Laps saab varsti nelja aastaseks ja alustas kuu tagasi lasteaiateed. Käib poolikuid päevi. Paraku on õpetajalt negatiivne tagasiside,et laps ei oska joonistada ega isegi mitte pliiatsit hoida. Tõsi-ta ei oskagi sest ta ei lase end õpetadagi. Kui ei seisa käes viskab pliiatsi maha või käsi rusikas sodib midagi. Ta ei ole mul joonistamisest kunagi huvitatud olnud ega muust peenest näputööst. Kuidas ma last sundida saan? Mänguliselt peaks toimima õpetajate sõnul,aga minu lapse puhul ei toimi. Vägisi jätan lasteaeda mulje nagu ei tegeleks absoluutselt oma lapsega.
Ta ei oska kujundeid ega kohe mitte midagi joonistada. 🙁
Mida teha?
Näitan 21 postitust - vahemik 1 kuni 21 (kokku 21 )
Teema: Laps ei oska joonistada
16.01.2019 11:51
To report this post you need to login first.
16.01.2019 12:08
Millestki ta ikka huvitatud on? Sellega ühendad.
Laias laastus:
* Proovige erinevaid vahendeid.
* Joonistage erinevatele pindadele.
To report this post you need to login first.
16.01.2019 12:40
Ma saan aru, et asi väga värske. Laps ju alles alustas, ja see tähendab, et ka Sa ise oled uus suhtlemises lasteaja õpetajatega. Nii lähevadki esimesed kommentaarid väga hinge. Mul ka kolmeaastasele õpetaja ütles, et oi see küll kooliküpseks ei saa, sest ei istu hommikuringis rahulikult paigal…
Järsku küsid õpetajalt nõu, et te ise ka kogu aeg kodus proovite joonistada, no aga ei tule välja? Et mida tema professionaalina soovitaks? Küllap ta hakkab joonistama, ja kirjutama, ja kõike mida vaja!
Kas näpuvärvidega olete plätserdanud? See tavaliselt ikka meeldib.
To report this post you need to login first.
16.01.2019 13:41
Last ei peaks õpetama ekstra pliiatsit hoidma, vaid see peaks toimuma ideaalis eeskujul. See tähendab, et sa ei ütle lapsele, et “joonista”, vaid alguses joonistate koos. Muidugi, reeglina käib see koosjoonistamine 1,5-2aastase lapsega, aga tihti ka vanem laps soovib, et ma joonistaksin talle asju, mid ata ise ei oska. ja niimoodi jälgimise meetodil õpibki.
Peadki meelitama lapse rohkem joonistama. Koos endaga, mitte et viskad talle paberid ette – joonista nüüd.
Alusta värviraamatutest, et ta saaks õppida pliiatsi käeshoidmist. Just vaatasin, et meil lasteaias 3-4aastaste rühmas enamus värvivad pilte juba väga hästi, kenasti piirjoonte sees ja suurem osa pildist on kenasti värvitud, mitte soditud.
minge ostke nt poest koos värviraamat, las ta valib ise meelepärase. Vb on tal parem vildikatega, mitte pliiatsitega, ei pea nii palju survet avaldama. Mina olen oma 4-aastasele juba ostnud ka mõned tegelusvihikud, kus peab nt punktiiri järgi kujundeid tegema ja lilledele õisi joonistama jne, neid ta küll tõesti ei viitsi teha, minu initsiatiivil aegajal tkoos teeme. samas väga meeldivad talle mingid kaardid, kuhu saab mahapühitava markeriga siis punktiiri järgi sõnu kirjutada, neid tähti seal väga meeldib maalida – kuigi ta veel neid sõnu kokku ei loe, siis on see ikkagi väga hea käeline harjutus.
