Esileht Erivajadustega laps Laps ajab hulluks

Näitan 8 postitust - vahemik 31 kuni 38 (kokku 38 )

Teema: Laps ajab hulluks

Postitas:
Kägu

Aspid ehk autistid löövadki nö turvalisi isikuid oma pereringis.

Ei vasta tõele, minu autistist laps lõi klassikaaslast, kes teda ahistas. Mind pole iial löönud. Ennast küll.

Kui tead ühte autisti, teadki ühte autisti.

See lihtsalt kipub nii olema et lüüakse pereliikmeid. Ei arva, et kõik nii teevad.

Mul on 2 sama diagnoosiga autistlikku last, üks on kogu elu agressivne ja löönud nii mind kui nooremat venda. See käib nii kiiresti, et ei jõua reageeridagi. Samuti lõhub oma hoogude ajal mööblit, uksi, seinu. Samas teine laps pole seda kunagi teinud. Suurim “saavutus”on kord kipsseina löödud auk. Isegi ennast ei kahjusta. Vaid riideid näris katki. Suur ja tugev mees nüüdseks.

Oma agressiivse lapse olen nüüdseks kui ta on täiskasvanu, saanud kontrolli alla. See on olnud suur töö. Ei seisne selles et lööd vastu, vastu hambaid nagu siin üks kommenteeris. Ta ise saab ka aru, et see pole õige ja tegeleb teadlikult ise oma hoogude kontrolli all hoidmisega. Üks viis on igapäevased joogaharjutused.

oi jah, juba teine vastaja, kel puudub funktsionaalne lugemisoskus.

Seletan siis nagu lastele.

Ma oma postituses ei öelnud sõnagagi, et lapsele peaks vastu hambaid virutama. Vastu hambaid virutaja oli ju see minu poolt tsiteeritud ema imetabane autistist laps, kes peksis oma ema!

Kõik, mis ma ütlesin, oli, et mulle piisaks ühest korrast, kui oma lapselt vastu hambaid saaksin.

Rohkem peksa saada ei kavatseks ega taluks.

See kõik on see mida sa mõtled kuna pole sellist last. Elu pole nii lihtne.

Palun nüüd variante mida sa ette võtaksid abi saamiseks kui kodus agressiivne autist. Kuhu pöörduksid?

Siis räägime edasi.

 

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sama tahtsin öelda.

Ega neile vanematele, kelle lapsed neid löönud on, on ka tegelikult piisanud “sellest ühest korrast”, rohkem nad seda taluda ei kavatse. Aga mis autistil nende kavatsustest! Ega midagi teha ju ka pole, märatsemishoogudega lapsel ei saa kahjuks hooge lihtsalt nupust kinni keerata, see on väga pikk ja keeruline protsess ja mitte kõigil puhkudel edukas, kahjuks, kuidas saada säärane agressiivne tegelane vägivallavabaks.

Minu lapsel diagnoosi pole, kuid jooned on, lisaks piiripealne ATH – ning jah, ta on mind ekstreemse ülestimulatsiooni või -väsimuse vallandatud “hulluhoogude” ajal löönud, kuigi ka mina mõtlen endast kui inimesest, kes end lüüa ei lase. Eks siis hoiadki last kinni kui jaksad (märatsevat 10-aastast enam ei jaksa) või lähed ära kui saad (näiteks 2-3-aastase juurest pikaks ajaks ei saa ja 10-aastane võib sulle maniakaalse otsustavusega järgneda, sh ka autosse, millega põgeneda proovid ja selle küljes rippuda, või taguda asjade ja iseendaga vastu ust, mille taha põgenesid) või kutsud kellegi appi (kui sul sellise lapse kõrvalt veel on aega ja ressurssi hoida nii lähedasi suhteid, nagu sellisesse olukorda appitulek eeldab)…
Nii et, Tark Kägu, mis siis sinu lahendus oleks?

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sama tahtsin öelda.

Ega neile vanematele, kelle lapsed neid löönud on, on ka tegelikult piisanud “sellest ühest korrast”, rohkem nad seda taluda ei kavatse. Aga mis autistil nende kavatsustest! Ega midagi teha ju ka pole, märatsemishoogudega lapsel ei saa kahjuks hooge lihtsalt nupust kinni keerata, see on väga pikk ja keeruline protsess ja mitte kõigil puhkudel edukas, kahjuks, kuidas saada säärane agressiivne tegelane vägivallavabaks.

