Mu lapsel (10 aastane) on määratud Aspergeri sündroom ja ta käitumine on lihtsalt kohutav. Märatseb, sõimab ja laamendab, kui peab tegema midagi vastumeelset (õppima), õue minnes mütsi pähe panema jne. Kuna kodus kasvab ka 5 aastane laps, kes on hakanud teda jäljendama olen mures. Kas kellelgi veel sama mure olnud ja kas on näiteks ravimitest abi olnud.
Minu aspi puhul aitab kui ise jään rahulikuks. Ootangi turvalises kauguses ja korjan ohtlikud asjad ära kuni hoog üle läheb.
Õppimise juurde palkasin õpetaja.
Kõigist muudatustest räägin ette. Mütsi jm riided valib ta ise ja mina ei kritiseeri tema valikuid. Kuigi need võivad veidrad tunduda.
Mida vanemaks saab, seda teadlikumalt oskab enda hoogudega toime tulla.
Reh teenustena saab psühholoogi, muusika teraapiat, eripedagoogi ja logopeedilist abi. Lisaks koolis veel tugiisik. Olen üritanud rääkida, vihastanud ja vastu karjunud, ignoreerinud, aga mitte midagi ei aita. Saan aru, et ta ei anna endale sel hetkel aru, aga ei taha et kõik teised kannatavad tema terrori all.
Kui ravimeid ei ole pean hakkama internaadi peale mõtlema. Lihtsalt las tema heaolu või ülejäänud pere heaolu. Vahepealset varianti ei näe.
Ja mis internaat siis lahenduseks oleks? Lihtsalt huvi pärast küsin.
Ravimid on kõige viimane alternatiiv. Kas aspidele neid üldse kirjutatakse?
Muidugi kirjutatakse. Ja ei ole viimane alternatiiv. Tal on ju aju lühises, muidugi aitavad teda vajalikud ravimid. Aitavad teda ja teised pereliikmed saavad ka lõpuks rahu.
On küll ravimitest abi. Enamik autiste kannatavad ka ärevushäirete all ja need ravimid on omal kohal. Kui on normintellektiga laps, siis võib-olla tasuks ja psühholoogiga nõu pidada, mingeid teraapiavõimalusi otsida.
Meile näiteks ei kirjutatud ravimeid. Väga raske olukord oli samuti. Pidime tegelema ja toime tulema põhjustega, milleks on tavaliselt mingid välised stiimulid ja ülekoormus, millega autistlik laps toime ei suuda tulla. Selgitasime need stiimulid välja, mis reaktsioone põhjustasid, ja viisime nende esinemise võimaluste piires miinimumini. Väga raske oli nii mõneski situatsioonis oma ego alla suruda ja mõningaid tegevusi aktsepteerida isegi pereliikmetel. Ainult suure hoolivuse ja armastusega saab last aidata, ega kuskil internaadis võõrad inimesed ei suuda rohkem hoolida kui oma vanemad.
Ka asperger, norm intellektiga ja 10-aastane tüdruk.
Meil sama teema. 11-aastane laps. Kahjuks meie arst algusest peale ainult ravimeid ongi lahendusena näinud ja need ka ei aita. Terve pere on terroriseeritud, nooremad lapsed kardavad teda.
Meil sama teema. 11-aastane laps. Kahjuks meie arst algusest peale ainult ravimeid ongi lahendusena näinud ja need ka ei aita. Terve pere on terroriseeritud, nooremad lapsed kardavad teda.
Mis nendest inimestest tulevikus saab? Jäävadki märatsema.
EKRE tüübid mõtlematu käitumisega.
Või kasvavad siiski välja ja täiskasvanul ei saagi aru et probleemne olnud.
Meil sama teema. 11-aastane laps. Kahjuks meie arst algusest peale ainult ravimeid ongi lahendusena näinud ja need ka ei aita. Terve pere on terroriseeritud, nooremad lapsed kardavad teda.
Mis nendest inimestest tulevikus saab? Jäävadki märatsema.
EKRE tüübid mõtlematu käitumisega.
Või kasvavad siiski välja ja täiskasvanul ei saagi aru et probleemne olnud.
