IUI eelduseks on, et munajuhad on läbitavad ja OV toimub kas iseenesest või stimuleeritult (aga toimub). Seega peaksid IUI tegemiseks läbima vähemasti kontrastaineuuringu (see pole operatsioon, vaid lihtsalt tupe kaudu suunatakse kontrastaine emakasse ja munajuhadesse ning vaadatakse UHga, kas vedelik läbib kenasti munajuhasid ja ega mingeid anomaaliaid ei ole. See meetod on mõnele aga üsna ebamugav ja isegi valulik, põhjustades spasme ja seega võid jääda vastuseta, kas munajuhad on läbimatud vaid tekkinud spasmide tõttu või suuremate probleemide tõttu. Uuringu käigus midagi otseselt eemaldada ei saa, kontrastainega võivad aga väljuda nt eesolevad limakolded vms. Minul isiklikult oli kogu protseduur väga valulik ning arst jättiski katki uuringu, sest olin valudes spasmidega ning munajuhad polnud läbitavad seetõttu. Samas läbivad enamik naisi selle lihtsa protseduuri vaid kerge ebamugavustundega, saavad teada, et munajuhad on läbitavad ja seejärel siis saaks IVF järjekorras oodates samaaegselt katsetada kas või iga kuu IUId (haigekassa rahastusega kohtades kuni 6 korda tasuta). IUIl ei ole järjekorda, IVFil on.
LAP käigus eemaldatakse munajuhades olevad takistused koheselt ning ka kõik muud leiud, mis ei peaks seal olema. Nt endometrioosikolded, tsüstid, polüübid, müoomid jms, mis vähegi võimalik. Seejärel on taas suurem võimalus iseseisvalt rasestuda. Kuna tegu on tõesti reaalse operatsiooniga, siis eks taastumine võtab ikkagi aega paar nädalat, et ent täiesti vabalt jälle tunda ja uuele katsele saab minna alles uuel tsüklil. Kuna see opp tehakse tsükli järgi enne OVi, siis on üsna kurb ise opist värskelt taastudes OV mööda saata ilma panustamata. Kuna minul kontrastaineuuring ebaõnnestus, siis käisin ka LAPil, kus eemaldatigi pisikesed endometrioosi kolded, mis tõenäoliselt raseduse takistuseks polnud, aga samas vb siiski aitasid kaasa olukorrale. Munajuhad olid läbitavad kerge latentsiga ehk siis põhimõtteliselt mingid limakogud vms olidki kergelt ees, mis suurima tõenäosusega oleks ka kontrastaineuuringul eest nihkunud, kui protseduur oleks kulgenud komplikatsioonideta.
Mehe näitude tõttu alustasime peale LAPi IUIga ning teisel katsel ka õnnestus (peale 2a 9k triibupüüdmist). Tänaseks jookseb 5 kuu rasedust. Üldse ei kahetse, et lasin teha LAP ja läksin IUI katsetama, sest tahan veel lapsi saada ja tänu LAPile on võimalused kindlasti ka lähima paari aasta jooksul paremad minu poolt raseduse tekkimiseks ka täiesti iseseisvalt. Eks esimese lapse pikaaegne ootamine tekitab suurt stressi ja vast teise lapse puhul vabad käed andes on seda stressi vähem ja võimalus suurem täiesti iseseisvaks õnnestumiseks nii minu kui mehe poolt. Kui see katse poleks õnnestunud, siis oleksin ka ise IVF teekonna ette võtnud, aga olen üliõnnelik, et ei pidanud seda oluliselt raskemat teekonda ette võtma. Igaks juhuks mainin juurde, et minul toimus ravimite vaba IUI ehk OV toimub iseenesest ja mingit stimuleerimist minul tarvis ei olnud, aga kui ka on väikest stimuleerimist tarvis, siis ikkagi on see kergem, kui mitme kuune protsess koos süstimiste, punktsioonide jms-ga.
See lihtsalt minu kogemus ja nii mõnelgi juhul (oleneb diagnoosist ja mitte-rasestumise põhjustest) ilmselt tõesti oleks mõistlikum koheselt IVFi teed minna, aga enda näitel leian, et eriti kui soovitakse veel ka hiljem lapsi saada ning pead nagunii IVF järjekorras ka ootama (olenevalt kliinikutest võib järjekord varieeruda isegi poole aastani), siis tasub kontrastaineuuring või LAP + IUI end siiski ära.
Edasine on paraku Sinu enda otsustada.
Soovin edu!