Minu lapsel diagnoosi pole, kuid jooned on, lisaks piiripealne ATH – ning jah, ta on mind ekstreemse ülestimulatsiooni või -väsimuse vallandatud “hulluhoogude” ajal löönud, kuigi ka mina mõtlen endast kui inimesest, kes end lüüa ei lase. Eks siis hoiadki last kinni kui jaksad (märatsevat 10-aastast enam ei jaksa) või lähed ära kui saad (näiteks 2-3-aastase juurest pikaks ajaks ei saa ja 10-aastane võib sulle maniakaalse otsustavusega järgneda, sh ka autosse, millega põgeneda proovid ja selle küljes rippuda, või taguda asjade ja iseendaga vastu ust, mille taha põgenesid) või kutsud kellegi appi (kui sul sellise lapse kõrvalt veel on aega ja ressurssi hoida nii lähedasi suhteid, nagu sellisesse olukorda appitulek eeldab)…

Nii et, Tark Kägu, mis siis sinu lahendus oleks?

Otsiksin abi saamaks lapsele ravimid peale, mis ta rahulikuks muudavad, kasvõi apaatseks kui see on paratamatu.

Kui sellist ravimikombot pole, loobuksin vanemlikest õigustest ning annaksin lapse riigi eestkostele.

Vabandan kui olen teie kõigi arvates ennekuulmatult järsk, aga see terror ja peksa saamine on ju nii perspektiivitu, igavesti kestev… Loobun oma elust, mu teised lapsed loobuvad oma elust ja hakkame peksukottideks, sest peres on üks erivajadusega liige?

Elupäevad ja põlvkonnad on nii olnud, et ikka see üks erivajadusega vägivaldne ja ühiskonnale ohtlik tegelane peab lahkuma, mitte ülejäänud mitu inimest.

Minu suguvõsas on olnud juhtum, kus poeg lõi ema maha, olles enne teda aastaid tümitanud ja peksnud.  Aastaid tagasi ei teatud midagi autismist ja muudest peentest diagnoosidest, seda poega peetigi lihtsalt vägivaldseks hulluks. Aga ema ohverdused ja püüdlused temaga ise hakkama saada, ei olnud õiged otsused. Kaotas elu, kolm ülejäänud last kaotasid ema. Milles need ülejäänud lapsed süüdi olid? Mees oli juba varem sealt hullumaja meenutavast kodust jalga lasknud.

Peale ema tapmist viidi see poeg kinnisesse asutusse riigi eestkostele niikuinii.

Seega mõnikord liigne ohvrimeelsus ei aita kedagi.

+3
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sama tahtsin öelda.

Ega neile vanematele, kelle lapsed neid löönud on, on ka tegelikult piisanud “sellest ühest korrast”, rohkem nad seda taluda ei kavatse. Aga mis autistil nende kavatsustest! Ega midagi teha ju ka pole, märatsemishoogudega lapsel ei saa kahjuks hooge lihtsalt nupust kinni keerata, see on väga pikk ja keeruline protsess ja mitte kõigil puhkudel edukas, kahjuks, kuidas saada säärane agressiivne tegelane vägivallavabaks.

Minu lapsel diagnoosi pole, kuid jooned on, lisaks piiripealne ATH – ning jah, ta on mind ekstreemse ülestimulatsiooni või -väsimuse vallandatud “hulluhoogude” ajal löönud, kuigi ka mina mõtlen endast kui inimesest, kes end lüüa ei lase. Eks siis hoiadki last kinni kui jaksad (märatsevat 10-aastast enam ei jaksa) või lähed ära kui saad (näiteks 2-3-aastase juurest pikaks ajaks ei saa ja 10-aastane võib sulle maniakaalse otsustavusega järgneda, sh ka autosse, millega põgeneda proovid ja selle küljes rippuda, või taguda asjade ja iseendaga vastu ust, mille taha põgenesid) või kutsud kellegi appi (kui sul sellise lapse kõrvalt veel on aega ja ressurssi hoida nii lähedasi suhteid, nagu sellisesse olukorda appitulek eeldab)…

Nii et, Tark Kägu, mis siis sinu lahendus oleks?

Otsiksin abi saamaks lapsele ravimid peale, mis ta rahulikuks muudavad, kasvõi apaatseks kui see on paratamatu.

Kui sellist ravimikombot pole, loobuksin vanemlikest õigustest ning annaksin lapse riigi eestkostele.

Vabandan kui olen teie kõigi arvates ennekuulmatult järsk, aga see terror ja peksa saamine on ju nii perspektiivitu, igavesti kestev… Loobun oma elust, mu teised lapsed loobuvad oma elust ja hakkame peksukottideks, sest peres on üks erivajadusega liige?

Elupäevad ja põlvkonnad on nii olnud, et ikka see üks erivajadusega vägivaldne ja ühiskonnale ohtlik tegelane peab lahkuma, mitte ülejäänud mitu inimest.

