Esileht Koolilaps Laps ei loe

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 33 )

Teema: Laps ei loe

Postitas:
Kägu

Olen ise suur raamatusõber, mees ka. Kodus on palju raamatuid, kas lastekirjandust.
Nüüd näen, et lapse suurim probleem on see, et ta ei loe raamatuid – nii napib sõnavara, kehv funktsionaalne lugemine jne. Kui loebki raamatu läbi, siis ei süvene – ei jäi meelde tegelased, sündmused. Sealt edasi – keeruline on ka kirjandite kirjutamine.
Nüüd koduõppel olles näen probleemi sisu – lisaks loeb ta lohakalt, süvenemata.
Tegu siis 12-aastase poisiga, milliseid raamatuid soovitada või mida teha. Oleme käinud koos raamatukogus, raamatupoes – et vali endale lugemist – aga ta ei hakka lugema. On suur Harry Potteri fänn, raamatust luges vaid 5 lehte ja siis jättis pooleli.

+4
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Harry Potter on lugemisvõhikule liiga keeruline. Kuulata neile meeldib, aga lugema ei kutsu, sest nimed ja sõnavara võivad osutuda liiga keeruliseks. Alustada võiks kergemast keelest.

Nt Tsatsiki sari- see on lihtsas keeles, humoorikas, hoiab tähelepanu raamatu juures, jne… Mõned kohad raamatus võivad küll nõmedad tunduda, aga samavõrra peaks nad olema intrigeerivad.

Ja äkki ka ” Ühe äpardi päevikud” on sobilikud.

Vanemast lastekirjandusest ehk “Vahtramäe Emil”.

Mina oma 10 a poisiga teen nii, et pakun lugemise eest mingit preemiat. Alguses loeme koos, mina alustan, siis tema 3 lk, siis jälle mina. Loetu lõpus arutame läbi, millest jutt oli ja mida see kõik tähendada võis.
Vaheaja puhul on koondatud nimekiri vaba aja veetmise võimalustest. Sealt leidsin loovkirjutamise video. Äkki ka sellest oleks abi, kuidas laps kirjutama saada.
Esimene nipp oli see, et ühe minuti jooksul peab lehele kirja panema, mis iganes pähe tuleb. Tingimus, et kirjutamisel ei tohi pausi teha.

Leidsin
https://www.youtube.com/watch?v=j7Tg8mmM3nc

+6
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina olen alati lähtunud sellest, et lugema meelitamiseks, innustamiseks ei pea läbiloetav raamat olema ilmtingimata paks ja keeruline. Ning alati soodustasin ka juba teada oleva lapse jaoks huvipakkuva raamatu järjega edasist lugemist.
Mu laps on küll ühest küljest välja kasvanud (lihstalt neelab paari päevaga läbi) B. Peersi raamatutest, aga eriolukorra ajal luges kodus olevad 3 raamatut uuesti läbi(esimese vist juba 3. korda) ning tellis 4. (juba ka läbi) ja ka 5. osa järgi.
Umb sellises vanuses luges ka Lemberi “Nõiajaht koolis”, Soopani “Kõik poisid ei saa suureks” (!lõpeb kurvalt), lisaks ka järg juba vanemaealistes poistest (mingi vanglasse sattumise teema).
Meeldejätmist, süvenemist loetusse saab harjutada ka, kui ta sulle peatüki või mingi suurema osa või kogu raamatu kokkuvõtvalt ümber räägib ja üleüldse arutate (kes kuidas aru sai, mis arvamused tekkisid) neil teemadel (ajakirja, ajalehe huvipakkuv info, raamat).

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Sõnavarale aitab muidugi esimesel 7-8 eluaastal kõvasti kaasa, kui lapsele palju ette loetakse. Mu enda poiss on praegu kaheksane ja sõnavaraga on tal hästi, ometigi lugemisoskus ei edene üldse hästi. Esimese klassi lõpuks mina lugesin juba ludinal, tema näeb veel hirmsasti vaeva – ongi raske oma kogemuste varal mõista ja aidata. Eks suunan teda ikkagi igal võimalusel lugema, koolitööd ja kohustuslik kirjandus nagunii. Praegu, st väiksema lapsega tundub, et oma maksimumtasemest pisut lihtsam lugemisvara on ikkagi vastuvõetavam. Teda huvitaval teemal raamat, kus suurem osa on pildimaterjal ja teksti nii 10-15 lause jagu, läheb juba vabatahtlikult peale. Ehk siis 12-aastasele sobiks ka alustuseks pigem õhem raamat – peaasi et see sisult tema jaoks paeluv on.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olen alati lähtunud sellest, et lugema meelitamiseks, innustamiseks ei pea läbiloetav raamat olema ilmtingimata paks ja keeruline. Ning alati soodustasin ka juba teada oleva lapse jaoks huvipakkuva raamatu järjega edasist lugemist.

