Esileht Väikelaps Laps ainult viriseb

Näitan 12 postitust - vahemik 1 kuni 12 (kokku 12 )

Teema: Laps ainult viriseb

Postitas:
Kägu

Appi, ma hakkan kohe hulluks minema. Sellest ajast saadik kui minu 3 a laps lasteaias käima hakkas, toimub meil kodus mingi elus hullumaja. Laps ainult vingub, nurub, haliseb, viriseb, joriseb ja vingub ja veel umbes 10 sama tähendusega sõna sinna otsa. Hommikul silm lahti, pole veel voodist väljagi saanud, hakkab hala, ei taha lasteaeda. No mis ma selle peale vastata oskan, tahab või ei taha, minna ikka tuleb. See kestab terve hommiku, vahepeal jääb rahule, siis tšekib silmanurgast, kas ma ikka märkan ja algab jälle, suu kõveraks, nina vingu ja tatt lörisema. Sada korda vaja tema nina nuusata selle tunnikese jooksul. Lasteaias jääb ta muidugi nutma, praegu on ta seal 3 h, mina käin jupphaaval järjest pikemalt ära. Täna olin ära tunni, tagasi tulles ma ta kasvataja sülest punase ninakesega leidsin. Tervet tundi ei olnud nutnud, aga vahepeal ikka hakkas jälle.
Koju jõudes läheb virinaks kohe kui oma tahtmist ei saa, kisub kohe meelega nuttu ja käib vahepeal oma nutunägu esikupeeglist imetlemas ka.
Õhtul hakkab jälle trall pihta, issiga õue minna ei kõlba, nurub ja löriseb, emme tuleb ka… Hambaid ega käsi pesta ka ei kõlba issiga, jälle halin. Joonistada emmega, süüa emmega, palli mängida emmega.
Ma päris ausalt ei jaksa enam füüsiliselt seda lõputut huilgamist ja vingumist taluda, mul on lihtsalt paha olla. Päev otsa peaksin mina laskma ainult enda küljes rippuda ja tegutsema nagu üksikema, st kõik asjad toimugu ainult minuga. Muidu ainult pressiks end kasvõi läbi ukse õue, aga nüüd, kui selgub, et tuleb minna issiga, mõtleb niuhti ümber ja hakkab jorisema, et tahab kodus olla.
Sada korda seletan, emme tuleb tagasi, emme ootab kodus kuni sa õues käid, emme on siin, kõik on hästi. Mitte midagi ei mõju.
Selleks, et sellele hirmsale halale vastu pidada, on mul vaja saada päevas vähemalt mõni tund rahu ja vaikust ja segamatult üksi olla, tema üritab saavutada just vastupidist, vetsu ronib ka järgi.
Lasteaias jutustavad need kõrgesti haritus alushariduse spetsialistid, et laps saab teadmise ja arusaama, et emme tuleb alati tagasi. Väga huvitav, sünnist saati on laps näinud, kuidas emme käib ära ja tuleb tagasi, nüüd järsku enam ei tea ta sellest midagi. Mis teooria see selline olema peaks, et see teadmine neil olemise paremaks teeb, ei mõju ju?
Minu meelest ei ole ta üle koormatud, reedel me ei käi, lähme hommikul kl 9, pole liiga vara ka. Lõunal magab juba kodus.
Ühel hommikul oli ta kehvasti maganud ja veits nohune, tegin kohe kähku puhkepäeva talle siis. Leppisime ekstra kokku, et täna puhkame kodus ja homme lähed ilma jorinata. Oli nõus. Arvake ära, kas ta järgmisel hommikul hädaldas sama moodi või jaa.
Kas see jääbki nüüd pikemaks nii ja kuidas ma peaksin seda horrorit ilma hulluks minemata taluma?
Ma ei saa aru ka, kas ta on päriselt hädaline või jonnib ja undab, sest on harjunud oma tahtmist saama.
Täna saatsin ta lörinast hoolimata mehega õue ta ja ise olin kodus nii kuradi maruvihane, et oleks asju loopinud hea meelega. See on mingi väga tõhus piinamismeetod, väikelapse virina kuulamine.
Mis ma tegema pean, kas
A) hambad ristis pidama kinni tavapärasest päevaplaanist ja saatma ta kaeblemisest hoolimata ikka tegema neid asju isaga, mis ta ennegi tegi või
B) hambad ristis leppima, et tema turvatunne on häiritud ja laskma tal lasteaiast ülejäänud aja rippuda mu küljes palju tahab
???

Aa, ja muideks, tegelikult talle lasteaed nagu ikka meeldib, see ei-taha jant läks lahti siis, kui selgus, et seal peab ilma emmeta olema. Esimestel päevadel oli silm lahti ja padavai paneme papud jalga ja minema, tegevused ja teised lapsed ja tädid on kõik huvitavad tegelikult. Kssvatajad ütlesid ka, et ta on tegelikult väga uudishimulik ja huviline. No mis sellest kasu on, kui hirmust üle ei saa ja midagi teha ei julge…

Ja ühtlasi, palun, visake mulle siia näiteks mõned sobilikud laused, mida öelda, kui 3–a laps korrutab hommikul viissada korda, ei taha lasteaeda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Saan aru, et oled väsinud ja närviline, aga laps on ju see, kes on hädas ja ei suuda kohaneda. Su frustratsioon ja viha kandub ka talle üle.

