Laps on 2a 10k. Iga päev peaaegu käib lasteaias, kus õpetatakse värve, numbreid, loomi jne. Ise õpetan teda kodus ka, kuid lapsel näib olevat haugi mälu, sest uusi asju meelde ei jää. Näiteks: Minu laps näiteks ei tunne ära ühtegi looma peale kassi, koera, ja karu, seega kodumaiseid loomi ta eriti ei tea ja kui suure õnne läbi mingi uue sõna õpib, nt nagu siil, ei mäleta seda enam homme. Kodu-ja metsaloomal vahet ei oska teha. Koera tõuge ei erista, vaid suur ja väike. Lindudest tunneb ära kana, varese, tuvi ja kajaka. Kõik muud linnud on lihtsalt linnud. Putukaid ei tunne, nt ämbliku nimetab sipelgaks ja liblikat ei erista lepatriinust. Kõik kalad on ka kalad ja tiigril ning lõvil vahet ei tee. Värvid on kõik puha sassis, näeb punast autot ja nimetab selle valgeks. Numbrid on natuke paremini meeles, kuid mingit loogilist järjekorda ei suuda 1-10 lugeda. Võin seletada kuni ise olen näost sinine, lapsele meelde ei jää! Tähed samamoodi, kõik on sassis, alfabeeti veel ei ootagi, kuid pilti ja häält samuti kokku ei vii. Toiduained tunneb ära, kuid mitte kõiki, nt arbuusi nimetab palliks. Meil on piltkaardid, kuidas on võimalik, et meelde ei jää? Õpetajad lasteaias räägivad, et laps on tubli ja kuulab, ei ole rabeleja tüüpi samuti, et oleks tuulepea. Minul enam ei ole naljakas. Minu arvates peaks laps juba ammu eristama neid lihtsaid asju. Kas kellelgi sama olnud, läheb see üle või on põhjust muretsemiseks? Rühmas teised kolmesed mängivad aktiivselt kui õpetaja näitab looma pilti või palub leida ja nimetada loom, leiavad ja nimetavad selle looma. Minu oma haigutab kõrval ja ei tunne looma ära, õpetaja parandab ja meelde ikka ei jää.
Teema: Laps ei mäleta
Huvitab see teda üldse?
Sinu laps ei ole kolmene, seega ta ei peagi oskama neid asju, mida teised kolmesed rühmas oskavad. 🙂
Mulle tundub, et Sa nõuad liiga palju. Koeratõud, üle viie liigi erinevaid linde ja isegi kalaliigid? Päriselt? See ongi ebareaalne eesmärk selles vanuses! Võta ette ja õpeta selgeks näiteks 10 looma ja põhivärvid. Seniks, kuni neid ei oska, unusta ära mingid tõud, numbrid ja eri sorti kalad – neid jõuab hiljemgi õppida. Mulle tundub, et hetkel sa lihtsalt ajad asja tema jaoks liiga peeneks ja eeldad talt kordades laiemat sõnavara, kui tal selles vanuses olema peaks. Nii jäävad segaseks nii lihtsamad kui ka keerulisemad sõnad, ammugi ei pea laps selles vanuses oskama rühmitada kodu- ja metsloomi, sest lapse pea ei võta veel üldtermineid.
Piltkaartide järgi õpetamine tundub samuti kergelt maniakaalne – vaadake koos raamatuid, mänguasju, duplosid vm. Ole natuke mängulisem ja ära õpeta oma last. Lase ta õpib ise ja tunneb sellest rõõmu. 🙂 Ja kui ta peakski olema natuke aeglasem (mida ma tegelikult kirjelduse põhjal ei arva), siis seda enam võta hoogu maha ja võta rahulikumalt, mitte ära uha järjest uut infot peale. 🙂
Mul on laps, kes sai just 4. Ta oskab juba lugeda ja on väga nutikas, aga ei tea samuti koeratõuge, kalaliike või eriti palju linnuliike. Ka loomade puhul võib vabalt mõni päev sebra kohta öelda hobune või tiigri kohta lõvi. Mõtle, kui palju sõnavara peavad lapsed ära õppima esimeste eluaastatega – tuhandeid sõnu! Ma ei arva, et see, kui ta praegu haugi kohta ütleb “kurja näoga kala”, siis see mingit alaarengut tähendaks. 🙂
Sa natuke üle ei pinguta? Ta pole veel kolmenegi!
https://foorum.perekool.ee/teema/mida-peab-oskama-3-aastane/
Ja ilmaasjata ei koosne väikelapse õpetamine sellest, et asja tuleb korrutada palju kordi, et jääks meelde ja saaks aru. Tal ei seisagi see meeles!
