Sama tahtsin öelda.
Ega neile vanematele, kelle lapsed neid löönud on, on ka tegelikult piisanud “sellest ühest korrast”, rohkem nad seda taluda ei kavatse. Aga mis autistil nende kavatsustest! Ega midagi teha ju ka pole, märatsemishoogudega lapsel ei saa kahjuks hooge lihtsalt nupust kinni keerata, see on väga pikk ja keeruline protsess ja mitte kõigil puhkudel edukas, kahjuks, kuidas saada säärane agressiivne tegelane vägivallavabaks.
Minu lapsel diagnoosi pole, kuid jooned on, lisaks piiripealne ATH – ning jah, ta on mind ekstreemse ülestimulatsiooni või -väsimuse vallandatud “hulluhoogude” ajal löönud, kuigi ka mina mõtlen endast kui inimesest, kes end lüüa ei lase. Eks siis hoiadki last kinni kui jaksad (märatsevat 10-aastast enam ei jaksa) või lähed ära kui saad (näiteks 2-3-aastase juurest pikaks ajaks ei saa ja 10-aastane võib sulle maniakaalse otsustavusega järgneda, sh ka autosse, millega põgeneda proovid ja selle küljes rippuda, või taguda asjade ja iseendaga vastu ust, mille taha põgenesid) või kutsud kellegi appi (kui sul sellise lapse kõrvalt veel on aega ja ressurssi hoida nii lähedasi suhteid, nagu sellisesse olukorda appitulek eeldab)…
Nii et, Tark Kägu, mis siis sinu lahendus oleks?
Otsiksin abi saamaks lapsele ravimid peale, mis ta rahulikuks muudavad, kasvõi apaatseks kui see on paratamatu.
Kui sellist ravimikombot pole, loobuksin vanemlikest õigustest ning annaksin lapse riigi eestkostele.
Vabandan kui olen teie kõigi arvates ennekuulmatult järsk, aga see terror ja peksa saamine on ju nii perspektiivitu, igavesti kestev… Loobun oma elust, mu teised lapsed loobuvad oma elust ja hakkame peksukottideks, sest peres on üks erivajadusega liige?
Elupäevad ja põlvkonnad on nii olnud, et ikka see üks erivajadusega vägivaldne ja ühiskonnale ohtlik tegelane peab lahkuma, mitte ülejäänud mitu inimest.
Minu suguvõsas on olnud juhtum, kus poeg lõi ema maha, olles enne teda aastaid tümitanud ja peksnud. Aastaid tagasi ei teatud midagi autismist ja muudest peentest diagnoosidest, seda poega peetigi lihtsalt vägivaldseks hulluks. Aga ema ohverdused ja püüdlused temaga ise hakkama saada, ei olnud õiged otsused. Kaotas elu, kolm ülejäänud last kaotasid ema. Milles need ülejäänud lapsed süüdi olid? Mees oli juba varem sealt hullumaja meenutavast kodust jalga lasknud.
Peale ema tapmist viidi see poeg kinnisesse asutusse riigi eestkostele niikuinii.
Seega mõnikord liigne ohvrimeelsus ei aita kedagi.