Võid proovida ka hoopis kas siis kriiditahvlit, markeri-tahvlit, suurt tahvlile kinnitatavat paberiplokki – no et ei joonistagi lauataga, vaid hoopis seistes. Ka vb hoopis huvi pakkuda see joonistamise tahvel, kus magnetpliiatsiga joonistab midagi ja siis nupu sikutab teisele poole ja pilt kustub…ma ise oskagi seda nimetada, müüakse igas mänguasjapoes 😀
Ja et tõestada, et tean millest räägin: Mulle veel 2 kuud tagasi tundus, et mu värske 2aastane küll nii puslesid kokku panema ei hakka, oma 2aastaseks saades alles hakkasid tal nupupusled välja tulema, tavapusledest ei jaganud muhvigi – ja nüüd, paar kuud hiljem, paneb 24osalisi kokku – oli vaja vaid õiget pilti, mis talle meeldib! 😀 Ehk et küsimus ongi tihti rohkem huvis, kuidas tekitada huvi?
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 16.01 13:41; 17.01 13:15;
To report this post you need to login first.
16.01.2019 14:31
Minu poiss hakkad huvi tundma joonistamise vastu alles veidi peale 4a saamist. Siis tulid ka esimesed peajalgsed.
Värvinud oleme koos kodus ka väga palju aga enne seda, kui nipi kätte sai, hoidis ka pliiatsit rusikas(korrigeerida ei lubanud, lasteaias veidi rohkem tegi koostööd) ja kritseldas täie jõuga niisama. NB! Lasteaias on ta käinud juba 3.5a(läks 1a- ei ela Eestis). Nüüd on ta peaaegu viis(2 kuu pärast) ja värvib piiride sees, teeb asju(tähed, kujundid jne) järgi ja oskab oma nime kirjutada. See huvi ja oskus tuli kõik väga äkki. Ise oma välja mõeldud pilte ta aga väga ei huvitu joonistamast. Pigem värvib värviraamatuid koos minuga(mina fännan neid ????).
Mõni laps ei tahagi osata ja ei hakkagi kunagi omaalgatuslikult joonistama!
Aga kääridega see eest on juba väga varakult suur meister. Hetkel pidi ta lasteaias kõige parem kääridega lõikaja olema(st, et ei väsi ära ja pöörab kääre sujuvalt ja õigesti joonte järgi).
Õpetaja osas ma ei oska midagi soovitada. Ma ilmselt argumenteeriks vastu, et kõik lapsed ei õpigi sama kiirusega ja mõni on õpetamisel kõvem pähkel.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 16.01 14:31; 17.01 11:55;
To report this post you need to login first.
16.01.2019 19:24
nõme kasvataja
To report this post you need to login first.
16.01.2019 20:58
Kuulsin x aega tagasi raadiost, kuidas keegi haridusministeeriumi tegelane rääkis, et nüüd on laste joonistama õpetamisel hoopis uued põhimõtted: kuni 10a las iga laps sirgeldab just nii, nagu tal tahtmist on. Kuni 10a ni midagi ise ette joonistada pole vaja, kuna siis hakkab laps täiskasvanut jäljendama, mitte ei avalda ennast. Sel juhul ju õpetaja ega ema ei tohiks alla 10a last ju süüdistadagi, et tema poolt paberile pandu on “mingi sodi” ja öelda et, näe ei oska joonistada seda ja toda?
Lihtsalt mõtlen, kui vastandlik võib olla erinevate hariduses töötavate inimeste jutt.
Ise lasin 2-3a poisil jämeda rusikas hoitud pliiatsiga justnimelt tegutseda, nagu ise tahtis. Ei õpetanud mingit kindlat moodi joonistama. Värviraamatud sodis alguses lihtsalt ära – joonte sisse värvimise moodi see kõik polnud, aga olgu. Vist 4a, kui ta ise proovis mingeid kujundeid teha, vahetasin pliiatsid peenemate vastu ja näitasin, et neid tuleb hoida nüüd nii. Tõrkus ikka vastu, aga siis tuletasin meelde, et hoia nii, kuna nii sa saad kätt täpsemalt juhtida ja kuigi see võttis ka aega ja papagoina korrutamist, nüüd pmst oskab. Värviraamatuid on hakanud joonte sisse värvima. Joonistab jätkuvalt vabal, enda valitud teemal nii, nagu heaks arvab (lasteaias ei käi).
