Esileht › Rasestumine ja lapse ootamine › Lapraskoopia
Tere,
mul nüüd aasta lasteproovimist ja proovinud ka mitmeid ravimeetodeid ning olen jõudnud selleni, et peagi tulemas diagnostiline lapraskoopia.
Rääkige oma kogemustest – kas teil leiti põhjus, kas ei leitud, kuidas kõik variandid pärast välja nägid? Kuidas taastumine pärast oppi välja nägi, kuidas enesetunne oli?
Tahaksin lihtsalt kuulda teie emotsioone ja kogemusi, et endal rohkem teadmisi oleks ja et ennast ettevalmistada saaks. Aitäh 🙂
Laparoskoopiat vist mõtlete. Olen sellel operatsioonil käinud kaks korda. Mõlemal korral läks vähemalt nädal taastumiseks – esimesed 2-3 päeva olin üsna siruli ja hädine, keskkohta pigem liigutada ei saa ja õlgades oli meeletu valu, seega ei saanud olla ka istuli asendis. Lamasin enamjaolt ja vaatasin külili asendis filme. Hiljem sain teada, et õlavalu tuleb kõhtu lastud gaasist, mis istukil asendis hakkab ülespoole kerkima ning seda saaks leevendada Espumisaniga. Täiesti sama inimene nagu enne olin 1 kuu pärast operatsiooni – mõtlen siis seda, et julgesin taas trenni minna ja ka kõhulihaseid teha.
Esimesel korral avastati tsüstid ja diagnoositi endometrioos. Teine kord tehti operatsioon siis, kui tahtsin viljastuda, aga seda ei olnud toimunud. Vaadati munajuhade läbitavust ning kõik oli ok. Hiljem selgus, et hoopis mehepoolne probleem ning mu endometrioos viljastumist ei seganud.
Tere,
mul nüüd aasta lasteproovimist ja proovinud ka mitmeid ravimeetodeid ning olen jõudnud selleni, et peagi tulemas diagnostiline lapraskoopia.
Rääkige oma kogemustest – kas teil leiti põhjus, kas ei leitud, kuidas kõik variandid pärast välja nägid? Kuidas taastumine pärast oppi välja nägi, kuidas enesetunne oli?
Tahaksin lihtsalt kuulda teie emotsioone ja kogemusi, et endal rohkem teadmisi oleks ja et ennast ettevalmistada saaks. Aitäh ????
Laparoskoopia aitas, põhjust leiti. Taastumine oli suht kerge ja kiire. Kohe peale oppi oli küll 2-3 päeva raske olla, just see õlgade valu gaasi tõttu.
Olen ülirahul, et tegin selle sammu ja sain palju info enda organismi kohta. Lisaks laparooskopiale pidin läbima ka tablettide kuuri, nüüd ootame, kas annab tulemust.
Oppi suhtes soovitan lasta teha kirurgil, kellel suur kogemus just laparaskoopiaga seotud. Ärge kartke, usaldage spetsialiste ja soovin teile edu!
Suurimad tänud mõlemale vastuse eest. Jah, laparoskoopia, ei teagi, kuidas see nimetus nõnda sassi läks 🙂
Mõtlesingi, kaua see taastumine aega võib võtta. Küsisin arstilt ka, et kas kohe järgmine päev võib ka tööle minna ja arst oli üsna optimistlik. Nüüd seda lugedes mõtlen, et vist ikka võtan mõne päeva vabaks ja taastun vaikselt ja et kiirustada pole vast mõtet.
Operatsiooni kohta tagasisidet saab vist kohe pärast oppi teada? Kas taastumiseks antakse kaasa ka ravimeid?
Loodan, et see on protseduur, mis on kasulik ja aitab saada infot oma keha kohta ja edaspidi loodetavasti annab õige suuna, et kiiremini rasestuda.
Suurimad tänud mõlemale vastuse eest. Jah, laparoskoopia, ei teagi, kuidas see nimetus nõnda sassi läks ????
Mõtlesingi, kaua see taastumine aega võib võtta. Küsisin arstilt ka, et kas kohe järgmine päev võib ka tööle minna ja arst oli üsna optimistlik. Nüüd seda lugedes mõtlen, et vist ikka võtan mõne päeva vabaks ja taastun vaikselt ja et kiirustada pole vast mõtet.
Operatsiooni kohta tagasisidet saab vist kohe pärast oppi teada? Kas taastumiseks antakse kaasa ka ravimeid?