Käib osaajaga tööl. Aeg-ajalt on nö paanikahood aga pigem on ohtlik endale kui teistele. Väiksematele vendadele ja mulle ei tee enam haiget nii umbes sellest ajast kui sai 18…
Minu löömise vist lõpetas pigem varem.
Aspid ehk autistid löövadki nö turvalisi isikuid oma pereringis.
EKRE t vihkab, pigem toetab sotse.????
Meil sama teema. 11-aastane laps. Kahjuks meie arst algusest peale ainult ravimeid ongi lahendusena näinud ja need ka ei aita. Terve pere on terroriseeritud, nooremad lapsed kardavad teda.
<p style=”text-align: right;”>Mis nendest inimestest tulevikus saab? Jäävadki märatsema.
EKRE tüübid mõtlematu käitumisega.
Või kasvavad siiski välja ja täiskasvanul ei saagi aru et probleemne olnud.
Meile öeldi, et tulevikus saab tõenäoliselt ise hakkama kui oskab õige eriala valida. Töö peaks olema, kus ei ole vaja väga suhelda.</p>
Siis panusta praegu sellele et ta saaks hea hariduse ja oleks võimeline seda sobivat ametit õppima.
Minu oma lagi oli 9 klassi. Sedagi suure vaevaga. Astangul õppis mingi ameti aga sellega pole tööturul midag peale hakata. Valik on väga-väga väike. Et mitte öelda olematu.
On selline käitumiseprobleemidega tegelev koht nagu HENK soovitan sinna pöörduda, nende tund on kallis, aga enamasti omavalitsued toetavad. Viimane võimalus on Rakvere Lille kodu, aga seal tuleb rvestada, et asi käib läbi kohtu ja iga aasta tuleb võtta uus kohtumäärus.
Mida ma loen… autistid löövad, aju on lühises…
Armsad allistid. Siin üks kägu väga ilusasti kirjutas, kuidas on välja selgitatud liigsed stiimulid ja laps oskab üha rohkem enesega toime tulla. Oled oma lapsele hea vanem! Teiste vanemate lastest on väga kahju, tundub, et nad arvavad, et autist tuli meelega pereelu perse keerama ja saaks ta juba rahusteid täis sööta ja silma alt ära saata. Uskumatu. See väike vaene autist saab väga hästi aru, kuidas temasse suhtutakse. Tundub, et vanemad ei ole eriti empaatilised.
Facebookis on grupp nimega Autism: küsimused ja vastused, mis loodud autistide vanematele ning kust võib abi ja nõu küsida. Vastavad autistid ise.
Armsad allistid.
Hea autist! Palun ära sildista. Kõik mitte-autistid ei ole sugugi ühesugused, samamoodi, nagu ka autistid ei ole kõik sarnased. Sildistamine ei kanna kasu ei ühelt ega teiselt poolt.
Mul on autismispektri häirega laps, ravimeid ei saa, käib erikoolis. Olen jah liigagi palju pidanud võõrastelt või pooltuttavatelt kuulma küsimust, kas talle ei saaks mingit rohtu anda, et ta normaalselt käituks. Löönud pole ta kunagi kedagi, v.a. klassivenda, kes teda järjepanu mõnitas ja ta lõpuks nurka surus. Sellises olukorras lööksin ise ka, muide. Tema puhul aitas koolivahetus, tavakoolist erikooli. Erikooli õpetajad on saanud eraldi väljaõppe kõigi nende väga erinevate autistidega toimetulekuks ja suudava aktsepteerida veidrat aga kahjutut käitumist, nt tikisid.
Ühe nipina võib tõesti soovitada, et palun aktsepteeri oma lapse sellist käitumist, mis kedagi teist ei kahjusta. Teise nipina, et õpi oma last tundma. Kolmanda nipina, eira kaaskodanike eelarvamuslikke märkusi. Kummatigi löömise talumine pole kohustuslik.
Muide, autismi esinemine ei välista näiteks ATH esinemist, mida aga ravitakse tõepoolest tabletiraviga. Ei välista depressiooni, mille raviks on teistsugused preparaadid. Ei välista ka epilepsiat, mille raviks on kolmanda rühma ravimid. Millega täpselt tegu, see tuleb kõigepealt välja selgitada. Minu lapsele tahtis psühhiaater alguses välja kirjutada vaheldumisi nii esimesest, teisest kui kolmandast rühmast ravimeid aga pärast põhjalikumaid uuringuid ei leitud neist mitte ainsalegi õigustust.