Mu laps on küll ühest küljest välja kasvanud (lihstalt neelab paari päevaga läbi) B. Peersi raamatutest, aga eriolukorra ajal luges kodus olevad 3 raamatut uuesti läbi(esimese vist juba 3. korda) ning tellis 4. (juba ka läbi) ja ka 5. osa järgi.

Umb sellises vanuses luges ka Lemberi “Nõiajaht koolis”, Soopani “Kõik poisid ei saa suureks” (!lõpeb kurvalt), lisaks ka järg juba vanemaealistes poistest (mingi vanglasse sattumise teema).

Meeldejätmist, süvenemist loetusse saab harjutada ka, kui ta sulle peatüki või mingi suurema osa või kogu raamatu kokkuvõtvalt ümber räägib ja üleüldse arutate (kes kuidas aru sai, mis arvamused tekkisid) neil teemadel (ajakirja, ajalehe huvipakkuv info, raamat).

Mina olen alati lähtunud sellest, et lugema meelitamiseks, innustamiseks ei pea läbiloetav raamat olema ilmtingimata paks ja keeruline. Ning alati soodustasin ka juba teada oleva lapse jaoks huvipakkuva raamatu järjega edasist lugemist.

Mu laps on küll ühest küljest välja kasvanud (lihstalt neelab paari päevaga läbi) B. Peersi raamatutest, aga eriolukorra ajal luges kodus olevad 3 raamatut uuesti läbi(esimese vist juba 3. korda) ning tellis 4. (juba ka läbi) ja ka 5. osa järgi.

Umb sellises vanuses luges ka Lemberi “Nõiajaht koolis”, Soopani “Kõik poisid ei saa suureks” (!lõpeb kurvalt), lisaks ka järg juba vanemaealistes poistest (mingi vanglasse sattumise teema).

Meeldejätmist, süvenemist loetusse saab harjutada ka, kui ta sulle peatüki või mingi suurema osa või kogu raamatu kokkuvõtvalt ümber räägib ja üleüldse arutate (kes kuidas aru sai, mis arvamused tekkisid) neil teemadel (ajakirja, ajalehe huvipakkuv info, raamat).

Soopani raamat on “Head pahad poisid” meil oli see 6. klassis kohustuslik kirjandus. Kirjeldab vanglaelu sh.jõhkrusi, miks vanglasse noored satuvad, ka põgenemise episood on, müüride taga olevate noorte suhtumine mentidesse (miilits), noored ja alkohol.
P.Beersi raamatuid loeb ka minu poeg vabatahtlikult ilma sundimata.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Meil töötas varem munakell: st panin nt 20 minutit tiksuma ja nii kaua pidi laps suutma lugeda. Nüüd on laps juba 11-aastane ja nüüd peab iga päev lugema vähemalt tund aega. Kui laps teab, et see on tema kohustus, siis loebki.

Jah, nüüd lendavad ilmselt peale käod, kes leiavad, et lugemine peab olema puhas nauding ja sundida ei tohtivat. Minu jaoks on lugemine koolitöö, üks tähtsamaid asju, mis aitab koolis õppimisega normaalselt toime tulla. See arendab sõnavara, treenib loetu mõistmist (koolis ülesannete ja töökäskude lugemine), arendab püsivust ja annab ajule tööd. Lapse lugemapanek on tema mõistusele täpselt sama, mis kehale tund aega trenni.

Enda laps on läbi lugenud kõik POtteri-sarja raamatud, väga meeldis. Minu arvamus on selline, et raamat peab lapsele huvi pakkuma. Kui on huvi, siis see innustab ja motiveerib last ennast tekstist “läbi närima”. Seevastu väga titeka ja igava raamatuga jäi mu laps lihtsalt magama.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Meil töötas varem munakell: st panin nt 20 minutit tiksuma ja nii kaua pidi laps suutma lugeda. Nüüd on laps juba 11-aastane ja nüüd peab iga päev lugema vähemalt tund aega. Kui laps teab, et see on tema kohustus, siis loebki.

Jah, nüüd lendavad ilmselt peale käod, kes leiavad, et lugemine peab olema puhas nauding ja sundida ei tohtivat. Minu jaoks on lugemine koolitöö, üks tähtsamaid asju, mis aitab koolis õppimisega normaalselt toime tulla. See arendab sõnavara, treenib loetu mõistmist (koolis ülesannete ja töökäskude lugemine), arendab püsivust ja annab ajule tööd. Lapse lugemapanek on tema mõistusele täpselt sama, mis kehale tund aega trenni.