3a noorem laps tõmbab pliiatsit rusikas hoides ristirästi erivärvilisi jooni või värvib ebakorrapäraseid erivärvilisi tugevaid laike paberi täis.
To report this post you need to login first.
17.01.2019 09:19
On olemas sellised värvimise raamatud, kus laps “värvib” pintsli ja tavalise veega pildi üle ja pilt läheb ise värviliseks. Need võiks alustuseks täitsa põnevad olla.
To report this post you need to login first.
17.01.2019 09:55
Aga lasteaiaõpetaja ongi ju esimene, kes võiks nõu anda. Kui ta on mingile probleemile tähelepanu juhtinud, siis lapsevanem võiks ju esmalt tema endaga arutada: laps ei ole mingist peenest näputööst huvitatud, ei võta vedu ka mängulise lähenemise kaudu, sundida teda ju ka ei tahaks, mida ma peaksin tegema? Ja õpetaja näeb, et see probleem ei olnud sulle üllatuseks ja sa ei jäta muljet, nagu sa ei tegeleks absoluutselt oma lapsega.
Ligi neljasele võiks ehk pooleks tunniks päevas juba tahvelarvuti või telefoni kätte anda ja lasta tal seal mingit näppimist nõudvaid mänge mängida – see üldjuhul pakub kõigile lastele huvi. Äkki keegi teab täpsemalt juhatada, mina neid mänge ei tunne. Ja kui käelised oskused vähehaaval paranevad, siis lasta väiksematest legojuppidest ehitada jmt.
Minu laps selles vanuses eelistas joonistada vildikatega – tal oli nendega kergem joont paberile saada. Kusjuures mingist vanusest, vist umbes viie-kuue vahel, enam üldse vildikat ei tunnista, vaid ainult tavalisi pliiatseid. Lastele meeldivad väga need võluvildikad – komplektis on valge vildikas, millega üle tõmmates saab teiste värvi muuta. Kui lapsele näidata, mismoodi see toimib, äkki tal tekib huvi ise ka proovida.
To report this post you need to login first.
17.01.2019 10:22
Mulle tundub, et joonistamine ei ole siin põhiprobleemiks vaid indikaatoriks. Kui laps ei taha pliiatsitki käes hoida, siis see tundub näitavat, et tal pole käe peenmotoorika piisavalt arenenud. Tal on ehk lihtsalt ebamugav pliiatsit hoida, sest need väikesed lihased pole piisavalt tugevad.
Kui ongi nii, siis ma alustaks hoopis muude mängudega. Näiteks (1) kas talle meeldib helmeid nööri/traadi otsa ajada? (neid on erinevas suuruses ja saaks valida lapsele vastavalt). (2) Kaussi segatud makarone ja ube sorteerida erinevatesse (peene kaelaga) pudelitesse. (3) pärlitega plaadid – piltide tegemine nendega (on ka erinevas suuruses pärlid) jne. Käelisi tegevusi on palju, ei pea rõhuma joonistamisele.
To report this post you need to login first.
17.01.2019 10:37
Pliiatsiga paberile ongi igav joonistada. Enda laste puhul olen lubanud neil teha seda, mis neid huvitab. Ühele lapsele näiteks meeldis joonistada laua peale, siis sodiski laua peale, laua pealt mööda laua jalga põrandale ja põrandal jätkas. Meil olid head vildikad, mis sai kergesti maha pesta. Nii võis laps tunde joonistada. Ja pärast pesi ilusasti puhtaks ka. Paberi peale hakkas alles palju hiljem joonistama. Praeguseks on ta koolilaps ja joonistab väga hästi.
Nüüd on mul uus väike tegelane. Temale ka meeldib joonistada, aga mitte enda pliiatsitega ja mitte enda paberitele. Vaid pätsab oma vanemate õdede joonistusvahendeid ja pabereid. Ja ma arvan, et lasku käia, peaasi, et joonistab.