Loodan, et see on protseduur, mis on kasulik ja aitab saada infot oma keha kohta ja edaspidi loodetavasti annab õige suuna, et kiiremini rasestuda.
Tagasisidet saab suht ruttu teada, 3-5 tunni jooksul. Esialgul vaja olla natuke taastumise osakonnas, sest arstid natuke jälgivad seisundi kohe peale oppi. Siis viivad palatisse, seal natuke puhkate, taastute narkoosist, muidu informatsioon kohe pähe ei jõua. Ja siis mingi hetk tuleb arst/kirurg, et rääkida.
Mulle kaasa ei andnud midagi, lubati paracetamoli võtta kui vaja, aga mitte liiga tihti. Haiguslehel kindlasti vaja olla üks nädal, õmblused ka võtavad maha umbes 7-8 päeva pärast.
Mina käisin laparoskoopias u pool aastat tagasi.
Peale opp kui mind juba palatisse tagasi viidi, püüdsin mingil hetkel iseseisvalt palatis olevas tualetis käia. Minek oli raske ja vaevaline (valulikkus nii alakõhus kui ka õlgades), poti peale püsti ei julgenud tükk aega tõusta, sest tundsin, kuidas pea ringi käis. kui lõpuks natukenegi kergem hakkas, katsusin ikka tagasi oma voodisse jõuda, mis oli üsna napikas. Kiiresti liikuda ei saanud ja juba poolel teel läks mul pilt täitsa mustaks. Teadvust siiski ei kaotanud ja kuna voodi oli ju tegelikult väga lähedal, siis mööda seinaäärt jõudsin mustaks läinud pildiga õnneks ikka voodisse, kuhu ruttu pikali viskasin. Kõrvad kumisesid ja pilt ujus veel tükk aega. Järgmisel korral enam üksinda ei julgenud vetsu minna ja kutsusin personali toeks. Õnneks siis oli juba natukene kergem olla ja edasi ikka käisin üksinda vetsus.
Üldiselt on nii, et mida kiiremini jalad alla saad, mida rohkem ringi liigud jne, siis seda kiirem on ka taastumine. Küll aga esines mul valulikkust vähemal määral kõhul, kui rahulikult ennast liigutasin, suuremat valulikkust tekitas aga juba eelmainitud gaas, mis pani püstisemas asendis õlad valutama ja ka ennast pikali keerates tundsin, kuidas mingi mull n-ö põrkus “ülesse poole”, tehes siiski ka kõhupiirkonnas haiget seal haavade vahel. See aga vähenes iga päevaga. Valuvaigistid võtsin ainult õlgade valutamise tõttu, mis paraku ikka on niivõrd ebamugav näriv valu, et ei kannatanud ilma.
Umbes nädal hiljem olin juba kenasti jalgel, liikusin ringi ja valuvaigisteid enam ei võtnud (tegelikult juba u 5 päeva peale oppi läks olukord kergemaks), aga ei kujuta kuidagi ette, et oleksin selle nädala jooksul mingit tööd teha saanud, veel vähem järgmisel päeval peale oppi, kui liikudes ei suutnud end täitsa sirgeks ajada ja pikali-istuma-püsti saamised olid äärmiselt aegavõtvad tegevused. Tavapärane istumine oli hästi ebamugav ka nädal hiljem veel. Reaalselt tundsin võimekust tagasi töölainele minna alles 2 nädala pärast, aga füüsilise töö tõttu jäin veel kolmandakski nädalaks töövõimetuslehele.
Minul siis eemaldati paar pisikest endometrioosikollet ning veenduti munajuhade läbitavuses, mis saavutati minimaalse latentsiga ehk mingit suurt takistust ees ei olnud, aga eks mingit lima vms jama siis liigutati eest sujuvalt ära, mis võis olla ka takistusteks rasestumisel, sest paar kuud hiljem sain oma esimesed triibud IUIga. Ka mehe (kelle näitajate tõttu IUI tehti) tulemused olid selleks hetkeks veidi parenenud, seega ei oska täpsemalt ütelda, kas LAP tõi mulle kauaoodatud tulemuse, mehe mõnevõrra parenenud tulemused või mõlemad kokku. Kindlasti aga ei kahetse ma LAPil käimist.
