on-oli vastuseks, et röögib ja et hiljem kisub ta asju.
Või peaks rahule jätma… Andke palun nõu.
Ei soovita 13a üksi hirmude küüsi jätta! 13-a, kes beebidest suurt midagi ei tea, fanataseerib beebid hirmsamaks, kui nad tegelikult on, ja oma hirmud aina suuremaks.
Paku parem hirmudele mingid loogilised lahendused.
Ütle lapsele, et sa ei lasegi vastsündinud beebit pikalt ja kõrvulukustavalt röökida – kui beebi rahutuks muutub, siis sa võtad beebi sülle ja kiigutad või paned rinna otsa ja siis beebi ei röögi ju. Samuti rahustab beebit näiteks loksuv lapsevanker. Aga umbes 3-kuune beebi lamab selili, siputab ning vaatab ja togib juba mänguasju – suudab teatud aja ise mängimisega rõõmsalt ära sisustada ega karju. Ja kui rahutuks muutub, võtab emme beebi ja paneb ta sööma või magama.
Asjade kiskumise kohta ütle, et terve hulk kuid beebi üldse ei liigu kohalt ära (“kuhu paned, seal on”) ega pääse mingi valemiga vanema lapse asjadeni. Kui beebi juba roomab-käputab – siis aitab asjade kõrgemale panek. Kui aga juba püsti ajab/kõnnib – no siis saab näit. asju, mida beebi käppida ei tohi, teise tuppa viia, ust vahelt kinni panna jne. Et ega see nüüd nii ka ei käi, et kõik asjad antakse beebile/väikelapsele lätsutada ja ära rikkuda. Kui väikelaps kasvab ja järk-järgult targemaks muutub, alles siis hakkab ka neid asju saama, mille ta liiga väiksena lihtsalt ära rikuks (ja ohtlik on ka). Hiljem (nii 5-6a) saab juba väiksema lapse endaga kokkulepped teha, mida väiksem laps tohib võtta ja mida ei tohi. Kõik see tundub juba teist last saavale täiskavanule nii elementaarne, eks – aga 13a ju kõike seda ei tea, ei oska üldse ette kujutada.
Ja kindlasti rõhuta ka seda: “Ka sina olid alguses väike beebi – aga näe, me saime hakkama! Ja vaata, kui suureks sa nüüd oled kasvanud.” – et laps saaks aru, et beebi on tegelikult ikkagi ka inimene, kes järk-järgult temasuguseks teismeliseks areneb, mitte mingi eriliik olendit.
Kui beebi koju tuleb, siis esialgu ei pruugi oodata, et vanem laps näitaks üles vaimustust – kindlasti ei tohi küsida selliseid süüdistava alatooniga küsimusi: “Kas sulle siis ei meeldigi su õde/vend?”. Aga kogu aeg tuleb talle seletada, mis tehakse: “Beebi läks rahutuks, kuna kõht läks tühjaks – annan talle nüüd süüa”, “võtan sülle, et ta ei karjuks”,”nüüd panen beebi kõhuli, et tema seljalihased tugevneks” jne. – muidu tundub lapsele, et mis see ema seal beebi ümber tantsib nagu ahv. Kui talle räägitakse, et kõigel, mis ema beebiga teeb, on loogiline põhjendus, siis on tal seda “beebi ümber tantsimist” kergem taluda.