Kuid ma olen näinud tema koolikaaslasi, kelle hulgast mõni on tõesti löömisprobleemiga ja ilmselt vajaks mingitki ravi. Abi vajaksid ka nende mõne lapse vanemad. Asi ei ole selles, et laps enda kaelast ära saada. Asi on selles, et ei osata midagi teha. Häbistamine ja sildistamine neid vanemaid ei aita.
Mu lapsel (10 aastane) on määratud Aspergeri sündroom ja ta käitumine on lihtsalt kohutav. Märatseb, sõimab ja laamendab, kui peab tegema midagi vastumeelset (õppima), õue minnes mütsi pähe panema jne. Kuna kodus kasvab ka 5 aastane laps, kes on hakanud teda jäljendama olen mures. Kas kellelgi veel sama mure olnud ja kas on näiteks ravimitest abi olnud.
Kas laps käib tavakoolis? Kui elad Tallinnas, proovi ta Rajaleidja kaudu saada Pätsi nimelisse Vabaõhukooli. Seal on väiksed klassid, arvestatakse lapse eripäradega. Leian, et tavakooli liiga suured klassid ei sobi päris hästi ka nn normaalsetele lastele, on lihtsalt teatav hulk suure pingetaluvusega lapsi, kes selles olukorras toime tulevad. Kui sa last Vabaõhukooli ei saa, kaalu mõne erakooli võimalusi, kui see sulle vähegi jõukohane on.
Armsad allistid.
Hea autist! Palun ära sildista. Kõik mitte-autistid ei ole sugugi ühesugused, samamoodi, nagu ka autistid ei ole kõik sarnased. Sildistamine ei kanna kasu ei ühelt ega teiselt poolt.
Ühe nipina võib tõesti soovitada, et palun aktsepteeri oma lapse sellist käitumist, mis kedagi teist ei kahjusta. Teise nipina, et õpi oma last tundma. Kolmanda nipina, eira kaaskodanike eelarvamuslikke märkusi. Kummatigi löömise talumine pole kohustuslik.
Muide, autismi esinemine ei välista näiteks ATH esinemist, mida aga ravitakse tõepoolest tabletiraviga. Ei välista depressiooni, mille raviks on teistsugused preparaadid. Ei välista ka epilepsiat, mille raviks on kolmanda rühma ravimid. Millega täpselt tegu, see tuleb kõigepealt välja selgitada. Minu lapsele tahtis psühhiaater alguses välja kirjutada vaheldumisi nii esimesest, teisest kui kolmandast rühmast ravimeid aga pärast põhjalikumaid uuringuid ei leitud neist mitte ainsalegi õigustust.
Kuid ma olen näinud tema koolikaaslasi, kelle hulgast mõni on tõesti löömisprobleemiga ja ilmselt vajaks mingitki ravi. Abi vajaksid ka nende mõne lapse vanemad. Asi ei ole selles, et laps enda kaelast ära saada. Asi on selles, et ei osata midagi teha. Häbistamine ja sildistamine neid vanemaid ei aita.
Täpselt! Autismi ennast muidugi ravida ei saa ja paljuski tuleb kohandada pereelu autisti järgi- on kõigil kergem. Aga praegu tundub, et kui laps on juba autismidiagnoosi saanud, siis ei arvestata võimalusega, et tal võib olla veel probleeme, mida saab ravimitega korrigeerida.
Ravimid aitavad, jah, minu pojal oli kõrvaltoimeks kaalutõus, aga kui suuremaks sai, hakkas sportima ja kaal läks ka normi. Ma ei mäleta enam tablettide nimetusi aga umbes 3 aastat võttis, millalgi ka 5-7 klass. Tänaseks on asjalik noormees, õppis ameti ja käib tööl. On kohusetundlik, aus ja püüdlik, enese majandamisega tuleb toime, oma arved maksab ise, oma korteri ostis pangalaenuga. Sõbrad on, elukaaslast pole, eks ta sotsiaalse poole pealt on veidi teistsugune, autistlikke jooni ju välja ei ravi. Ta on hea südamega aga mõnes osas väga otse käitumisega ja päris palju omamoodi ning üsna tundlik. Kui keegi teda solvab või kusagil naerab, siis see häirib teda väga. Kahjuks ei usu ma, et ta kunagi abielluks, sest paljud iseloomujooned on tal sellised, millega raske leppida. Aga ma olen rõõmus et ma ei pea teda üleval pidama ja ta on õppinud oma emotsioone pidurdama, tema on rõõmus et ta saab oma kodus töövälisel ajal elada nii nagu talle meeldib. Palju mängida arvutiga, süüa ainult seda mis meeldib jms.
