Esileht Lapse ootamine Laps avastas- negatiivne emotsioon.

Näitan 23 postitust - vahemik 1 kuni 23 (kokku 23 )

Teema: Laps avastas- negatiivne emotsioon.

Postitas:
Kägu

Tere. Laps (13) avastas, et võtan foolhapet ja luges karbi peal olevat infot. Sai nii teada, et olen rase ja suhtus sellesse väga negatiivselt. Läks endast välja (tõmbus lukku) ja ütles, et ei taha mingit beebit siia. Minu küsimise peale, et mida ta kardab ja miks nii vastu on-oli vastuseks, et röögib ja et hiljem kisub ta asju.
Rohkem me sel teemal ei rääkinud, sest ta pidi kooli minema.
Minul aga nii paha ja kurb tunne sees, et laps nii reageeris ja et mul polnud aega selgitada ja ise õigeaegselt rääkida. Nüüd siin ongi küsimus, kas teisel on ka sellist probleemi olnud ja kuidas olete sellega tegelenud? Mida ja kuidas temaga rääkida? Või peaks rahule jätma… Andke palun nõu.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kaugel rasedus on? Kas kunagi ei ole õe- venna teema üleval olnud? Millal plaanisite rääkida?
Minu laps ei olnud ka vaimustuses, aga ta oli 5aastane ja ma teatasin ise. Andsin aega, rääkisime. Lõpuks ta siiski leppis selle teemaga ja hakkas ka ise huvi tundma.
Sel teemal on netis palju materjale. Lapsel on erinevad hirmud (et jääb tahaplaanile, ei ole enam kõige tähtsam, peab ressursse jagama jne), pluss lisandub teismeliste puhul ka ema–isa seksuaalsuse teema. Pluss et talle ei räägitud. Ühesõnaga anna aega ja lase tal oma mõtteid jagada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Selline reaktsioon on äärmiselt tavaline. Mina olin 10a kui sain teada et saan veel ühe venna või õe. (teine õde oli too hetk vist 7a). Ma tundsin, et ma juba nii vana ja et ei tohiks küll rohkem beebisid tulla jne (MA OLIN 10!!! Ja tundsin nii, siiani mäletan 😀 ) Ja siis vaikselt harjusin mõttega ja kui sain teist korda lõpuks suureks õeks, olin ma suurim lapsehoida emale, sest isa töötas pikki vahetusi välismaal. Ei jõudnud seda pisikest ära nunnutada… See pisike saab varsti juba 15 😀 😀

Igaljuhul ära muretse selle reaktsiooni pärast. See on üsna tavaline, laps vajab selle mõttega harjumist ja ühel hetkel näed, et on suurim lapsehoidja ja sõber beebile (eriti kui ta ise on tüdruk? Poisid lihtsalt lepivad ja iga arvestades vb niiväga tite kasvatamisel kaasa ei löö) 🙂

Las ta seedib seda mõtet veidi üksinda ja siis vaikselt võid püüda talle vihjata positiivseid asju suureks õeks/vennaks olemise juures niimoodi salamisi muu jutu sees. Tõenäoliselt ta hakkab ka ise juurde küsima asju tasapisi ja siis juba saate rahulikumalt sel teemal rääkida 🙂

Edu ja palju õnne raseduse puhul! 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ainuke asi, mille eest lapse eest vabandada, et sa ei jõudnud lapsele ise ja vabatahtlikult rääkida, et te nagu üritasite saladuses hoida ja tema pidi nii teada saama. Ülejäänu… tavaline asi, harjumiseks on aega küll, küll saab üle. Mõned suuremad lapsed on beebi vastu, mõned väga vaimustuses. Enamus negatiivset reaktsiooni on hirm “aga kuidas siis mina” ja natuke egoismi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma ei ole küll päris sellises olukorras olnud, aga minu tol ajal 12aastane teismeline oli ka uudise peale ikka väga üllatunud. Ma arvan, et küsimus ongi selles, et kui nad on nii kaua elanud ilma õe-vennata, siis nad ei oska selle võimalusega enam arvestada, see uudis tuleb nende jaoks nagu välk selgest taevast. Iseküsimus, kas see on siis positiivne või negatiivne üllatus. Mu teismeline alguses arvas, et teeme talle nalja ja pärast, kui sai aru, et nalja me ei tee, lausa küsis selle peale, et kuidas see juhtuda sai 😀 Kuigi ta teab, kuidas lapsed tulevad, on vist tõesti siin ka see asjaolu, mida üks eelnev kägu mainis, et häirida võib ka ema-isa seksuaalsuse teema. Ma head nõu ei oska anda, kuidas asjad selgeks rääkida. Võib-olla oleks kergem olnud, kui te oleksite talle ise esimesena rääkinud… aga seda enam muuta ei saa. Igatahes ma arvan ka, et küllap ajaga ta leebub ja väga suure tõenäosusega on lõppude-lõpuks õnnelik väikese õe või venna üle 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