Kas mees ei saaks teda viia lasteaeda? Kas paus ja hiljem proovimine (või hoidja mõbeks ajaks) tuleks kõne alla?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aga proovi siis ükspäev nii, et kiida takka. Et jube jama, ei taha üldse lasteaeda minna, tahaks koos emmega kodus olla. Et emmega on ikka hea olla ja lasteaias on vahel küll huvitav, aga ilma emmeta ei taha seal üldse olla. Ehk peegeldad ära ja loodad, et äkki sellest rahuneb. Mõni rahunebki. Mõni mitte. Lugemissoovituseks “Kuidas rääkida väikeste lastega nii, et nad kuulaksid”.
Üldiselt – tal on stress ja ta ei oska ennast veel kuidagi paremini väljendada. Ka seda tuleb neile õpetada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

sa ilmselgelt polnud valmis last saama.

Loe nüüd palun erinevaid teemasid lasteaiaga alustamisest. Märkad, et sinu laps on nagu kõik teised.

Kui kaua te seal käinud olete siis, et närvid juba läbi?

Laps kardab ja sinu närvitsemine ei tee asja paremaks.

Mul kohanes laps 2 kuud. Mõnel ei kohanegi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Meil põhjustas sellist vingu vähene uni ja nälg. Lasteaia päevadel hakkas pihta, kui ma talle järgi läksin ja virises kuni õhtul magama minekuni välja mõnel päeval. Kui aga hakkasin talle kohe järele minnes(autos) väikest näksi andma, oli kodus õhtu vinguvaba.
Magamisega oli keerulisem. Õhtuks(21) ta oli üleväsinud aga kell 19 oli ka teda liuga vara magama panna, muidu oleks südaööl üles ärganud. Lõpuks ikka kuidagi pikkamööda leidsime selle õige ja hea vahepealse magama minemise aja.

Ma ütleks, et see 3-4 ongi üks raske ja emmekas iga(mu lapsel vähemalt oli).
Sest ka meil oli see lasteaias kõige keerulisem aeg. Kuigi laps alustas samas aias juba aastasena(ei ela Eestis). Esimesed kaks aastat polnud mingit nuttu aga äkki 3selt hakkas protestima. Ja nüüd 5sena oli ka mingi veider “titestumise” periood, kusvingus, et tema ei taha, oska, viitsi jne. Õnneks mõõdus, kuna ma jäin endale kindlaks.

Eks see ving muidugi väsitav on. Mina seletasin lapsele, et vingu peale hakkavad emmel kõrvad valutama. Korra olen isegi poolnaljaga üäääää, üääää lapse(siis ta oli vast 4.5) vingumist kõva kõva häälega järgi teinud. Selle peale ta hakkas naerma ja ütles, et ma lõpetaks. Et tõesti on kõrvadel valus, tunnistas ta.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ta teeb seda, sest sa reageerid sellele. Sada korda seletad. Praegugi küsid, et “andke lauseid”. Lased tal teha.
Vähem möla, rohkem tegusid.
Konkreetne tegu, ja kõik. Annad lasteaias üle, head aega, minek. Magab seal lõunat.
Ei tingi, ei osta lubadustega ära.

Naljaninad. Kõigepealt harjutatakse kindlalt emme külge, tehakse kõik lapse pilli järgi ja siis küsitskse, miks lsps viriseb…

Please wait...
Postitas:
Kägu

Esiteks, ma LUBAN, et see läheb mööda.
(Hiljemalt teismeeas ta enam su küljes ei ripu, haha.)

Aga tegelikult läheb ikka ka mööda. Lapsel on turvatundeauk ja seepärast klammerdub, see on lihtsalt ülitüüpiline,e t ripuvad lasteaeda saatmise järel mõnd aega erilise puuklikkusega emma küljes, kontrollivad vist, et kas emme ikka siis ka edasi armastab, kui maailma kõige vastikumalt käitun. Ja kui näevad, et emme ikka ausõna “tuleb tagasi” ka säärase vingupunni juurde, siis rahunevad maha.

Mina mõtlen, et aitab ikkagi ainult ise megarahulikuks jäämine, lapse tunnete peegeldamine ja aktsepteerimine, aga samas ka oma arvamuse ja suhtumise aus tunnistamine lapsele. Kolmene saab juba aru küll, kui temaga rääkida – lihtsalt rääkima peabki võib-olla veel mitu nädalat jutti, enne kui kohale jõudma hakkab. No et ehkki sa kuuled, et laps ei taha minna ilma emmeta lasteaeda, annad sa ka lapsele teada, et sul on väga paha, kui ta seda lakkamatult vinguva häälega kordab. Kui jääbki jaurama mingit fraasi, vaatad silma ja ütled rahustavalt: “Jaa, ma kuulsin juba, sa ei pea uuesti ütlema: SA TAHAD HOOPIS EMMEGA ÕUE MINNA. Ma kuulsin, sa tahad minuga õue minna.” Kui laps läbi virina ära kuuleb, et sina said ta sõnumi kätte, siis tekib jorinasse tilluke paus ja saad öelda, et täna tahab issi temaga õue minna ja ka et millal ta sinuga õue saab (aga igatahes mitte praegu!). Kindlalt jaurab edasi, kui tahab, aga ma usun, et juba väiksema innuga.