Kui puberteediea lõpuks saad lapse kontrolli alla, siis saab lapsest asja. Olen palju erivajadusega lapsi näinud ja nende vanemaid. Ma vanasti armastasin öelda et mõistus peab enne pähe tulema kui füüsiline jõud vanematest üle kasvab. Ma palkasin oma raha eest nö. hoidja, kes aitas teda koolis paar aastat pahandustest eemal olla, praegu nimetatakse neid tugiisikuteks ja riik maksab aga siis seda polnud. Sain ka iga päev aruande lapse käitumisest. Mul oli ta ainuke laps ja mehest olin juba lahus, ma pingutasin väga, mu palgast pool läks lapsega seotud tegevuste peale. Aga ma olen uhke, et suutsin ta iseseisvaks kasvatada, kui sa ta internaati paned, siis ei pruugi seda kunagi tulla. Võib juhtuda et laps satub hea õpetaja käe alla aga nädalateks kodunt eemale saatmine ei pruugi hästi mõjuda. Normintellektiga laps on tark ja ta saab aru, mis toimub, ta ei anna seda sulle kunagi andeks ja ükskord ei anna ka sa ise seda endale andeks kui nüüd alla annad.
Meil on 9 aastane aspergeri poiss kodus. Samamoodi vahest keerab täitsa ära, ei kuula ja tundub ülbe ja nõme. Muutub kohati vägivaldseks ja väga üleolevaks. Sellistel hetkedel tuleb tõesti ahastus peale ja tahaks kohe ta paika panna või karistusi ette lugema hakata (tema puhul siis lemmiktegevusi -nutiseadmete aega piirama hakata), aga sellises seisundis ütleb ta lihtsalt :a mis mul sest ????. Karistused, pahameeled, riidlemised lihtsalt ei aita, ainult ennast teeb nüriks. Kui tal üle läheb, on jälle nagu lilleke- emme kallis, sa oled mulle ikka parim emme! Püüan endale selgeks teha, et ta on selles olukorras “süüdimatu” ja see
enesekesksus ja ülbus tulenebki tema diagnoosist. Et see pole päriselt tema. Teinekord proovin teise tuppa Minna et ma end pahameelest liiga üles ei krutiks või pärast skandaali jalutama minna, et end tuulutada. Meil on ta ainus laps. Mehega teeme koguaeg koostööd: kui tundub, et üks meist läheb juba keema ja närvi, siis teine tuletab meelde, et kuule, meil on erivajadusega laps ja me ei saa reageerida nii, nagu tavalapse puhul või oodata talt normaalsust. Või kui ühel meist saab juba kannatus otsa, siis anname lapsega tegelemise teisele üle. Aga need olukorrad on tõesti rasked ja ega neid laps hiljem ka ei mõista, kui rääkida. Ikka jäävad teised süúdi. Aga need hetked on kõigest hetked ja ülejäänud elu on temaga vahva, ta on ülitark ja mòistab nalja teha ja tore kaaslane. Raskused tulevad alati seoses asjadega, mida ta teha ei soovi. Kõik meeldivad tegevused lähevad kiirelt. Söögiga on ka raske, enamasti ei kõlba midagi, mis teen. Ei suuda süüa, enne on näljas. Jällegi, pole tema süü, ta on tundlik nii tekstuurile kui lõhnale ja silmadele ka kõik ei sobi 🙂 püüan temalt küsida, ,mida tema soovib süüa ja teengi mitu toitu korraga. Harjub ära. Ja neil lastel on ju tegelikult kõige raskem. Nad on nii tundlikud, me tegelikult ei teagi ju, mida nad tegelikult tunnevad. Näiteks ükspäev laps rääkis, et töövihiku lehtede materjal on niiii halb tema kätele. Ja raamatust palus mul õige koha leida, kuna “lehed on vastikud”. Nüüd peab hakkama koos poes vihiku materjale katsuma enne ostmist, kas ikka sobib. Ja see on vaid jäämäe tipp! Niiet kannatlikust ja mõistmist kõigile, püúame olla lastele toeks ja enda närvirakkude eest ka hoolitseda.