Minu laps ei teinud 6-aastaselt puudel vahet, kuigi oleme suved läbi maal. Korjasin 5 erinevat lehte – tamme, vahtra, kase, pihlaka ja sarapuu – suutis ta jee meelde jätta. Vanem laps sel ajal teadis juba enamikke puid ja põõsaid. Aga selle eest on väga musikaalne, suudab järgi laulda ka väga keerulisi viise. vanemale poisile on selle eest elevant kõrva peale astunud. lapsed ongi erinevad.
Tegelikult võiksid perearstiga nõu pidada. Võibolla on see tõesti normaalne, aga 2a10k laps peaks ikka värve juba tundma. Samuti peaks eile õpitud loom talle meelde jääma – kui lapsega on tegeletud, raamatuid vaadatud, sisi selles vanuses peaks ta enamus metsaloomi tundma ju. Kui sa raamatut vaadates küsid talt, et kus siil/karu/rebane on, kas sisi näitab õiget? et kas tundub,e t probleem on kõnes või üleüldises arusaamises? Noh, et mul esimene laps nimetas 2 a kõiki värve, aga teine laps praegu 2a4k nimetab 3-4 värvi, kuid küsimise peale oskab kõiki värve näpuga näidata, kõne lihtsalt aeglasem kui suuremal oli. Et mõtle korraks sellele – kas ta tõesti ei tunne ja ei saa aru, või on kõne areng aeglane, seal suur vahe.
Samas, kui tõesti on “midagi viga”, siis mõtle kohe ka sellele, et ega sa last muuta ei saa. Peadki leppima, et laps on nagu ta on ja õppima sellega elama. Võibolla tõesti diagnoos aitab paljudel paremini leppida oma lapse eripäradega. Samas peavad teinekord vanemad leppima ka sellega, et laps lihtsalt pole nii tark kui tahaks, ilma igasuguse diagnoosita.
2aastane ei tunnegi veel numbreid, tähti, koeratõuge ja kalaliike? No ema, kus sa need 2 aastat olnud oled? Sünnist saadik oleksid pidanud talle neid pildikaarte söögi alla ja söögi peale näitama! Nüüd on su laps ikka juba lootusetult arengust maas ja jääb üle vaid uus laps teha!
Minu enda poiss on 4.5aastane. Ei tunne ühtki numbrit, tähte, koeratõugu ega kalaliiki. Ja ma ei muretse absoluutselt. Teised lapsed võivad Shakespeare’i kasvõi tsiteerida. Tema on ideaalne just sellisena, nagu on.
Suur osa on ülearu muretsemist. Kui päevas mitu korda näitad ja nimetad, ju siis varsti mäletab. Aga muu: mänguasjad, riideesemed, tuttavate nimed, peretuttavate pildilt näitamine?
Kuna ise pole selle “iga päeva” juures olnud, ehk on vähe näidatud-räägitud. Võibolla vajab järeleaitamine aega. Lapse rääkima õpetamine ja ümbruse tutvustamine algab ikka kohe imikuna. Siis nad tunnevad-teavad ja eristavdki kaheselt kõike tuttavat ümberringi.
Igaks juhuks kontrolli või lase kontrollida nägemist ja värvide eristamist. Kui lapse silmad pole korras, võivadki lõvi ja tiiger ühesugused olla.
ehk ta lihtsalt ei taha küsimustele vastata?
Lapsele jääb paremini meelde see, mida ta kogeb. Loomi saab loomaaias uurida. Või näiteks, lugeda lugusid loomade kohta. Kasvõi meisterdada looma. Ühel õhtul tiiger, teisel õhtul mõni teine.. lapsel pole motivatsiooni ega vajadust selliseid asju pähe õppida. Miks peakski? Mida see muudab, kas ta teeb tiigril ja lõvil vahet või mitte?
Seetõttu ongi kummaline, et värvid, loomad ja numbrid meelde ei jää.
Ei ole kummaline, täiesti tavaline selles eas, et sama nö rühma sõnad (numbrid, värvid jm) omavahel sassi lähevad.