Kääridega samamoodi – pole ühtki mu last huvitanud laua taga kääridega korralikult lõikamine. Ikka käärid näppu ja maja peale ringi käima ja lõikamismaterjali otsima. Kuna mul laps kogu aeg nägemisulatuses, siis olen ka juhendanud, et mida tohib ja mida mitte. Ühel hetkel hakkas laps salaja salke peast välja lõikama, siis panin ta vannituppa peegli ette ja ütlesin, et lõika palju tahad. Ilusatest pikkadest juustest sai tõsine salkpea. Pärast seda käärid enam juustesse ei läinud.
Kõigile lastele meeldib sodida ja lõigata, aga mitte tingimata korralikult laua taga paberile.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 17.01 10:37; 17.01 12:12;
To report this post you need to login first.
17.01.2019 11:55
Kõigile lastele meeldib sodida ja lõigata, aga mitte tingimata korralikult laua taga paberile.
Seda küll aga minu jaoks on lausa ekstreemne lasta lauale, põrandale, seinale joonistada ja kääridega lõikuda mida hing ihaldab. Aga kui su laps satub külas olles nii tegema? Ja veel sellise pliiatsiga, mis maha ei tule?
On ju igas suuruses paberirulle ja spetsiaalseid tahvleid, tänavakriidid ja muid alternatiive tavalisele laua taga väikesele paberile.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 16.01 14:31; 17.01 11:55;
To report this post you need to login first.
17.01.2019 12:12
Kõigile lastele meeldib sodida ja lõigata, aga mitte tingimata korralikult laua taga paberile.
Seda küll aga minu jaoks on lausa ekstreemne lasta lauale, põrandale, seinale joonistada ja kääridega lõikuda mida hing ihaldab. Aga kui su laps satub külas olles nii tegema? Ja veel sellise pliiatsiga, mis maha ei tule?
On ju igas suuruses paberirulle ja spetsiaalseid tahvleid, tänavakriidid ja muid alternatiive tavalisele laua taga väikesele paberile.
Eks alguses oli minu jaoks ka vastuvõetamatu, aga nähes, kui rahulolevalt laps toimetas ja kui kergelt need joonistused maha sai pesta, siis mõtlesin, et las olla, lapsed ei peagi kastis kasvama.
See põrandale, seintele sodimise aeg ja kääride katsetamise aeg on olnud lühike, asja algus alles. Mõne aja pärast püsib juba pliiats ilusasti käes ja laps suudab vaevata ka paberi ulatuses püsida.
Mis külas käikudesse puutub, siis külas on muudki huvitavat teha, kui joonistada. Pealegi on väikesed lapsed külas ikkagi silma all.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 17.01 10:37; 17.01 12:12;
To report this post you need to login first.
17.01.2019 13:15
Aga lasteaiaõpetaja ongi ju esimene, kes võiks nõu anda. Kui ta on mingile probleemile tähelepanu juhtinud, siis lapsevanem võiks ju esmalt tema endaga arutada: laps ei ole mingist peenest näputööst huvitatud, ei võta vedu ka mängulise lähenemise kaudu, sundida teda ju ka ei tahaks, mida ma peaksin tegema? Ja õpetaja näeb, et see probleem ei olnud sulle üllatuseks ja sa ei jäta muljet, nagu sa ei tegeleks absoluutselt oma lapsega.
Ligi neljasele võiks ehk pooleks tunniks päevas juba tahvelarvuti või telefoni kätte anda ja lasta tal seal mingit näppimist nõudvaid mänge mängida – see üldjuhul pakub kõigile lastele huvi. Äkki keegi teab täpsemalt juhatada, mina neid mänge ei tunne. Ja kui käelised oskused vähehaaval paranevad, siis lasta väiksematest legojuppidest ehitada jmt.
Minu laps selles vanuses eelistas joonistada vildikatega – tal oli nendega kergem joont paberile saada. Kusjuures mingist vanusest, vist umbes viie-kuue vahel, enam üldse vildikat ei tunnista, vaid ainult tavalisi pliiatseid. Lastele meeldivad väga need võluvildikad – komplektis on valge vildikas, millega üle tõmmates saab teiste värvi muuta. Kui lapsele näidata, mismoodi see toimib, äkki tal tekib huvi ise ka proovida.
laste käelised oskused on just nutiseadmete tõttu kehvad :d see, et sa oskad sõrmega nuppu vajutada, ei tähenda, et sa oskad kääre kasutada – sa ju ei kasuta tahvlis mängides kõiki sõrmi 🙂 Väga halb soovitus
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 16.01 13:41; 17.01 13:15;
To report this post you need to login first.