Ja võib-olla tasukski nii teha, et need asjad mis on rutiinis alati olnud isa teha, teeb jätkuvalt isa, sest tegelikult igasugused muutused murendavad veelgi lapse turvatunnet, aga need asjad, mida oled sina teinud, neid tee kohe siis ennast 100% sisse pannes mõnda aega, mitte mõtetega mujal olles või rööpräheldes. No et laps saaks selle tüki sinust ikka kätte, mida tal tegelikult vaja on ja mida ta tajub lasteaia poolt endalt võetud olevat.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Variant A.

Mina jälle väidan, et vinguvale kolmesele ei ole liiga palju seletamist vaja, ta lihtsalt ei suuda seda vastu võtta. Pigem annab turvatunde see, kui asjad on ikka “nii nagu on”, isegi kui ta alguses protestib. Kui hakata temaga diskuteerima ja heakskiitu ootama asjadele, mis lihtsalt on (näiteks et laps läheb lasteaeda ja ema tööle), siis ei lõpegi see virin kunagi. Tundele nime võib muidugi anda.

Ja iga päev teadlikku positiivset tähelepanu.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Täiesti normaalne faas. Laps õpib piire ja end kehtestama. Lisaks veel lasteaiaga kohanemine.
Et laps saaks aru, et sa teda mõistad, siis peegelda tema juttu ja samas korda reeglit/oma sõnumit. Nt “Ma saan aru, kallis, et sa ei taha lasteaeda minna ja tahad emmega koos kodus olla, aga emme ei saa koju jääda, sest emme läheb tööle. Sina mängid lasteaias ja emme on tööl ja siis peale õhtusööki emme tuleb järgi”.
“Ma kuulen, et sa tahad emmega koos õue minna, aga praegu issi tahab ka õue minna ja emme teeb süüa. Mine käi issiga õues ära ja siis koos sööme või vaatame raamatut”
Ja korrutadki sedasi ja täidad lubadust. Kui iga virinaga saab oma tahtmise, siis miks ta peaks paremini käituma? Teisest küljest vaata üle päevaplaan ja kas seal on piisavalt kvaliteetset aega emmega.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ta teeb seda, sest sa reageerid sellele. Sada korda seletad. Praegugi küsid, et “andke lauseid”. Lased tal teha.

Vähem möla, rohkem tegusid.

Konkreetne tegu, ja kõik. Annad lasteaias üle, head aega, minek. Magab seal lõunat.

Ei tingi, ei osta lubadustega ära.

Naljaninad. Kõigepealt harjutatakse kindlalt emme külge, tehakse kõik lapse pilli järgi ja siis küsitskse, miks lsps viriseb…

Mis tähendab naljanina? Kas vene keelest laenasid? Eesti keeles on kasutusel naljatilk.

Sp soovitataksegi viia lasteaeda väiksemalt. Kui see laps on juba 3 täis siis ongi raske. Ema suhtumine ka ei aita kuna see on nii negatiivne. Nii hull pole nüüd küll miski, et kodus asju loopida.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Naljanina on eesti keeles täiesti kasutatav sõna. Jälle üks keelepuudulik, kellel õigust üle jääb.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mu esimene laps oli täpselt samasugune ja see läks üle kui ta sai 5 aastaseks ehk siis 5 aastat ta sõna otseses mõttes rippus minu küljes. Isa ei tohtinud midagi teha, ainult emme sobis. Huvitav aeg oli, siiamaani mõtlen, kuidas ma mõistust ei kaotanud. Samamoodi pidev ving, nutt ja jumala eest emmest 2 sammu maha jääda ei tohtinud, minu meelest kui ta lasteaiaga alustas siis see hommikune ei taha ja nutt kui ma lahkusin kestis lausa 2 aastat aga tema puhul oli positiivne see, et kui ma silmapiirilt kadusin siis nutt jäi ka 5 minutiga järgi.Nüüd see väike kleepekas on 7 aastane ja täiesti mõistlik ja asjalik inimene on, niiet lootust on 😀
Ma saan aru, et sul närvid läbi, pidev undamine on tõesti päris jube aga pead endale kindlaks jääma, laps peab aru saama, et kui tema undab siis sellega ta ei saa oma tahtmist, parim on seda ignoreerida ja öelda, kui sa normaalse häälega ei räägi siis ma ei saa sinust aru.

Please wait...
Näitan 12 postitust - vahemik 1 kuni 12 (kokku 12 )


Esileht Väikelaps Laps ainult viriseb