Enda laps on läbi lugenud kõik POtteri-sarja raamatud, väga meeldis. Minu arvamus on selline, et raamat peab lapsele huvi pakkuma. Kui on huvi, siis see innustab ja motiveerib last ennast tekstist “läbi närima”. Seevastu väga titeka ja igava raamatuga jäi mu laps lihtsalt magama.

Igavate ja titekatega muidugi ei maksa peale lennata. Peab leidma kesktee lugemisoskuse ja huvi vahel.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Umbes sama vanalt sõbranna soovitas midagi ja pärast seda laps eelistab lugemist koolitükkidele.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Võib proovida koomikseid või anekdoodiraamatuid. Need annavad kiiremalt eduelamuse kui pikad ilukirjanduslikud kirjeldused. Kindlasti hoidu last halvustamast (“meie isaga küll loeme, kuidas sina siis sedasi”).

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Olen ise suur raamatusõber, mees ka. Kodus on palju raamatuid, kas lastekirjandust.

Nüüd näen, et lapse suurim probleem on see, et ta ei loe raamatuid – nii napib sõnavara, kehv funktsionaalne lugemine jne. Kui loebki raamatu läbi, siis ei süvene – ei jäi meelde tegelased, sündmused. Sealt edasi – keeruline on ka kirjandite kirjutamine.

Nüüd koduõppel olles näen probleemi sisu – lisaks loeb ta lohakalt, süvenemata.

Tegu siis 12-aastase poisiga, milliseid raamatuid soovitada või mida teha. Oleme käinud koos raamatukogus, raamatupoes – et vali endale lugemist – aga ta ei hakka lugema. On suur Harry Potteri fänn, raamatust luges vaid 5 lehte ja siis jättis pooleli.

See vist sulle juba läinud rong, aga näiteks minu suur lugemishuvi tekkis sellest, et vanemad mulle pisikesena raamatuid igal õhtul ette lugesid. Kui ise lugema hakkasin, siis suisa neelasin raamatuid, kuna nii põnev oli. Ja siiamaani on põnev, ka 40 aastat hiljem.

0
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu arvates on emakeeleõpetajatel siin päris lai ja keeruline tööpõld: leida raamatud, mis just sellele vanusele igati sobiksid, oleksid jõukohased, parajalt keerulised, ja annaksid sisu poolest ka midagi 🙂 Samas on see töö emakeeleõpetajatel oluline: sest väga paljudele lastele on kooli kohustuslik kirjandus ainukene kirjandus, mida nad üldse kuidagi on nõus lugema.

Ise imestasin väga, kui mu 5. klassi lapse kohustusliku kirjanduse nimekirjas seisis, et märtsikuus tuleb tüdrukutel läbi lugeda “Kadri” ja poistel “Võlur Oz”. Eriti see sugupoolte jaotus, mis tundus täielikult arusaamatu – sest “Võlur Ozi” peategelane on ju Dorothy, tüdruk! Seega ei saa aru, mida ekstra “poisilikku” küll selles “Võlur Ozis” on, et tüdrukud seda lugeda ega vastata ei saa?

Mäletan, kuidas 1. klassis anti lastele lugeda Iko Marani “Londiste”. Minu jaoks igati tore raamat, kuid osa lapsi sel ajal alles veerisid – jällegi häda.

Meie omal ajal pidime vist 8. klassis lugema “Anna Kareninat”. Lugesime ega saanud millestki aru – 14-aastase elukogemus ei ulatu veel abielulahutuse ega kõige sellega kaasnevani 🙂

Nii et tõesti – emakeeleõpsidel on keeruline ülesanne – valida välja täpselt just need õiged raamatud…

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

See vist sulle juba läinud rong, aga näiteks minu suur lugemishuvi tekkis sellest, et vanemad mulle pisikesena raamatuid igal õhtul ette lugesid. Kui ise lugema hakkasin, siis suisa neelasin raamatuid, kuna nii põnev oli. Ja siiamaani on põnev, ka 40 aastat hiljem.