17.01.2019 14:23
Minu poeg ei tundnud ka joonistamise vastu vähimatki huvi. Esimene joonistus pärinebki vist ajast, kui ta oli juba 3,5-aastane (kolm kaarekujulist pintslitõmmet paberil – väidetavalt vikerkaar). 4-aastaselt näitasin talle kuidas kahest ringist ja sakkidest midagi draakonilaadset teha, siis vorpis mõnda aega neid, aga mitte ainsatki muud asja.
Värviraamatuid sellisele osta on paraku mõttetu. Laps neid muidugi tahab, aga ei värvi sinna mitte kriipsu kah. Värviraamatud meeldivad lastele, kellele meeldib käeline tegevus. 🙂
Need raamatud või lauamatid, kus saab pintsli ja veega värvida, pakuvad natuke rohkem huvi. Neid võib proovida. Peenmotoorika jaoks sobivad hästi legod.
Minu lapsele meeldis aga hoopis kirjutada. Kui 5-aastaselt tähed selgeks sai, siis kirjutas päris palju – näiteks jõuluvanale ja päkapikkudele kirjutas terve detsembrikuu iga päev. Samas jällegi niisama käsu peale ei kirjutanud – pidi endal mingi sisemine tung või vajadus tekkima, näiteks tegi endale juhendi, et kuidas pannkooki soojendada mikrolaineahjus jms.
Tänaseks on minu joonistamisvihkaja juba teismeline. Joonistanud ta ongi ainult lasteaias ja koolis. Kirjatehnika oli tal klassi parim kusjuures, aga joonistamist vihkab siiani. Esimeses klassis pidi peaaegu kõigis töövihikutes midagi värvima ja siis laps väänles ja nuttis selle käes, aga edaspidi pole joonistama palju pidanud. Põhikooli lõpetab enamvähem viitega, nii et ju ta leiab ikka leiab tulevikus mingi ameti ka, kus joonistamist ei lähe vaja. Nii et saab asja küll ka joonistamisvihkajast. 🙂
Ja muidugi laps, kes ei joonista ega värvi, on kodus ka selle poolest väga mugav, et ta ei kaunista vildikatega riideid, rasvakriitidega seina ega pastakaga puitmööblit. Teine laps on mul joonistamishuviline ja on suutnud päris suurt kahju tekitada. 😉
To report this post you need to login first.
18.01.2019 10:51
Vägisi jätan lasteaeda mulje nagu ei tegeleks absoluutselt oma lapsega.
Siin on jagatud palju häid nõuandeid, kuidas joonistamist lapsele huvitavamaks teha. Mulle jäi hoopis silma see teemaalgataja lause.
Minu soovitus: võta vabamalt. Ei pea igaühele tõestama, et oled hea ema – peaasi, et sul endal see teadmine olemas. Neid arvamuste avaldajaid on küll ja küll: vanavanemad, õpetajad, tuttavad, tundmatud mutid järjekorras jne. Palju lihtsam on elada, kui need kommentaarid südamesse ei lähe.
Minu joonistamisevihkaja on nüüd 5. klassis. Juba lasteaias oli seda märgata (eriti aastal, kui olude sunnil viisime ta üle aasta võrra vanemasse rühma), aga süvenes koolis. Süüdi oli joonistamise õpetaja, kelle tõttu oli lapse enehinnang madal. Laps aina korrutas, et tema joonistada ei oska. Nägin vaeva, et teda ümber veenda. Korrutasin, et joonistada saab igaüks, siin pole õigeid ja valesid vastuseid, nagu matemaatikas. Et tehnikast on oluline emotsioon ja mõte, mis on selle joonistuste taga. Vaatasime nö “alternatiivsete” kunstnike teoseid, maalisime koos õppeviideote järgi, joonistasin talle kaarte ja tema joonistas mulle. Muidugi kiitsin taevani kogu aeg. Seda kõike siis enesehinnangu taastamise eesmärgil, aga ka joonistamise hinded läksid veidi paremaks.
