Teema: Laps ajab hulluks

Ravimid on kõige viimane alternatiiv. Kas aspidele neid üldse kirjutatakse?

Mida seni olete kasutanud? Millise spetsialisti abi? Kuidas distsiplineerinud? Milline on toidulaud?

Autistide vanematele on mitmeid gruppe, kust saab ka nõu ja tuge.

Minu aspi puhul aitab kui ise jään rahulikuks. Ootangi turvalises kauguses ja korjan ohtlikud asjad ära kuni hoog üle läheb.

Õppimise juurde palkasin õpetaja.

Kõigist muudatustest räägin ette. Mütsi jm riided valib ta ise ja mina ei kritiseeri tema valikuid. Kuigi need võivad veidrad tunduda.

Mida vanemaks saab, seda teadlikumalt oskab enda hoogudega toime tulla.

#3637416:

Ravimid on kõige viimane alternatiiv. Kas aspidele neid üldse kirjutatakse?

Muidugi kirjutatakse. Ja ei ole viimane alternatiiv. Tal on ju aju lühises, muidugi aitavad teda vajalikud ravimid. Aitavad teda ja teised pereliikmed saavad ka lõpuks rahu.

On küll ravimitest abi. Enamik autiste kannatavad ka ärevushäirete all ja need ravimid on omal kohal. Kui on normintellektiga laps, siis võib-olla tasuks ja psühholoogiga nõu pidada, mingeid teraapiavõimalusi otsida.

Meile näiteks ei kirjutatud ravimeid. Väga raske olukord oli samuti. Pidime tegelema ja toime tulema põhjustega, milleks on tavaliselt mingid välised stiimulid ja ülekoormus, millega autistlik laps toime ei suuda tulla. Selgitasime need stiimulid välja, mis reaktsioone põhjustasid, ja viisime nende esinemise võimaluste piires miinimumini. Väga raske oli nii mõneski situatsioonis oma ego alla suruda ja mõningaid tegevusi aktsepteerida isegi pereliikmetel. Ainult suure hoolivuse ja armastusega saab last aidata, ega kuskil internaadis võõrad inimesed ei suuda rohkem hoolida kui oma vanemad.

Ka asperger, norm intellektiga ja 10-aastane tüdruk.

#3643970:

Meil sama teema. 11-aastane laps. Kahjuks meie arst algusest peale ainult ravimeid ongi lahendusena näinud ja need ka ei aita. Terve pere on terroriseeritud, nooremad lapsed kardavad teda.

Mis nendest inimestest tulevikus saab? Jäävadki märatsema.

EKRE tüübid mõtlematu käitumisega.

Või kasvavad siiski välja ja täiskasvanul ei saagi aru et probleemne olnud.

On selline käitumiseprobleemidega tegelev koht nagu HENK soovitan sinna pöörduda, nende tund on kallis, aga enamasti omavalitsued toetavad. Viimane võimalus on Rakvere Lille kodu, aga seal tuleb rvestada, et asi käib läbi kohtu ja iga aasta tuleb võtta uus kohtumäärus.

#3686191:

Armsad allistid.

Hea autist! Palun ära sildista. Kõik mitte-autistid ei ole sugugi ühesugused, samamoodi, nagu ka autistid ei ole kõik sarnased. Sildistamine ei kanna kasu ei ühelt ega teiselt poolt.

Mul on autismispektri häirega laps, ravimeid ei saa, käib erikoolis. Olen jah liigagi palju pidanud võõrastelt või pooltuttavatelt kuulma küsimust, kas talle ei saaks mingit rohtu anda, et ta normaalselt käituks. Löönud pole ta kunagi kedagi, v.a. klassivenda, kes teda järjepanu mõnitas ja ta lõpuks nurka surus. Sellises olukorras lööksin ise ka, muide. Tema puhul aitas koolivahetus, tavakoolist erikooli. Erikooli õpetajad on saanud eraldi väljaõppe kõigi nende väga erinevate autistidega toimetulekuks ja suudava aktsepteerida veidrat aga kahjutut käitumist, nt tikisid.

Ühe nipina võib tõesti soovitada, et palun aktsepteeri oma lapse sellist käitumist, mis kedagi teist ei kahjusta. Teise nipina, et õpi oma last tundma. Kolmanda nipina, eira kaaskodanike eelarvamuslikke märkusi. Kummatigi löömise talumine pole kohustuslik.

Muide, autismi esinemine ei välista näiteks ATH esinemist, mida aga ravitakse tõepoolest tabletiraviga. Ei välista depressiooni, mille raviks on teistsugused preparaadid. Ei välista ka epilepsiat, mille raviks on kolmanda rühma ravimid. Millega täpselt tegu, see tuleb kõigepealt välja selgitada. Minu lapsele tahtis psühhiaater alguses välja kirjutada vaheldumisi nii esimesest, teisest kui kolmandast rühmast ravimeid aga pärast põhjalikumaid uuringuid ei leitud neist mitte ainsalegi õigustust.

Kuid ma olen näinud tema koolikaaslasi, kelle hulgast mõni on tõesti löömisprobleemiga ja ilmselt vajaks mingitki ravi.  Abi vajaksid ka nende mõne lapse vanemad. Asi ei ole selles, et laps enda kaelast ära saada. Asi on selles, et ei osata midagi teha. Häbistamine ja sildistamine neid vanemaid ei aita.

#3686548:

#3686191:

Armsad allistid.

Hea autist! Palun ära sildista. Kõik mitte-autistid ei ole sugugi ühesugused, samamoodi, nagu ka autistid ei ole kõik sarnased. Sildistamine ei kanna kasu ei ühelt ega teiselt poolt.

Ühe nipina võib tõesti soovitada, et palun aktsepteeri oma lapse sellist käitumist, mis kedagi teist ei kahjusta. Teise nipina, et õpi oma last tundma. Kolmanda nipina, eira kaaskodanike eelarvamuslikke märkusi. Kummatigi löömise talumine pole kohustuslik.

Muide, autismi esinemine ei välista näiteks ATH esinemist, mida aga ravitakse tõepoolest tabletiraviga. Ei välista depressiooni, mille raviks on teistsugused preparaadid. Ei välista ka epilepsiat, mille raviks on kolmanda rühma ravimid. Millega täpselt tegu, see tuleb kõigepealt välja selgitada. Minu lapsele tahtis psühhiaater alguses välja kirjutada vaheldumisi nii esimesest, teisest kui kolmandast rühmast ravimeid aga pärast põhjalikumaid uuringuid ei leitud neist mitte ainsalegi õigustust.

Kuid ma olen näinud tema koolikaaslasi, kelle hulgast mõni on tõesti löömisprobleemiga ja ilmselt vajaks mingitki ravi. Abi vajaksid ka nende mõne lapse vanemad. Asi ei ole selles, et laps enda kaelast ära saada. Asi on selles, et ei osata midagi teha. Häbistamine ja sildistamine neid vanemaid ei aita.

Täpselt! Autismi ennast muidugi ravida ei saa ja paljuski tuleb kohandada pereelu autisti järgi- on kõigil kergem. Aga praegu tundub, et kui laps on juba autismidiagnoosi saanud, siis ei arvestata võimalusega, et tal võib olla veel probleeme, mida saab ravimitega korrigeerida.