Mul on kaks korda tehtud, teisel korral eemaldati ka müoomisõlm. Mõlemal korral läksin järgmisel päeval tööle (istuv töö, mitte raske füüsiline muidugi). Õlavalud jäidki mulke tundmatuks. Eks see ole individuaalne.
Käisin lapi tegemas fertilitases, ühtegi viga minus ei leitud, lõpuks oli viga mehepoolne. Tehti kaks väikest auku. Vabaks võtsin ainult operatsiooni päeva, see oli reede. Peale oppi samal päeval käisin valust kägaras aga juba järgmine päev sain aeglaselt kuid sirgelt ise liikuda, esmaspäeval läksin tööle ( istuv töö) ja järgmine reede peole tantsima.
Soovitan haiglasse oma padja kaasa võtta, koju sõites saad selle kõhu peale panna et turvarihm vastu kõhtu ei puudutaks.
Minul üldse mingeid valusid ega ebamugavust polnud. Koju sain juba järgmisel päeval. Aga töövõimetuslehel pidin ikkagi kuu aega olema (mul läks operatsioon keerulisemaks kui algul arvati – leiti liited ja healoomuline kasvaja. Arst pidi üsna palju välja lõikama). Tsükkel normaliseerus juba kuu aja jooksul (mul olid sageli ebamäärased veritsused). Mingeid valuvaigisteid ega ravimeid ei pidanud pärast LAPi võtma.
Minul oli aasta tagasi erakorraline laparoskoopiline opp munasarja apopleksia tõttu. Mul oli väga suur sisemine verejooks, mis ei jäänud kinni (selleks et arstid aru said, et mu kõhuvalu on sisemine verejooks, kulus ka mingi 15+h ja no tõesti oli tunne, et suren ära). Taastusin sellest ikka väga kaua, mitu kuud. Ma arvan et pool aastat hiljem tundsin end alles jälle 100%. Kui narkoosist ärkasin, tehti vereülekanne ja kuna kõhuõõs oli verd täis, siis oli kõhtu jäetud voolik, kust siis see üleliigne veri pidi välja tilkuma kehast. Paar tundi pärast oppi ütles õde, et tõuse nüüd püsti ja kõnni, siis veri tuleb paremini kõhust välja. Ma olin täiesti šokis, et ma ei suuda istukilegi tõusta… kuidagi lõpuks ma seal sammud vetsuni ja tagasi ära tegin. Aga minu pikk taastumine oli siis võib-olla tingitud sellest sisemisest verejooksust ja vigastusest, mitte nii väga laporoskoopilistest lõigetest.
Diagnostiline laparoskoopia, samal ajal vaadati emakas üle ja kontrolliti kontrastainega, kas munajuhad on läbitavad, põhieesmärk oli munasarjade drillimine (mul on pcos) ehk laseriga kõrvetatakse munasarjade kestadesse augud, et munarakud saaksid ovuleeruda- selle eesmärgi täitis opp ülihästi, aastaid oli tsükkel nagu kellavärk (endise 60-90 päeva asemel).
Taastumine oli minul ülikerge, õlad ei valitanud, natuke haavavlu oli esimesel päeval, sama päeva õhtuks olin juba jalul ja polnud ka väga kõveras enam. Neljandal päeval võeti paar niiti välja, siis oli juba kõik unustatud ja sai tööle minna. Kuna täpselt ette ei tea, kui kergelt või raskelt taastumine läheb, siis soovitaks u 2 päeva vabaks küsida.
Lisan oma eelmisele jutule, et eks see haavavalu ja taastumine oleneb ka sellest, kuipalju sees sorgitakse ja lõigatakse (liited, müoomid, kontrastaine, mida parasjagu on vaja teha).
Minul oli 2 kuud tagasi lap. Ja nüüd näen, et mitte keegi pole maininud sellist opijärgset probleemi, nagu mul oli. Ma ei teadnudki, et see nii tavatu oli, mõtlesin, et tavaline. Ma reaalselt 24h tundi oksendasin ja iiveldasin pärast laparoskoopiat, ilmselt pigem siiski reaktsioon üldnarkoosile.
Mina talun narkoosi ülihästi, nagu mõnus sügav uinak ja ärkamine on ok, seega mul sellist reaktsiooni pole kunagi olnud, aga eks seda just ette ju ei teagi, kuidas läheb ja kuidas täpselt keha reageerib.
Minul oli küll rohkem põhjust opile minekuks ja eemaldati laparoskoopia käigus tsüst ja endometrioosi kolded. Munajuhade läbitavust kontrolliti ka, selles osas oli kõik ok. Kuna olukord veidi teine, siis olin muidugi rahul, et see tehtud sai.