Ath-ga lapsele kirjutatakse ravimeid, aga Aspergerile mitte, sest ravimid ei pidanud mõjuma, kui on koos ATH-ga Aspergeri joontega, siis samamoodi ravimid ei pruugi mõjuda. Energia tuleb lasta tal kuhugi suunata, nt jalgpalli trenn, minge koos õue ja taguge koos palli ja koju jõudes anna palju armastust, võib tunnduda, et ta ei taha, aga tegelikult tahab küll ja nad on tegelikult hella südamega, nad ei oska armastust küsida, sest nad tunnduvad kõigile halvad, nad ei ole halvad, ise kasvatan ka ühte autisti, tema väljendusviis on mind või teisi perekonnas lüües. 1sugulane viis oma aspi jalgpalli trenni, see maandas tohutult koduseid vihahooge.
Ath-ga lapsele kirjutatakse ravimeid, aga Aspergerile mitte, sest ravimid ei pidanud mõjuma, kui on koos ATH-ga Aspergeri joontega, siis samamoodi ravimid ei pruugi mõjuda. Energia tuleb lasta tal kuhugi suunata, nt jalgpalli trenn, minge koos õue ja taguge koos palli ja koju jõudes anna palju armastust, võib tunnduda, et ta ei taha, aga tegelikult tahab küll ja nad on tegelikult hella südamega, nad ei oska armastust küsida, sest nad tunnduvad kõigile halvad, nad ei ole halvad, ise kasvatan ka ühte autisti, tema väljendusviis on mind või teisi perekonnas lüües. 1sugulane viis oma aspi jalgpalli trenni, see maandas tohutult koduseid vihahooge.
Kirjutatakse küll ravimeid välja kui vaja. Minu lastele on kirjutatud. Üks neist on tugev ATH + autistlikud jooned.
Minul isiklikult pole õnnestunud oma aspisid panna trenni kus on suur osa kollektiivsusel ja suhtlemisel. Pigem on sobinud individuaalala nagu näiteks ujumine.
Meil sama teema. 11-aastane laps. Kahjuks meie arst algusest peale ainult ravimeid ongi lahendusena näinud ja need ka ei aita. Terve pere on terroriseeritud, nooremad lapsed kardavad teda.
Mis nendest inimestest tulevikus saab? Jäävadki märatsema.
EKRE tüübid mõtlematu käitumisega.
Või kasvavad siiski välja ja täiskasvanul ei saagi aru et probleemne olnud.
Käib osaajaga tööl. Aeg-ajalt on nö paanikahood aga pigem on ohtlik endale kui teistele. Väiksematele vendadele ja mulle ei tee enam haiget nii umbes sellest ajast kui sai 18…
Minu löömise vist lõpetas pigem varem.
Aspid ehk autistid löövadki nö turvalisi isikuid oma pereringis.
EKRE t vihkab, pigem toetab sotse.????
Teie peres laps peksab ema ja nooremaid vendi-õdesid ja sa kirjutad sellest naerumärgi saatel….?!
Issand mis elu.
Mulle piisaks esimest litakast vastu hambaid…
Meil sama teema. 11-aastane laps. Kahjuks meie arst algusest peale ainult ravimeid ongi lahendusena näinud ja need ka ei aita. Terve pere on terroriseeritud, nooremad lapsed kardavad teda.
Mis nendest inimestest tulevikus saab? Jäävadki märatsema.
EKRE tüübid mõtlematu käitumisega.
Või kasvavad siiski välja ja täiskasvanul ei saagi aru et probleemne olnud.
Käib osaajaga tööl. Aeg-ajalt on nö paanikahood aga pigem on ohtlik endale kui teistele. Väiksematele vendadele ja mulle ei tee enam haiget nii umbes sellest ajast kui sai 18…
Minu löömise vist lõpetas pigem varem.
