Nõukaajal vist tõesti pressiti alimendid nui neljaks välja ja seda ei saanud olla, et lapse ema midagi ei saanud.
Nii ilus see asi ka ei olnud. Mina ei saanud aastaid kopikatki ega sentigi. Kui lapse isa vahetas töökohta, siis pidi ta ise teatama alimentidest. Kui ei teinud, siis ju maha võtta ei saanud. Siis oli ainus võimalus lapse emal “jälgi ajada” ja teatada. Aga kui uut kohta varjati, siis oli keerulisem. Ja kes see tahtis pidev “jäljekoer” olla, see oli alandav ja otsustasin ise hakkama saada. Meestel oli võimalus töötada “mustalt”, oli võimalus oma sissetulekut varjata ja osa tööst kokkuleppel kirjutada kellegi teise nimele. Edasi tulid rasked ajad, paljud olid tööta. Sellest, et lapse ülikooliõpingute ajal isa toetas, võisid vaid und näha. Räägin kogemustest ja jälgin teemat, sest väike hirm on, kui peaks kunagi minu lapselt nõutama raha tema isa ülalpidamiseks.
Siin sa mäletad küll midagi valesti.
Esiteks: nõuka ajal jälgiti igaühe töökohta ja mittetöötavad kodanikud võeti pihtide vahele (välja arvatud naised, kes olid näiteks oma mehe ülalpidamisel) ning saadeti sundkorras tööle. Oli isegi mõiste “tööpõlgur”, keda omavalitsus oli kohustatud jälgima ja tööle sundima.
Teiseks: igast töökohast saadeti uude töökohta ette nn täiteleht, mis näitas, kui palju inimese palgast tuleb alimentide jaoks kinni pidada. Seega ametliku töökoha eest varjata polnud alimente kuidagi võimalik.
Aga kõrvalehoidjaid oli tõesti, selleks tuli päris palju võimelda. Jamada haltuuradega ja fiktiivsete töökohtadega, põigelda sanktsioonide eest, tegema kellegagi kogu aeg mingeid kokkuleppeid ja karta karistust. Igaühel selleks entusiasmi ei jätkunud, selleks pidi ikka tõsisemat sorti suli olema. Alimentidest kõrvalehoidjate nimed avaldati tabamise korral ajalehes, see oli suur häbi.
See on vist küll tõsi, ei mäleta, et last tuli toetada 18. eluaastani, mitte õpingute lõpuni. Seega tudeng pidi juba stipist elama.
Töötus tuli mängu alles vabanenud Eestis, seega su lastekasvatamise aeg pidi olema kuskil Balti keti ja iseseisvuse paiku, nii et siis sai juba uhkelt töötu olla ja alimente mitte maksta. Olen selle ise läbi teinud. Niipea, kui uued seadused riburada kehtima hakkasid, katkes elatis nagu noaga lõigatult ja tuli hakata ise taga ajama ja kokku leppima, lunima ja küsima. Õudne aeg oli, aga nüüd on lapsed suured ja mure kaelast. Loen jubedusvärinaga, et 30 aastat vabadust, aga elatisraha tuleb IKKA veel väikeste lastega emadel ise laste kõrvalt taga ajada. Vene ajal ei olnud see üldse ema mure. Mina sain alimente rohkem kui palka.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 25.08 15:38; 26.08 08:14; 26.08 19:34;