Minu operatsioon oli Tartus. Võin julgelt öelda, et pillisin kogu aja kui sinna haiglasse jõudsin, sest pole varem pidanud kodust sedasi ära olema ja hirm oli väga suur. Pidin minema päev enne operatsiooni juba lõunaks sinna ja koju sain ülejärgmisel päeval, kokku siis 2 ööd. Algul mulle ei meeldinud mõte, et pean kellegi teisega seal palatit jagama, eriti kuna nutt oli koguaeg kerge tulema. Tegelikult oli see ainult hea, sest palatikaaslased vahetusid nö päevase nihkega, ehk siis kes enne mind seal oli, läks minu saabumise päeval opile ning sealt tagasi tulles alustas minuga kohe juttu ning rääkis kuidas tal olemine on, kuidas kogu asi käib jne. Ehk siis kui satub tore palatikaaslane, siis on tore, et keegi kes on samas olukorras jagab oma kogemust ja julgustab ning on toeks. Järgmisel päeval olin jällegi mina see, kes julgustas haiglasse saabunud naist, kes samuti aina pisaraid valas. Selline pidev üksteise toetamine naiselt-naisele käis ja sellest oli tegelikult palju abi.
Minul oli narkoosist ärgates kohutav olla, oksendasin ning meeletu joogijanu oli. Tundsin suus sellist raua maitset, ei oskagi seletada.. igatahes ajas see nii oksele ning pea käis ringi ja jube jõuetus oli. Jäin õnneks kiiresti uuesti magama ja ärkasin selle peale, kui mind juba palati poole sõidutati. Üsna kiirelt läks olemine heaks ja paha enam ei olnud. Nõrkus oli ja pea oli uimane, kuid mõne tunni möödudes paranes ka see. Samuti üritasin väga kiiresti liikuma saada end, kuigi see oli jube valus. Kodus veetsin paar esimest päeva pigem voodis, vahepeal tegin väikseid tiire tubades. Kõhupiirkond niivõrd ei valutanudki kui õlad, see õlgade valu oli ikka väga hull. Mees pidi voodist püsti aitama esimesed paar päeva lausa. 🙂
Kokkuvõttes taastusin kenasti ning mõne päevaga olin juba taas liikvel.
Edu!
Paulakene
Tere,
mul nüüd aasta lasteproovimist ja proovinud ka mitmeid ravimeetodeid ning olen jõudnud selleni, et peagi tulemas diagnostiline lapraskoopia.
Rääkige oma kogemustest – kas teil leiti põhjus, kas ei leitud, kuidas kõik variandid pärast välja nägid? Kuidas taastumine pärast oppi välja nägi, kuidas enesetunne oli?
Tahaksin lihtsalt kuulda teie emotsioone ja kogemusi, et endal rohkem teadmisi oleks ja et ennast ettevalmistada saaks. Aitäh ????
Mul oli laparoskoopia eelmisel aastal, ka samal põhjusel, et polnud lapseootele jäänud.
Sel päeval olin ikka ärevil ja põdesin palju, sest pole varasemalt ühtegi kogemust narkoosiga või üldse nö operatsioonidega. Mulle teatati, et operatsiooni alustuseks on vaja paigaldada kateeter(see oli väga ebamugav ja ka valus). Natuke aega pärast kateetri paigaldust manustati mulle mingit rahustit. Siis mõne aja pärast viidi edasi operatsioonisaali.
Narkoosi minek oli üli kiire, paar sekundit ja tudusingi. Protseduur kestis umbes 1,5h. Narkoosist ärkamine oli ka kerge, ainult kurk oli hästi kuiv ja hääl käre. Umbes tund aega olin ma veel palatis, siis eemaldati kateeter, pea käis ringi ja uimane oli olla, siis tuli arst ja rääkis nö tulemusest. Minu puhul avastati munajuhade läbimatus, et loomulikul teel ma lapsi ei saa.
2-3 päeva oli kõht õrn ja paistes ning õlgadesse tuli valu(see on selle gaasi pärast). Mida rohkem liigud, seda kiiremini taastud. Nädala pärast oli juba täiesti tavaline olla, üldiselt ikka suht kerge operatsioon, vähemalt minu jaoks.
Esileht › Rasestumine ja lapse ootamine › Lapraskoopia
