Paar nädalat peale vana maja ostu käisin teda vetsu ukse taga “julgestamas” ja nüüd nädal tagasi ütlesin, et suur laps käib ise. Päeval nagu pelgab veits vähem, aga terve õhtu hoian esikus tule põlemas. Kuulen nüüd, kuidas ta lausa hirmuga jookseb sealt tagasi tuppa. Märkasin, et hommikul enaam WC-s ei käi, ütles, et kooli jõudes käib kohe seal ära:(
Kui küsin, et mida ta kardab, siis kehitab õlgu. Äkki mingit tonti kuiva vetsu august välja tulevat? Peaks lapse (kohe 9a) viima psühholoogi juurde? Täitsa mures olen, äkki kellegil sarnane kogemus ja oskab head nõu anda. Kui enda toas uinub, siis peab uks kindlasti täiesti lahti olema, et mind näeks.