Probleem ongi selles, et erinevalt meie noorusajast on praegu internetist saadaval igasugust põnevust palju lihtsamini kättesaadaval kujul (multikad, arvuti/telefonimängud jne.)
Isegi minu praeguseks gümnaasiumiealine laps, kes väikesena luges palju ja nautis seda, loeb praegu ainult kohustuslikku kirjandust. Ma ise võtan viimastel aastatel raamatu asemel õhtul pigem Netflixi ette. Ma kardan, et maailm liigubki sinnapoole, et lugemisvajadus ja sellega seoses ka lugemisoskus jääb järjest väiksemaks – juba on uudisteportaalides osad asjad videotena, üliõpilased eelistavad kirjalikele materjalidele videoloenguid, kasutusjuhendi asemel otsime youtubest vastava video jne. St. isegi teave on trükitud materjalide asemel nüüd pigem videopildis (mida mina isiklikult vihkan, sest see on tihti suur ajaraiskamine).
Seega arvan, et tasub muidugi püüda lapsi ikka lugema suunata, et nad mingilgi tasemel selle omandaksid, aga ei maksa loota, et nad seda nii palju nautima hakkaksid nagu meie omal ajal.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sõnavarale aitab muidugi esimesel 7-8 eluaastal kõvasti kaasa, kui lapsele palju ette loetakse.

7-8 aastane peaks ikka ise lugema. Ettelugemisega arendad sõnavara ja mõistetest arusaamist,kõnekäände jne 1,5-5 eluaastani. Edasi võiks aastakese lugeda osa asju koos või nii, et laps ei karda ema ja küsib, kui midagi arusaamatu on.
Lapse lugemisarmastust hakata kasvatama 7-8 aastaselt on lootusetult hilja.

+1
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina hakkasin kunagi lugema nii, et teised lapsed olid kõik kuskil ära, mul oli igav, vingusin selle üle, ema siis ütles, et loe (nemad isaga suured lugejad). Vingusin, et ma ei oska kirjatähti (esimese klassi lõpupoole oli vist)lugeda. Ema siis kirjutas mulle ette trükitähed ja kirjatähed lehele, vaikselt hakkasin mingit õhukest raamatut veerima. Kui see läbi sai, siis võtsin järgmise ette kohe ja peale seda olin täielik lugemishull valmis. Igal võimalusel lugesin.
Kõik kohustusliku kirjanduse asjad olid tavaliselt ammu enne loetud. Aga siis, kui nad koolis olid kohustusklikud, ei tekkinud tahtmist neid lugeda, justkui mingi trots, kui pead.
Kohustuslik kirjandus on jah veider, no tõesti, Anna Karenina või “Sõda ja rahu” puhul ei oska kõike toimuvat selleaegsesse konteksti veel pannagi, ega seda ju õpetaja lahti ei seleta, ja nii ongi need raamatud arusaamatud ja igavad.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ettelugemisel ja ettelugemisel on vahe, mitteeakohaste raamatute monotoonne ettelugemine võib anda hoopis negatiivse efekti. Mõned vanemad on uhked, et loevad 4-aastasele Kalle Blomkvisti, aga laos ei pruugi loost üldse midagi aru saada vanema hääl on talle lihtsalt nagu rahustav ja uinutav valge müra. Sõnavara arendab eelkõige lastega arutlemine (raamatute, filmide, kõige üle). Kohustuslik kirjandus oli minu kooliajal katastroof, jällegi suuresti mitteeakohane ja väljaspool konteksti. Arusaamatu teksti pealesunnitud lugemine tekitab ennekõike vastumeelsust kirjanduse suhtes. Eriti kui lugemise eesmärk pole mitte ühine arutelu vaid pisifaktidel põhinev lugemiskontroll.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Sõnavarale aitab muidugi esimesel 7-8 eluaastal kõvasti kaasa, kui lapsele palju ette loetakse.

7-8 aastane peaks ikka ise lugema. Ettelugemisega arendad sõnavara ja mõistetest arusaamist,kõnekäände jne 1,5-5 eluaastani. Edasi võiks aastakese lugeda osa asju koos või nii, et laps ei karda ema ja küsib, kui midagi arusaamatu on.

Lapse lugemisarmastust hakata kasvatama 7-8 aastaselt on lootusetult hilja.

Abikaasal on varasemast laps, kasvab ema juures, meie perega harva kokku puutub. Tüdruk ei tundnud 7 aastaselt veel tähtigi. Läks kooli, väike klass, kõik vaatasid. Oligi tõrge käes. Aga ema ei pidanud vajalikuks last enne kooli lugema õpetada.

0
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Soovitan ka koomiksikogusid, “Ühe äpardi päevikud” sarja ja I.Tomuski “Kriminaalne…” sarja (“Kriminaalne viineripirukas”, “Kriminaalne pangapresident” jne). Meie 11.a poiss fännab neid väga – lihtsasti loetavad ja põnevad lood.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu laps 10 ja siiamaani uurime mingeid raamatuid koos, nt atlased, looduaraamatud. Ja kui ta ise ei viitsi, siis räägin, et tead mis ma sealt ja sealt lugesin ja näitan pilte, tunneb kohe rohkem huvi.