Minu suguvõsas on olnud juhtum, kus poeg lõi ema maha, olles enne teda aastaid tümitanud ja peksnud. Aastaid tagasi ei teatud midagi autismist ja muudest peentest diagnoosidest, seda poega peetigi lihtsalt vägivaldseks hulluks. Aga ema ohverdused ja püüdlused temaga ise hakkama saada, ei olnud õiged otsused. Kaotas elu, kolm ülejäänud last kaotasid ema. Milles need ülejäänud lapsed süüdi olid? Mees oli juba varem sealt hullumaja meenutavast kodust jalga lasknud.

Peale ema tapmist viidi see poeg kinnisesse asutusse riigi eestkostele niikuinii.

Seega mõnikord liigne ohvrimeelsus ei aita kedagi.

Minu laps lõi mind ja nooremat venda vanuses 8-13. Oma ärevushoogude ajal.

Et siis oleks ta ravimitega muutnud apaatseks? Või andnud riigile?

Muide, selles vanuses normintellektiga lapsest niisama loobuda ikka ei saa.

Ka täiskasvanud olgugi diagnoosiga last saab vaid kohtu kaudu kinnisesse asutusse saata. Sinna pöördumine mõuan ka teadlikkust ja järjekindlust ametnikega suhtlemisel. Ja ise ju talle ravimeid sisse ei topi. Kust neid saaks üldse kui ta arstile ei lähe?

Teoorias ollakse tõesti targad…

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu laps lõi mind ja nooremat venda vanuses 8-13. Oma ärevushoogude ajal. Et siis oleks ta ravimitega muutnud apaatseks? Või andnud riigile? Muide, selles vanuses normintellektiga lapsest niisama loobuda ikka ei saa. Ka täiskasvanud olgugi diagnoosiga last saab vaid kohtu kaudu kinnisesse asutusse saata. Sinna pöördumine mõuan ka teadlikkust ja järjekindlust ametnikega suhtlemisel. Ja ise ju talle ravimeid sisse ei topi. Kust neid saaks üldse kui ta arstile ei lähe? Teoorias ollakse tõesti targad…

Laske ennast tümitada, kui tahate, aga miks pere teised lapsed kannatama peavad? Kui ma teaksin sellist kodu, kus üks laps õdesid-vendi pidevalt peksab, ma teataksin lastekaitsele sellest! Ükski laps ei pea kasvama vägivaldses kodus, ükskõik kelle poolt see vägivald tuleneb.

+1
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu laps lõi mind ja nooremat venda vanuses 8-13. Oma ärevushoogude ajal. Et siis oleks ta ravimitega muutnud apaatseks? Või andnud riigile? Muide, selles vanuses normintellektiga lapsest niisama loobuda ikka ei saa. Ka täiskasvanud olgugi diagnoosiga last saab vaid kohtu kaudu kinnisesse asutusse saata. Sinna pöördumine mõuan ka teadlikkust ja järjekindlust ametnikega suhtlemisel. Ja ise ju talle ravimeid sisse ei topi. Kust neid saaks üldse kui ta arstile ei lähe? Teoorias ollakse tõesti targad…

Laske ennast tümitada, kui tahate, aga miks pere teised lapsed kannatama peavad? Kui ma teaksin sellist kodu, kus üks laps õdesid-vendi pidevalt peksab, ma teataksin lastekaitsele sellest! Ükski laps ei pea kasvama vägivaldses kodus, ükskõik kelle poolt see vägivald tuleneb.

Aga palun, keegi ei keela seda. Iga kodaniku kohus on teada anda kui miskit ei sobi. Või muret valmistab. Lastekaitse teeb kindlasti imesid. Muudab autisti rahulikuks ja parandab tema käitumist.

Reaalsus on see, et lapsevanem on oma murega üksi. Meie omavalitsused ei suuda isegi tugiisikuid leida kes selliste lastega või peredega tegeleksid.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kõrvalt vaadates on kõik palju lihtsam kui ise selle sees olles. Sellepärast arvavadki lastetud inimesed, et nemad oleksid hoopis paremad vanemad kui need, keda nad kõrvalt näevad. Ja need, kes ei ole ise vägivaldses suhtes olnud, arvavad, et “mina küll ei lubaks endaga nii käituda” ega aimagi kui keeruline on ühe manipulaatorist vägivallatseja võrk ja kui raske sealt võib olla välja saada. Sama lihtne on öelda, et kui minul oleks erivajadusega laps, kelle eest hoolitsemine mulle endale mingil hetkel vähem mugavaks muutuks, siis mina annaks ta küll lihtsalt ära.

Tahtsin lihtsalt seda öelda, et kui te pole üheski neis olukordadest olnud, siis on teil vedanud. Kõrvalt on lihtne targutada, reaalsus on juba midagi muud.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Last ei saa poole pealt enam lastekodusse anda, kes siin eespool sisse elas, kuidas tema ikka oleks ja teeks.

+2
0
Please wait...

Näitan 8 postitust - vahemik 31 kuni 38 (kokku 38 )


Esileht Erivajadustega laps Laps ajab hulluks