No aga tal on õigus. Edaspidi on beebikisa ja kogu tähelepanu beebil. Kogu tema elu muutub, ilma et keegi oleks võtnud vaevaks teda teavitada. Muuta ega tagasi võtta ei saa enam midagi.
Kuidas sa ise tunneksid?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

No aga tal on õigus. Edaspidi on beebikisa ja kogu tähelepanu beebil. Kogu tema elu muutub, ilma et keegi oleks võtnud vaevaks teda teavitada. Muuta ega tagasi võtta ei saa enam midagi.

Kuidas sa ise tunneksid?

No jummel küll, kas tänapäeval peab peret planeerides ka lapse arvamust küsima? Ja kui laps ei taha, siis tuleb teine või kolmas laps sünnitamata jätta?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Laps tuleb ette valmistada, et ta teaks, kuidas ja kui palju ta elu muutub. Või kuidas ta muidu on pere liige, kui temaga midagi ei räägita?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

jääb arusaamatuks, miks peaks ühe 13 aastase lapse elu hetkel nii väga muutuma. Kas ühes peres saab armastus otsa ja kahele lapsele ei jagu? Täiesti oma mõtlemises see kinni, et uus laps tulemas, siis muu elu läbi. Vanuse vahe on väga suur ja ära hellitatud laps, kui selliselt käitub. Ma ütleks lapsele, et mõelgu järele ja kui valmis inimesemoodi suhtlema, siis arutame asjad läbi. Vähemalt meie peres saadetakse ka 9-10 aastased lapsed oma tuppa oma käitumise järgi üle mõtlema ja kui valmis normaalselt suhtlema, siis võivad ühineda ja räägitakse kenasti. Selliselt ei lubaks endaga lapsel käituda, veel vähem õigustaks mingit pirtsutamist, plärtsumist.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Annaks lapsele piitsa ka veel?
Aga mida täpselt on inimese kombel arutada? Teismeline sai teada lapsest, mida tema vanemad polnud pidanud vajalikuks talle isegi teavitada. Kes siin midagi arutamata on jätnud?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Annaks lapsele piitsa ka veel?

Aga mida täpselt on inimese kombel arutada? Teismeline sai teada lapsest, mida tema vanemad polnud pidanud vajalikuks talle isegi teavitada. Kes siin midagi arutamata on jätnud?

kes on rääkinud piitsa andmisest…aga jumal tänatud, et me kõik saame oma lapsi ise kasvatada. Minu laps ei räägi minuga nii ja ongi kõik. Kui tahab, et teda koheldakse täiskasvanulikult, siis peab ise ka vastavalt käituma. Mitte käitub nagu tita, aga õiguseid anname täiskasvanule. Ilmselgelt on teemaalgataja suhteliselt vähe rase alles olnud, vaevalt ta varjas seda kuid. Sama hästi võiks öelda, et 13 aastasel on oma nö kasvueaga piisavalt tegemist, ei pea teda kaasama liialt täiskasvanute teemadesse nagu kas peresse võiks perelisa tulla. praegu on vanem 13, kui sünnib on ta 14, kui käima hakkab, hakkab vanem põhikooli lõpetama. Maal elavadatel peredel lähevad 15 aastased keskkooli eemale ja kolivad välja ühikatesse jne. Aga oioi, kuidas ta eluke nüüd muutub, et saab endale õe või venna.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Selle reaktsiooni põhjus on arvatavasti kuskil mujal. Vanus on nii ehk naa keeruline tal ja raske mõista. Kas tõesti pole kordagi perekasv teemaks siis olnud, et see sellise šokina lapsele tuli?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aga millal on õige aeg lastele rääkida? Ise rääkisin viimati peale postitiivse koduse testi tegemist. Tütred olid 15 ja 9. Ütlesin, et asi kuna on nii algus, siis võib kõike juhtuda. Loodame, et läheb hästi, aga ei pruugi minna. Kas see on õige või traumeerib liialt?
Kui esimene trimester ära oodata siis äkki teadmatud lapsed ehmuvad kui ema pidevalt magab või oksendab. Või leiavad tabletid üles nagu teemaalgatajal juhtus.
Või tuleks rääkida juba planeerides? Samas mõni üritab mitu aastat, enne kui sünnituseni jõuab. Kas sel juhul tuleks ka päevi ja katkemisi lapsega jagada?
Millal ja kuidas õige on?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Annaks lapsele piitsa ka veel?