Ja alati peab midagi lugemiseks olema, see on minu nõue. Kui kohustuslik kirjandus läbi, võib nt nädal pausi olla ja siis peab võtma mingi uue raamatu. Olenevalt raamatust (ja oma tujust) määran siis päevanormi, 6 lk, 8 lk… Valikus on olnud siingi eespool soovitatud koomiksid, aga ka vähese tekstiga sportlase nö eluraamat, väiksed lasteraamatud. Las ta ise valib mõne valiku seast ja küll siis veidi loeb ka.

Väga pakse raamatuid minu laps vabatahtlikult lugenud ei ole, ainult kohustusliku kirjanduse raames. Ja neid reeglina hea sõnaga ei meenuta, just mahukuse pärast. Tegu poisiga.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Olen ise suur raamatusõber, mees ka. Kodus on palju raamatuid, kas lastekirjandust.

Nüüd näen, et lapse suurim probleem on see, et ta ei loe raamatuid – nii napib sõnavara, kehv funktsionaalne lugemine jne. Kui loebki raamatu läbi, siis ei süvene – ei jäi meelde tegelased, sündmused. Sealt edasi – keeruline on ka kirjandite kirjutamine.

Nüüd koduõppel olles näen probleemi sisu – lisaks loeb ta lohakalt, süvenemata.

Tegu siis 12-aastase poisiga, milliseid raamatuid soovitada või mida teha. Oleme käinud koos raamatukogus, raamatupoes – et vali endale lugemist – aga ta ei hakka lugema. On suur Harry Potteri fänn, raamatust luges vaid 5 lehte ja siis jättis pooleli.

See vist sulle juba läinud rong, aga näiteks minu suur lugemishuvi tekkis sellest, et vanemad mulle pisikesena raamatuid igal õhtul ette lugesid. Kui ise lugema hakkasin, siis suisa neelasin raamatuid, kuna nii põnev oli. Ja siiamaani on põnev, ka 40 aastat hiljem.

Meil ka samavana poiss ja oleme titest peale lugenud eakohaseid raamatuid ette ja ei ole aidanud, ikka lugemine vilets.
Mulle ei loetud ette aga ikkagi armastan lapsest saati raamatuid lugeda.
Tänapäeva lastel on lihtsalt palju rohkem ahvatlusi mida vaba ajaga peale hakata.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sõnavarale aitab muidugi esimesel 7-8 eluaastal kõvasti kaasa, kui lapsele palju ette loetakse.

7-8 aastane peaks ikka ise lugema. Ettelugemisega arendad sõnavara ja mõistetest arusaamist,kõnekäände jne 1,5-5 eluaastani. Edasi võiks aastakese lugeda osa asju koos või nii, et laps ei karda ema ja küsib, kui midagi arusaamatu on.

Lapse lugemisarmastust hakata kasvatama 7-8 aastaselt on lootusetult hilja.

Sellega olen nõus, et ettelugemist, koos raamatute vaatamist jne peaks olema varakult ning see annab tohutu algbaasi (ning kinnistab kuskile ajju ka lugemise võimaluse tulevikus igasuguste muude ahvatluste vahel)
Aga seda, et ainult 5-aastani ja sealt edasi peaks usaldama lapse enda huvi raamatu lugemisel, seda küll ei usu. Ma arvan, et mu laps siis praegu ei loeks (ekraanide jm ahvatluste taustal). Meil jätkusid õhtused ettelugemised ka siis, kui laps juba luges. Küll tema enda algatusel luges ta uue raamatu ise kõigepealt läbi ja õhtuks lugesin ette juba tuttavaid raamatuid. Ja ta enda suurem huvi ise erinevaid raamatuid lugeda (peale koomikiste) tuli umb 7,5-8-lt. Usun, et suunamised ja (loetu, kuuldu, nähtu üle) arutelud peavad kindlasti jätkuma niikaua, kui laps nö on nõus vanemaga vestlema või sama raamatu üle rääkima jne. Mu lapse kohta ongi öeldud, et ta vist loeb tohutult raamatuid (kindlasti rohkem kui paljud tänapäeva noored tema vanuses, aga kindlasti tunduvalt vähem, kui mina omal ajal), aga tegelikult ilmselt on osa tulnud ka lihtsalt ajakirjade lugemisest, ekraanis olles teadmisi hankides ja omavahelistest “vaidlustest” kuuldu, loetu üle, probleemteemasid arutledes. Eks ikka tuleb ka seda “etteheidet”, et vanemad ei saa asjadest aru, aga tegelikult on tema oma argumentidega suutnud mind/meest mõjutada ja mina/mees oma argumentidega teda mõjutada ja kindlasti annab see sõnavarale palju juurde. Ka tekstist arusaamisele, sest kuidas sa põhjendad oma mõtet, kui ei mäleta tekstigi.

