane fakt on veelgi kõvem sõna inimese kohta, keda on 15 korda vallandatud. Kõva kägu oled, ütlen seda täie tõsidusega.

Mul on jumala p…ui, mida sa ütled või mõtled:)))).

MINU elu, elan just nii, nagu mulle sobib.

Ma kujutan ette milline mehetu ja sõpradeta inimene sa oled. Üksik hunt, kellega keegi pikalt suhelda ei taha.

Oooojaa, mehetu ja sõpradetu ja mis kõik need klisheed veel olid.

Ma olen jumalast õnnelik, et tänu sellele, et ma klisheede järgi ise elada ei taha, leidsin endas julguse vastuvoolu ujuma hakata.

Ma teenin enda projektidega 2-3x rohkem raha, kui varem kuskil “hea mainega” ussipesafirmas töötades.

Ja ma ei pea värisema hommikust õhtuni, et kellele ma täna veel pugemata jätsin ja kas mul homme see töökoht veel alles on. Projektid on nii lühikesed, et loomulikult lõppevad nad juba varsti ära. Ja kohe tulevad uued peale.

Sellele, kes siin targutas projektide hulga üle, siis mina saan tunnitasu, mitte protsenti projektide pealt. Seega mida rohkem mul korraga projekte soolas on ja mida kõrgem on tunnitasu (see on viimasel ajal juba päris heaks muutunud), seda rohkem raha ma teenin.

Oled sa jah õnnelik. Üksik kibestunud vanamutt. Sellel on põhjus miks sind igalt poolt minema lüüakse ja see vaatab sulle peeglist vastu.

Noh, hommikust vara juba tööpostil ja sisisemas? Tubli on!:)
Mine vaata oma sihverplaat peeglist vahelduseks ise üle.
Inimesed ongi ussid, eriti need külmas kliimas elavad põhjamaalased. Mida häda on neid taga igatseda ja nutta? Teed nendega töö ära, kasseerid raha sisse ja saadad kõigi nelja tuule poole.
PK on loomulikult eriline ussipesa, see pole kellelegi saladuseks.

#3198985:

Aga kes alustas teemavälist norimist?
Kägu alustas.
Ja nüüd kägu röögib: “Teema pole sinust!”
PK on kiusamise ja ussitamise aabits. Puhas õppematerjal.

Selles on sul õigus, igatahes.
Soovin sulle jõudu ja kindlat meelt ka edaspidi enda valitud stiilis jätkamiseks. Loodan, et mina sinu projektidesse ei satu, aga kui sul praegune arenguetapp on läbi tehtud, ja sa sellest midagi oled õppinud, siis läheb sul järgmine etapp väga heaks. Seda ma luban sulle!

#3199046:

Ma millegipärast ei tahaks uskuda, et sellisel inimesel (kui ta olemas on), ei oleks teiste töötajatega konflikte tekkinud. Kas kõik vaikivad nagu lambad? Ülemus ja mentor on millegipärast ühe mütsi all?
Kõigist ligi 30 töötajast ei ole keegi ei ülemuse ega mentori kiusu all kannatanud, keegi ei öelnud sulle head sõna või ei hoiatanud omavahelises vestluses? Raske uskuda, et nii suures kollektiivis kõik alandlikult pead õlgade vahel hoiavad kartes oma kohta kaotada või ise kiusu ohvriks langeda.
Oled sa kindel, et asju ise võimendatult halvas valguses ei näe?

Mina olen nüüd juba kindel koos temaga. Ainult see pole tõsi, et kõik aktiivselt kaasa kiusavad. Kõik teised kardavad seda ühte, paar tükki on kindlasti ka temaga ühte meelt, peamine mass aga ei sekku või katsub endale sisendada, et üldine heidik ongi milleski süüdi.
No samamoodi, nagu see poliitikas käib, sa oled ju ometi kursis?

Teemaalgataja ehk ütles midagi tõesti veidi valesti, ei jaganud kohe matsu, vaatas vale pilguga ja tegi veel paar ebameeldivat asja, nagu kõik inimesed alati igal pool ikka teevad. Aga selleks, et inimest hakataks reaalselt taga kiusama, on vaja kaht tingimust: üht, kes on otsustanud, et see inimene on vastik/kahjulik/rumal/mida iganes – ja lambakarja, kes ei julge öelda, et arvab teisiti.
Tavaliselt on täidetud veel ka kolmas tingimus – aktiivsel kiusajal on aktiivseid sõpru, kes on temaga nõus, sest neil on teda vaja. Ning neljaski tingimus – lambakari katsub endale sisendada, et aktivist vihkab põhjusega. Siis nad ei pea endale etteheiteid tegema mittesekkumise eest.
Iga psühholoog oskab teile seda skeemi näidata, KUI TAHAB. Paraku oskavad psühholoogid seda skeemi näha ainult siis kui nad on erapooletud. Eraelu löövad nad samamoodi sellistes skeemides kaasa, kas ühes, teises või kolmandas rollis.