Aspid ehk autistid löövadki nö turvalisi isikuid oma pereringis.
EKRE t vihkab, pigem toetab sotse.????
Teie peres laps peksab ema ja nooremaid vendi-õdesid ja sa kirjutad sellest naerumärgi saatel….?!
Issand mis elu.
Mulle piisaks esimest litakast vastu hambaid…
Sul vist pole peres autisti. Vastasel korral sellist juttu ei ajaks…
Autistile vastu hambaid ja kohe on asi lahendatud???
Ära muretse, meil on olukord kontrolli all. Aga tean peresid kus sellega on probleeme kuna õigel ajal ei tegeletud.
Mis nendest inimestest tulevikus saab? Jäävadki märatsema.
Minu sugulaste lugu. Normintellektiga laps, väga artikuleeritud, väljendab end sõnades nagu kirjanik. Täpset diagnoosi ma ei tea. Nüüd on mõlemad vanemad kodused, sest agressioonid läksid lapsel (nüüd juba ca 24 aastat vana) nii suureks, et sõna otseses mõttes lõhkus tualettpoti kildudeks ja peksis terve suure korteri kõik aknad katki. Käivitas selle reaktsiooni see, et keegi oli pannud tema hambaharja nii, et see puudutas seina (loomulikult uus hambahari kaks korda päevas, aga ka poepakendis ei tohi see seina puudutada).
Kui ta midagi tahab, siis ta peab saama seda kohe. Kohe. Kusjuures ega ta ei taha midagi kohutavalt ebamõistlikku, lihtsalt kui ta tahab näiteks malet mängida, siis keegi peab temaga seda tegema kohe, sest arvuti ei kõlba. Olen ise öösel kell 4.30 pidanud seda tegema, muidu lendab tool aknasse kohe.
Põhimõtteliselt nad nüüd kolivad eramusse, sest teda tuleb hoida praktiliselt kummitoas. Seinad, tehnika, laed, aknad – kõik puruks, kui hoog peale tuleb. Ja tuleb ootamatult umbes kaks korda nädalas. Ja nii juba 23 aastat, st kaheaastaselt hakkas laamendama. Ema ja isa ega kasse ei löö, aga arvuti vastu seina visata või riidekapp jalaga sodiks peksta pole küsimus. Loomajõud tuleb sisse. Tüdruk, ise umbes 55 kilone ja külmutuskapp pikali kangutada pole probleem, kui raev peal. Gümnaasiumi lõpetas ideaalilähedaste hinnetega, aga muidugi mitte koolis käies….kui tihti ja kas käis, ma ei tea.
Lõpetuseks. Mina paneksin ta kuskile asutusse, sest ükskord ta kogemata selle tooli või vaasiga saab pihta mõnele inimesele, mitte aknale või seinale. Tablette sööb, ennast ei vigasta. Pärast vabandust palub, aga ei aita koristada vms. Kui küsida, et kas sa saaksid neid hooge ära hoida, ütleb, et ei tea, ei ole proovinud ja milleks. Need on ainult asjad.
Aspid ehk autistid löövadki nö turvalisi isikuid oma pereringis.
Ei vasta tõele, minu autistist laps lõi klassikaaslast, kes teda ahistas. Mind pole iial löönud. Ennast küll.
Aspid ehk autistid löövadki nö turvalisi isikuid oma pereringis.
Ei vasta tõele, minu autistist laps lõi klassikaaslast, kes teda ahistas. Mind pole iial löönud. Ennast küll.
Kui tead ühte autisti, teadki ühte autisti.
See lihtsalt kipub nii olema et lüüakse pereliikmeid. Ei arva, et kõik nii teevad.
Mul on 2 sama diagnoosiga autistlikku last, üks on kogu elu agressivne ja löönud nii mind kui nooremat venda. See käib nii kiiresti, et ei jõua reageeridagi. Samuti lõhub oma hoogude ajal mööblit, uksi, seinu. Samas teine laps pole seda kunagi teinud. Suurim “saavutus”on kord kipsseina löödud auk. Isegi ennast ei kahjusta. Vaid riideid näris katki. Suur ja tugev mees nüüdseks.