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

meil on mõlemale lapsele pisikesest peast ette loetud ja päris pikalt – ka algklassides jätkus see. tulemuseks on see, esimene laps, kes on akadeemiliselt väga võimekas (käib kõiksugu olümpiaadidel jne) ei loe vabatahtlikult ühtegi ilukirjanduslikku teost. noorsooraamatud on tema jaoks jube okse pehmelt öeldes. loeb ainult teaduslikke teoseid ja teaduslikku värki.
ja teine laps, kes akadeemiliselt nii võimekas ei ole (algklasside), tema jälestab raamatuid. need on tema jaoks lihtsalt niiiii igavad. kuigi lastekirjanduse keskuses on saanud pisikesest peast valida, mida soovib. enamus ettelugemise ajast mõtleb oma järgmist “leiutist” välja st. kannatab viisakalt ära.
teise lapse sõnavara on ka väga väike, samas funktsionaalne lugemisoskus on minumeelest lausa fenomenaalne (üliaeglaselt veerides suutis suhteliselt keerulisi matemaatika tekst-ja nuputamisülesandeid lahendada). siiamaani loeb konarlikult aga saab hämmastavalt hästi aru.
mina olen peres ainuke, kes vabatahtlikult ilukirjandust loeb. samas ma ei mäleta, et mulle oleks eriti ette loetud (isa vahel luuletas unejuttu).

pika jutu kokkuvõte siis selles, et inimesed on erinevad. ja ka ettelugemine ei aita kui lugemissoolikat pole.

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei ole ju öelnud, et ma lapsena lapsele ette ei lugenud – sai loetud nii jutte, kui luuletusi, koos ka raamatuid uuritud-puuritud (lapsele meeldisid väga loodusraamatud) jne. Koos käisime ja käime ka praegu raamatukogus, aga üle kohustusliku kirjanduse ei vea – tee võin tina.
Varem luges vähemalt “Huvitavat ajalugu”, aimekirjandust, koomikseid – praegu ei loe sedagi. Ma ise ei kujutaks elu ette ilma raamatuteta – loen enne unumist, suvel maal olles jne.
Tegin väikse nimekirja siin pakutud raamatutest ja kui raamatukogu lahti tehakse – läheme lapsega uurima.
Minu vanemad ka ei olnud erilised ettelugejad, samas meie põlvkond tassis raamatukogust virnadega raamatuid koju.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma ei ole ju öelnud, et ma lapsena lapsele ette ei lugenud – sai loetud nii jutte, kui luuletusi, koos ka raamatuid uuritud-puuritud (lapsele meeldisid väga loodusraamatud) jne. Koos käisime ja käime ka praegu raamatukogus, aga üle kohustusliku kirjanduse ei vea – tee võin tina.

Varem luges vähemalt “Huvitavat ajalugu”, aimekirjandust, koomikseid – praegu ei loe sedagi. Ma ise ei kujutaks elu ette ilma raamatuteta – loen enne unumist, suvel maal olles jne.

.

Meil on soodustanud raamatu kätte haaramist (lisaks temale sobivale sisule) ka ekraanivaba aeg ja nö teiste tegevuste (kodus) ammendumine.
Mänguasjadega enam ei mängi, kui joonistamisest meisterdamisest, muusika kuulamisest jms saab isu täis, siis tulebki ka kodus raamaturiiulist raamatu haaramine kõne alla.
Autos ongi vanade ajakirjade kuhi (aeg-jalt vahetan) ning kuskil pikemal teel olles, oodates vms (ilma ekraanita olles, ekraaniaja lõppedes) jällegi võimalus haartata.
Ise küll laenutan, aga laps laenutab raamtuid harvem (pigem neid kohustuslike, mis talle väga ei istu ja pole meie raamaturiiulis). Talle ostame, saab kingiks (vihjete alusel ja ongi õnnelik), toome ajutiselt maalt meile, mis võiks minuaegsetest raamatute hulgast huvitada. Sest lugemissoov tuleb tavaliselt suvalisel ajahetkel ja laenutatud raamatu ajal jällegi ei pruugigi olla palju vabat hetke raamatu lugemiseks.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

See, et ei loe, ei ole ju iseenesest eriline mure, mõni ei loe, aga on ikka laia silmaringi ja sõnavaraga jne. St “sümptomeid” saab “ravida” ka muudmoodi kui lugemisega – sõnamängude ja vestluste, audioraamatutega jne. Nõu oskaks anda, kui laps oleks väiksem.
Äkki sobiks talle mõni lugemise väljakutse? Neid on teismelistele ka kokku pandud ja ärgitavad lisaks lugemisele mõtlema ka.