Aga mida täpselt on inimese kombel arutada? Teismeline sai teada lapsest, mida tema vanemad polnud pidanud vajalikuks talle isegi teavitada. Kes siin midagi arutamata on jätnud?

Ei ole ju mõtet liiga vara ka last teavitada, et õde-vend tulemas. Neid varajaseid katkemisi on nii palju, et kui igakord liiga vara teavitama hakkad, saab laps sellest lihtsalt šoki….

last ta rahuneb veidi ja anna talle aega seda mõtet seedida…

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu 10.a tütrele teatasime koos mehega,kui olime triibud kätte saanud. Uudise peale hakkas tüdruk nutma. Peale sünnitust oli suurem laps ka veidi eemalolev kuna soovis väikest õde ,kuid nüüd räägib kui nunnu ja armas pisike venna tal on.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Plaanidest, et kunagi võiks, rääkisime jooksvalt kogu aeg. Reaalselt uudist rääkisime lastele, kui olin esimesel vastuvõtul ka ära käinud. Ühesõnaga mõned nädalad sai laste eest varjatud, aga kuna oli olnud varaseid katkemisi, siis tundus nii mõistlik.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Meil kodus 15-aastane. Oleme jooksvalt rääkinud, et üks pisike pesamuna võiks ju olla. Teab, et päevakorral teema , teab, et käin arstite vahet, emotsioonid nii ja naa, vahel räägib, et tema tahaks beebit väga hoida ja saadab mulle beebiriietest/asjadest pilte, vahel vingub, milleks mingit titte vaja🙂Negatiivsus vist seotud sellega, et ta sõbranna isa on väga rikas ja poolõed/vennad lasevad isa rahal liugu. Kardab, et meil läheb supp lahjemaks😝
Kuigi oma õde on hoidnud alati täitsa heameelega, vanusevahe 7 a. Olen lubanud, et kui lõpuks triibud saan , siis ütlen talle alguses juba, tean, kui halb olla mul raseduse alguses on olnud, ta hakkaks muidu muretsema.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Issand kui halb. Sellise uudise puhul pole kasvatusega küll mitte mingit pistmist. Inimesed (ehk siis lapsed, olenemata vanusest) on ju nii erinevad ja suhtuvadki erinevalt asjadesse, mis nende mõttemaailmas löövad kõik pahupidi. Ilmselgelt see kõik tuli talle üllatusena ja jah, OLEKS võinud ju ikka vanematelt esimesena kuulda, mitte tablakate karbilt lugeda, aga taganjärgi targutamine ei anna midagi ega aita kedagi.

Ja kuisjuures, vb ongi varasemalt juttu olnud, et vb tuleb pesamuna jne, aga kuniks lapsele pole konkreetselt öeldud, et jah, me planeerime, siis võib vabalt tema jaoks see olla vaid teoreetiline võimalus ning ta ei oska seda seostada reaalse võimalusega (jällegi, lapsed erievad ja tõlgendavad täiskasvanu jutte erinevalt – mõni saab kohe aru, mõni ei hammusta ka väga otseseid vihjeid läbi)

Teemaalgataja siit mitu head nõuannet saanud, et lasku lapsel lihtsalt omaette veidi mõttega harjuda ja seejärel vaikselt positiivseid asju jutu sees õhku visata seoses raseduse ja pesamuna saabumisega just selle vanema lapse kontekstis ning siis sujuvalt tuleb laps juba ise juurde asju küsima. Ja sedagi vist juba soovitati, et kui lapsega jutule saate, siis vabandage, et laps niimoodi uudisest teada sai ning võite ka proovida selgitada, mis põhjustel varem ei rääkinud.

Õelaid kommentaare soovitan lihtsalt eirata, sest vb tõesti neil inimestel sellised lapsed, kes suhtuvad veidi paremini sellistesse uudistesse, aga nende täiskasvanute enda kasvatus? Noh, ütleme, et hästi kasvatatud inimene ei pritsi sappi teemade all, mida ta ei mõista täielikult 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Lapse reaktsioon on mõistetav ja tal on õigus – terve pere elu muutub täiesti. Ja ongi nii, et alguses laps nutab ja hiljem võtab ta asju. Mul oli vennaga 9a vahet ja nii oligi – muudkui võttis mu asju.
Ma peaksin lapsega südamest südamesse jutuajamise rahulikul hetkel, seades eesmärgiks tema hirme hajutada ja luua positiivset kuvandit toredatest asjadest ja ühisest tulevikust kui nad on täiskasvanud jne.

Please wait...
Postitas:
Kägu

on-oli vastuseks, et röögib ja et hiljem kisub ta asju.