Oma agressiivse lapse olen nüüdseks kui ta on täiskasvanu, saanud kontrolli alla. See on olnud suur töö. Ei seisne selles et lööd vastu, vastu hambaid nagu siin üks kommenteeris. Ta ise saab ka aru, et see pole õige ja tegeleb teadlikult ise oma hoogude kontrolli all hoidmisega. Üks viis on igapäevased joogaharjutused.
Aspid ehk autistid löövadki nö turvalisi isikuid oma pereringis.
Ei vasta tõele, minu autistist laps lõi klassikaaslast, kes teda ahistas. Mind pole iial löönud. Ennast küll.
Kui tead ühte autisti, teadki ühte autisti.
See lihtsalt kipub nii olema et lüüakse pereliikmeid. Ei arva, et kõik nii teevad.
Mul on 2 sama diagnoosiga autistlikku last, üks on kogu elu agressivne ja löönud nii mind kui nooremat venda. See käib nii kiiresti, et ei jõua reageeridagi. Samuti lõhub oma hoogude ajal mööblit, uksi, seinu. Samas teine laps pole seda kunagi teinud. Suurim “saavutus”on kord kipsseina löödud auk. Isegi ennast ei kahjusta. Vaid riideid näris katki. Suur ja tugev mees nüüdseks.
Oma agressiivse lapse olen nüüdseks kui ta on täiskasvanu, saanud kontrolli alla. See on olnud suur töö. Ei seisne selles et lööd vastu, vastu hambaid nagu siin üks kommenteeris. Ta ise saab ka aru, et see pole õige ja tegeleb teadlikult ise oma hoogude kontrolli all hoidmisega. Üks viis on igapäevased joogaharjutused.
oi jah, juba teine vastaja, kel puudub funktsionaalne lugemisoskus.
Seletan siis nagu lastele.
Ma oma postituses ei öelnud sõnagagi, et lapsele peaks vastu hambaid virutama. Vastu hambaid virutaja oli ju see minu poolt tsiteeritud ema imetabane autistist laps, kes peksis oma ema!
Kõik, mis ma ütlesin, oli, et mulle piisaks ühest korrast, kui oma lapselt vastu hambaid saaksin.
Rohkem peksa saada ei kavatseks ega taluks.
Aspid ehk autistid löövadki nö turvalisi isikuid oma pereringis.
Ei vasta tõele, minu autistist laps lõi klassikaaslast, kes teda ahistas. Mind pole iial löönud. Ennast küll.
Kui tead ühte autisti, teadki ühte autisti.
See lihtsalt kipub nii olema et lüüakse pereliikmeid. Ei arva, et kõik nii teevad.
Mul on 2 sama diagnoosiga autistlikku last, üks on kogu elu agressivne ja löönud nii mind kui nooremat venda. See käib nii kiiresti, et ei jõua reageeridagi. Samuti lõhub oma hoogude ajal mööblit, uksi, seinu. Samas teine laps pole seda kunagi teinud. Suurim “saavutus”on kord kipsseina löödud auk. Isegi ennast ei kahjusta. Vaid riideid näris katki. Suur ja tugev mees nüüdseks.
Oma agressiivse lapse olen nüüdseks kui ta on täiskasvanu, saanud kontrolli alla. See on olnud suur töö. Ei seisne selles et lööd vastu, vastu hambaid nagu siin üks kommenteeris. Ta ise saab ka aru, et see pole õige ja tegeleb teadlikult ise oma hoogude kontrolli all hoidmisega. Üks viis on igapäevased joogaharjutused.
oi jah, juba teine vastaja, kel puudub funktsionaalne lugemisoskus.
Seletan siis nagu lastele.
Ma oma postituses ei öelnud sõnagagi, et lapsele peaks vastu hambaid virutama. Vastu hambaid virutaja oli ju see minu poolt tsiteeritud ema imetabane autistist laps, kes peksis oma ema!
Kõik, mis ma ütlesin, oli, et mulle piisaks ühest korrast, kui oma lapselt vastu hambaid saaksin.
Rohkem peksa saada ei kavatseks ega taluks.
See kõik on see mida sa mõtled kuna pole sellist last. Elu pole nii lihtne.
Palun nüüd variante mida sa ette võtaksid abi saamiseks kui kodus agressiivne autist. Kuhu pöörduksid?
Siis räägime edasi.