See on seesama mall, mis töötab ka poliitikas ja selle peegelpilt on sageli perekool.

#3199165:

#3198985:

Selles on sul õigus, igatahes.

Soovin sulle jõudu ja kindlat meelt ka edaspidi enda valitud stiilis jätkamiseks. Loodan, et mina sinu projektidesse ei satu, aga kui sul praegune arenguetapp on läbi tehtud, ja sa sellest midagi oled õppinud, siis läheb sul järgmine etapp väga heaks. Seda ma luban sulle!

#3199046:

Muidu on hullult sügav ja diip psühholoogiline vastus, ainult et on 2 aga:
1) Sa ei tunne mind reaalsest elust. Tähed ekraanil annavad edsi vaid 10% informatsioonist ja ratsionaalne, eriti veel psühholoogiat harrastav inimene selle 10% põhjal mingeid järeldusi ei tee. Kui teeb, siis kuskilt otsast ikka kruvid logisevad küll.
2) Mina ei ole ammu enam milleski siin ilmas kindel ja kindlameelseks jään vaid oma lähedaste inimeste suhtes. Töö osas lähtun ainult omakasust. Kui projektipõhine töö ennast ammendab, mõtlen midagi muud välja.
Mingit “kõrgemat” etappi ma elus ja suhetes ei otsi, sest seda pole olemas.Inimesed lähtuvad suheldes alati omakasust, aga mul pole inimestest iial mingit muud kasu olnud, kui et ma teen nendega tehinguid. Enamik inimesi elab sama põhimõtte järgi.
Lihtsalt suurem osa leiab, et kindlam on karjaga kaasa joosta, mina leian, et kindlam on teha nii, nagu mulle hetkel kasulikum on.

#3199181:

Mingit “kõrgemat” etappi ma elus ja suhetes ei otsi, sest seda pole olemas.Inimesed lähtuvad suheldes alati omakasust, aga mul pole inimestest iial mingit muud kasu olnud, kui et ma teen nendega tehinguid. Enamik inimesi elab sama põhimõtte järgi.
Lihtsalt suurem osa leiab, et kindlam on karjaga kaasa joosta, mina leian, et kindlam on teha nii, nagu mulle hetkel kasulikum on.

Kui ei otsi, siis ei otsi. Öeldakse, et siga leiab ikka pori. Kui sul on nii kibe kogemus, siis ei saa seda keegi vaidlustada, nii on.
Leidub hulganisti inimesi, kes ei lähtu suhetes omakasust ja leidub isegi päris palju neid, kes karjaga kaasa ei jookse. Kuna ma olen ka ise selline, siis minu tutvus- või õigemini sõprusringkond koosneb sellistest.
Sinu enda viimane lause ütleb, miks sina lävid peamiselt nende kasuotsijatega. Aga et sa karjaga kaasa ei ulu, selle eest respekt.

#3200128:

Ma tegin Internetis otsingut pärast tema kohutavat käitumist.

Kas sa naiivseke tõesti arvad, et ühelgi Eesti inimesel ei tohiks olla ühtegi nimekaimu?

enamikel inimestel on nimekaimud olemas,
erandiks muidugi mingite mitmest nimest koosnevate nimede omanikud
nt Härmeliine-Khristianella Kast-Scott-Berg-Diivan vmt totrat.

Olen sellised mõrrad lihtsalt paika pannud. Olen ka stressis olnud ja looumlikult uuena kollektiivis ongi raske ennast kehtestada. Sa ei tunne veel inimesi, olustikku ja ka tööd peensusteni ilmselt mitte. Seda on teistel väga lihtne ära kasutada. Kui töökoht muidu on mulle sobiv, siis lihtsalt annan asjadele aega. Pika peale olen alati suutnud kõigi suud kinni panna. Kui ülemus oleks minu jaoks idioot, siis lahkuks. Samas on mul ka nendes kohtades olnud häid sõpru, kes on vajadusel jõu ja sõnaga toeks olnud. Kui kõik oleksid ussid, siis vaimse tervise huvides ka lahkuksin.

/ninakspreili