Vaene laps…
Jah, mulle tundub ka, et emme pingutab siinkohal üle. Issake, mu 5-aastane ei tea ka kalaliikidest või koeratõugudest midagi. Su laps teeb vahet suurel ja väiksel – tore ju, kõik on korras. Kui lapsega õues mängid ja keegi oma dogiga jalutab, pole vaja hakata last segadusse ajama, et näed, seal on dogi, see on ka koer, aga too tädi jalutab puudliga. Laps läheb hulluks, kui peab kõigest sellest aru saama. Ütledki lihtsalt, et eks ole tore suur koer.
Värvidega on paljudel lastel algul raske. Su oma pole veel kolmenegi!
Mingite kaartide asemel võtakisn mina pigem lasteraamatud, nt loete ühel nädalal mingeid rebase lugesid, teisel nädalal siilipoisist, kolmandal kiisust või kutsust. Tõepoolest, ei tasu loota lapselt liiga palju. Siis joonistate koos – pikkade kõrvadega jäneseid, suurte kõrvade ja londiga elevanti. Võite värviraamatus neid värvida.
Ja minu arust on värvide õpetamise asemel hoopis tõhusam lapsele n-ö ette öelda. Nt räägid, et hakkame palli mängima, ma võtan selle punase palli, tule viskame. Siis saab pallimängust isu täis, lapsel kõht tühi, sina küsid, kas õuna tahad? Paned lauale kaks õuna, üghe kollase ja teise punase ja pakud, et võta sina punane õun, see on kindlasti magusam, ma söön ise kollase ära. Või muud taolist mängulist. Mina ausalt öeldes ei mäletagi, et ma oleksin oma lapsele värve otseselt õpetanud, ma just nii tegingi. Väga ruttu sai selgeks. Värvipliiatsid, näpuvärvbid, ka guašid ja vesivärvid tuleb kõik lapsele pihku anda, või kui värvidega mäkerdada ei taha või ta neid suhu tahab panna, siis tehke värvilistest paberitest midagi. Maailm meie ümber on värve täis, igapäevase eluoluga saab põhivärvid selgeks. Nüüd tuleb kevad, muru hakkab haljendama, saad lapsele rohelist õpetad. Lilled – jällegi, kiidad, ku ilus kollane võilill… Jne. proovi.
Ja põhiline – ära aja oma ootusi liiga kõrgeks! Laps ei pea seda kõike veel teadma. Milleks üldse? Kajaka, tuvi ja varese tunneb ära – need ju põhilised linnalinnud. Pole laps loll ega lootusetu, ta suudab ära õppida selle, mis on tema oma keskkonnas igapäevane.
Mina ka ei saa aru miks nii väikeseid lapsi drillitakse.
Käisime 3 aastaselt lapsega korralises silmaarsti kontrollis ja meie lapsel avastati kerge värvipimedus. Pidi olema pärilik isaliini pidi. Samas need värvid, mille vahel tuli valida ei olnud valge ja punane.
Geneetilistest kõrvalekalletest rääkides, tegemist võib olla ka väga varajases staadiumis düsleksiaga, samas seda on veel väga vara otsustada ning pigem annaksin aega lapsele atra seada. Igaüks areneb omas tempos. Loodetavasti see kommentaar ei valanud nüüd õli sinu ärevuse tulle.
Ma mõtlen ka, et lapsed on erinevad ja väga sageli lähevadki selles vanuses asjad sassi. Meie lapsel oli samas vanuses juba tohutu sõnavara, (PS: me pole teda selleks mingilgi moel dresseerinud, ta on lihtsalt ise väga tähelepanelik, uudistab, küsib ja pärib) aga ikka oli väga palju sõnu ja asju, mis tal aeg-ajalt sassi läksid. Eriti siis kui ta oli väsinum, tembutavamas tujus oli või tahtis tähelepanu ning oli valmis selle nimel vingerpussi mängima, et emme või issi teda tähelepanelikumalt kuulaksid. Lapsed on targad, nad teavad mida nad tahavad ja teavad ka kuidas seda vanematelt saada. Selle eest nendega kurjustada, neid karistada või halvustada ei ole mõtet, see teeb probleemi hullemaks. Nii võid anda isegi ajendi näiteks lapse kokutamisele.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