Või peaks rahule jätma… Andke palun nõu.

Ei soovita 13a üksi hirmude küüsi jätta! 13-a, kes beebidest suurt midagi ei tea, fanataseerib beebid hirmsamaks, kui nad tegelikult on, ja oma hirmud aina suuremaks.

Paku parem hirmudele mingid loogilised lahendused.

Ütle lapsele, et sa ei lasegi vastsündinud beebit pikalt ja kõrvulukustavalt röökida – kui beebi rahutuks muutub, siis sa võtad beebi sülle ja kiigutad või paned rinna otsa ja siis beebi ei röögi ju. Samuti rahustab beebit näiteks loksuv lapsevanker. Aga umbes 3-kuune beebi lamab selili, siputab ning vaatab ja togib juba mänguasju – suudab teatud aja ise mängimisega rõõmsalt ära sisustada ega karju. Ja kui rahutuks muutub, võtab emme beebi ja paneb ta sööma või magama.

Asjade kiskumise kohta ütle, et terve hulk kuid beebi üldse ei liigu kohalt ära (“kuhu paned, seal on”) ega pääse mingi valemiga vanema lapse asjadeni. Kui beebi juba roomab-käputab – siis aitab asjade kõrgemale panek. Kui aga juba püsti ajab/kõnnib – no siis saab näit. asju, mida beebi käppida ei tohi, teise tuppa viia, ust vahelt kinni panna jne. Et ega see nüüd nii ka ei käi, et kõik asjad antakse beebile/väikelapsele lätsutada ja ära rikkuda. Kui väikelaps kasvab ja järk-järgult targemaks muutub, alles siis hakkab ka neid asju saama, mille ta liiga väiksena lihtsalt ära rikuks (ja ohtlik on ka). Hiljem (nii 5-6a) saab juba väiksema lapse endaga kokkulepped teha, mida väiksem laps tohib võtta ja mida ei tohi. Kõik see tundub juba teist last saavale täiskavanule nii elementaarne, eks – aga 13a ju kõike seda ei tea, ei oska üldse ette kujutada.

Ja kindlasti rõhuta ka seda: “Ka sina olid alguses väike beebi – aga näe, me saime hakkama! Ja vaata, kui suureks sa nüüd oled kasvanud.” – et laps saaks aru, et beebi on tegelikult ikkagi ka inimene, kes järk-järgult temasuguseks teismeliseks areneb, mitte mingi eriliik olendit.

Kui beebi koju tuleb, siis esialgu ei pruugi oodata, et vanem laps näitaks üles vaimustust – kindlasti ei tohi küsida selliseid süüdistava alatooniga küsimusi: “Kas sulle siis ei meeldigi su õde/vend?”. Aga kogu aeg tuleb talle seletada, mis tehakse: “Beebi läks rahutuks, kuna kõht läks tühjaks – annan talle nüüd süüa”, “võtan sülle, et ta ei karjuks”,”nüüd panen beebi kõhuli, et tema seljalihased tugevneks” jne. – muidu tundub lapsele, et mis see ema seal beebi ümber tantsib nagu ahv. Kui talle räägitakse, et kõigel, mis ema beebiga teeb, on loogiline põhjendus, siis on tal seda “beebi ümber tantsimist” kergem taluda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aktsepteeri ta negatiivseid tundeid. Ära anna mõista, et ta tunded on kuidagi valed.
Las ta räägib oma hirmudest ja muredest, ära anna hinnanguid.
See meetod aitab päris hästi.

Kui võtad foolhapet, siis on rasedus vast päris alguses- ta jõuab mõttega kohaneda.

Kinnitada, et 13aastase elu ei muutu tita sünnist, oleks jabur. Muutub muidugi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Teil on väljakujunenud pere elurütm, selline reaktsioon 13-aastaselt on täiesti loomulik. Nagu eespool soovitati, saate läbi arutada, kuidas see tema elu muudab, mis talle sealjuures muret teeb, kuidas muuta neid murekohti tema jaoks võimalikult talutavaks jne.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma küll ei tahaks uskuda, et see tavaline on. Minul on aasta vanem õde, kogu oma teadliku elu olen soovinud ja vaikselt lootnud, et ema saab ühe lapse veel. Minul endal on 3 last ja mõlemad suuremad on olnud õnnelikud, kui perelisast teada said, ja isegi praegu lunivad, et nemad tahavad väikest õde. Mul on poisid ja ega nooremad aru saa, et sugu valida ei saa, aga ütlevad, et olgu siis kasvõi vend.

Please wait...
Näitan 23 postitust - vahemik 1 kuni 23 (kokku 23 )


Esileht Lapse ootamine Laps avastas- negatiivne emotsioon.