7-8 aastane peaks ikka ise lugema. Ettelugemisega arendad sõnavara ja mõistetest arusaamist,kõnekäände jne 1,5-5 eluaastani.

Mul on raamatuid neelavad lapsed, aga ette kavatsen lugeda seni, kuni nad seda vähegi välja kannatavad. Loomulikult saaks ise silmadega kiiremini, aga tempo aeglustamine on ka väärtus omaette.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ise lugesin lapsele igal õhtul ette kuni ta 11-aastaseks saamiseni. Õpetajatelt on mitmeid kordi tulnud tagasisidet, et see laps oskab tunnis erilise hoolega kuulata ja kõrva taha panna, mis õpetaja räägib… Ettelugemine arendab lapse oskust teist inimest kuulata ja kuuldust aru saada ning see on elus väga vajalik.

P.S. Ettelugemine ei takistanud mitte kuidagi lapse iseseisvat lugemist: pool tundi lugesin ette mina, pool tundi laps.

Jah, eks pildilise materjali hulk kasvab ja muutub valdavamaks, kuid samas on kõik olulisemad tekstid (seadusetekstid, reeglid, juhendid jne) ju ikkagi olemas kirjutatul kujul. Võtame noore inimese, kes ei ole elus suurt midagi lugenud ja kes peab mingil põhjusel äkki aru saama seadustest. Võtab endale arvutis lahti seadusandluse, aga ei saa sealt mitte midagi aru: ta loeb küll, ses mõttes, et oskab häälikutejadasid kiiresti välja hääldada, ent ta ei suuda aru saada sisust, ei oska analüüsida loetut ja seega pole tal mingit kasu. Jah, võite nüüd vastata, et seadusetekst ongi keeruline, nii keeruline, et selle tõlgendamiseks tuleb palgata jurist. Jah, seda ka… ent siiski! Mingisugune arusaamine loetud tekstist peaks ikkagi igal inimesel endal olemas olema. Muidu oleme kümne aasta pärast sealmaal, kus kogu inimkonna kultuur on ainult mobiiliekraanil lendavad meemikesed ja üle ühe lause ei suuda mitte keegi teksti lugeda, ning kui tekib hädavajadus midagi mobiilimeemide tekstidest pikemat ja keerukamat lugeda, tuleb palgata õppinud lugeja – ehk siis inimene sarnaselt keskaja kirjakirjutajatele, kes kirjutas sinu eest kirja valmis, nüüd aga loeb sinu eest tekstilist kirja ning räägib selle sulle ümber.

0
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minu arvates on emakeeleõpetajatel siin päris lai ja keeruline tööpõld: leida raamatud, mis just sellele vanusele igati sobiksid, oleksid jõukohased, parajalt keerulised, ja annaksid sisu poolest ka midagi 🙂 Samas on see töö emakeeleõpetajatel oluline: sest väga paljudele lastele on kooli kohustuslik kirjandus ainukene kirjandus, mida nad üldse kuidagi on nõus lugema.

Ise imestasin väga, kui mu 5. klassi lapse kohustusliku kirjanduse nimekirjas seisis, et märtsikuus tuleb tüdrukutel läbi lugeda “Kadri” ja poistel “Võlur Oz”. Eriti see sugupoolte jaotus, mis tundus täielikult arusaamatu – sest “Võlur Ozi” peategelane on ju Dorothy, tüdruk! Seega ei saa aru, mida ekstra “poisilikku” küll selles “Võlur Ozis” on, et tüdrukud seda lugeda ega vastata ei saa?

Mäletan, kuidas 1. klassis anti lastele lugeda Iko Marani “Londiste”. Minu jaoks igati tore raamat, kuid osa lapsi sel ajal alles veerisid – jällegi häda.

Meie omal ajal pidime vist 8. klassis lugema “Anna Kareninat”. Lugesime ega saanud millestki aru – 14-aastase elukogemus ei ulatu veel abielulahutuse ega kõige sellega kaasnevani 🙂

Nii et tõesti – emakeeleõpsidel on keeruline ülesanne – valida välja täpselt just need õiged raamatud…

Täpselt – “Anna Karenina”, “Jane Eyre” jms. jääb selles eas arusaamatuks, kui õpetaja sinna juurde põhjalikult ajastut jm. tausta lahti ei seleta. Selles vanuses mõtled oma reaalse maailma peale ja ei teadvustagi, mis olud, tavad, reeglid toona olid ja mis kõik naisetele lubatud polnud. Nõukogude aegki on neile täielik ulme, mis siis veel varasemast rääkida.
Olin ise küll suur lugeja, kogu aeg ninapidi raamatus, aga näiteks “Sõda ja rahu” oli küll igav suures osas.Need teemad eriti tänapäeval ei puuduta ja ei haaku kuidagi noorte eluga.

+1
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mul on ka 12aastane poiss, kellele lugesin iga jumala õhtu u kuni 7. eluaastani õhtuti raamatuid ette. Siis pidi ise hakkama lugema. Olen ise suur lugeja, neelan raamatuid. Iselugemine oli poisil vahepeal täitsa okei, isegi Harry Potteri I osa luges III klassis läbi suure isuga, II osa ei suutnud. Nüüd, VI klassis, loen talle ise raamatut ette, et ta midagigi loeks kohustuslikust. Mõtlesin juba Elisa raamatuäpi peale, aga rahast hakkas kahju. Täitsa ahastusse ajab, kuna see aasta on suhteliselt keerulised ja paksud raamatud. See rong on läinud, vaatama minu pidevalt ettelugemisele esimesed 7 eluaastat ja järjepidevale raamatute ettesöötmisele. Isegi Äpardi päevikut luges viimati jaokaupa, varem neelas terve raamatu korraga läbi…

+1
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ongi hea, kui loeb jupikaupa natuke igal õhtul. Pärast vestlete raamatu sisust, mida laps teada sai. Raamatukogust küsiks lugemissoovitusi sellele eale.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jah, võite nüüd vastata, et seadusetekst ongi keeruline, nii keeruline, et selle tõlgendamiseks tuleb palgata jurist. Jah, seda ka… ent siiski!

Ka neid saab rohkem lugeda ja kantseliidiga ära harjuda.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

See vist sulle juba läinud rong, aga näiteks minu suur lugemishuvi tekkis sellest, et vanemad mulle pisikesena raamatuid igal õhtul ette lugesid. Kui ise lugema hakkasin, siis suisa neelasin raamatuid, kuna nii põnev oli. Ja siiamaani on põnev, ka 40 aastat hiljem.

Mina olen lugenud lastele esimesest eluaastast alates igal õhtul raamatuid ette. Neile meeldivad lood. Aga.. kuna neil on kõigil kerge düsleksia, siis ise nende lugema saamine on üks hull töö olnud. Kolmeselt õppisid nad kõik veerimise selgeks aga paremuse poole läks ladusa lugemise saavutamine mikrosammudega. Vanimal lapsel käis klõps läbi 4ndas klassis, kus äkitselt lugemine piisavalt kiireks muutus, et enam ei ole lugemine suur vaev, kirjavigadest sai ka justkui päevapealt lahti. Nüüd 13 aastaselt neelab raamatuid. Teine laps just läks neljandasse klassi. Ikka veel on tal raskuseid näiteks filmide subtiitrite lugemisega. Temale sobis, kui lubasin tal hästi lühikesi raamatuid lugeda. Niipea kui tal tekib hirm raamatu pikkuse ees, kaob huvi. Üldse leida raamatuid, mis talle lugemisel huvitavad tunduksid on täielik vägitükk. Samas kui aias rohime ja sinna kõrvale mingeid audioraamatuid või järjejutte kuulame, meelivad talle igasugu žanrid. Nüüd viimasel ajal on tal lugemiskiirus veidi paranenud aga mitte nii, et ta ise vabatahtlkult loeks. Ikka peame mingeid kokkuleppeid ja preemiaid välja mõtlema. Kolmas laps on teises klassis ja tema suudab kogu aeg ülesanded valest läbi lugeda, märkab mõnda tähte ja luuletab peast sinna külge terve sõna ning on veendunud, et luges õigesti.
Temaga pean igal õhtul vestlema loetust, et teada, kas ta ikka tõesti luges ja loetust ka aru sai.

Lasteaias said nad kõik kiita hea sõnavara ja jutustamisoskuse pärast, ette lugemine aitab seda arendada aga ise lugemine on hoopis teine tera.

Huvitava raamatu leidmisel pole kasu ka varasematest lastest. Esimene hakkas lugemist armastama läbi Lasse ja Maia krimilugude. Teisele lapsele pole aga taolist kirjandust üldse mõtet pakkuda.

0
0
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 33 )


Esileht Koolilaps Laps ei loe