Kokkuvõttes, ega inimene ei saa kõiges sama andekas olla. Minu poeg on andekas matemaatikas jm täppisteadustes, spordis, on lahke südamega ja vahva huumorimeelega. Ja kui ongi joonistamises teistes veidi nõrgem, mis siis.
To report this post you need to login first.
18.01.2019 22:42
Alustuseks soovitan hankida värviraamatu, kus on ühel lehel juba värvitud joonistus ja teisel lehel joontega pilt, mida saab värvida vastavalt eelmisel lehel olnud joonistuse värvidele (https://www.apollo.ee/roomsad-varvid-kass.html). Laps tunneb ära värvid ja saab soovitatavalt vildikaga (nagu eelpool mainitult jääb teravamini paberile) värvida.
Teine asi, mis tasub katsetamist: https://lelunurk.ee/veepliiatsiga-joonistamine/779-veepliiatsiga-varviraamat-kujundid.html. See on põnev nii lapsele kui täiskasvanule, saab harjutada nii värve kui kujundeid.
Mul laps kolmene, kuid praegu hoiab pliiatsit/vildikat/pintslit rusikas käega ja ma ei muretse üldse. Vast 4-ndal eluaastal millalgi pöörame rohkem rõhku õigele näppude asetusele.
Edu ja toredat katsetamist!
To report this post you need to login first.
19.01.2019 10:07
1) Seda on raske teha, aga lihtsalt ära võta õpetajate märkusi hinge. Nad ei tunne sind, ei tunne sinu last, neil on paratamatult silme ees mingisugune “keskmine” ja sellest lähtuvalt võivad nad esialgu anda täiesti valesid hinnanguid.
Olen ise õpetaja ja tegelen pidevalt sügiseti uute laste tulles sellega, et jõuga surun endas eelarvamusi ja hinnanguid maha – kordangi, et “ma ei tea veel” ja toon esialgu tagasisidet andes välja pigem lapse tugevusi, humoorikaid seiku vms, ise vaikselt jälgin last, lapse ja pere omavahelist suhtlemist jne. Kui midagi päris murettekitavat näen lapse käitumise, arengu juures, siis ääriveeri uurin selle kohta.
Mu enda lapsed olid näiteks pikalt kodused, läksid mõlemad alles 4-aastaselt lasteaeda, ja mõlemaga tundsin end lasteaia alguses “halva emana”, sest lapsed polnud “lasteaialikult” õpetatud, vaid saanud individuaalset tegelemist ja oskasid ja teadsid hoopis teisi asju, kui ülejäänud, ning ei osanud ja teadnud paljusid asju, mis sõimest saadik lasteaias käinutele olid elementaarsed. Aga mõlema lapsega loksus kõik u poole aastaga paika.
2) Käelisi tegevusi on lisaks joonistamisele siin juba palju välja toodud, ma soovitaks veel juhendite järgi legode kokkupanekut, väikeste kujundite korktahvlile naelutamist, pehmeid plastiliine, nööpidega mängimist. Alusta nendest ja tee neid tegevusi algul koos lapsega, rõõmuga, et ta saaks sinu rõõmust heaolutunde neid käelisi tegevusi tehes.
To report this post you need to login first.
08.02.2019 19:06
Olen ise lasteaiaõpetaja ja minu laps ei oska joonistada (3,5a). Olen temaga koos joonistanud ja meelitanud ja teinud kõike, mis võimalik. Teda lihtsalt ei huvita. Lasteaias kriipseldab lehe kiiruga täis ja siis seal on “autod”.
Negatiivne lähebki alati hinge, sain just täna noomida, et laps ei pane ise riidesse. Päris vilets tunne on 🙂
To report this post you need to login first.
16.02.2019 09:24
Laps saab varsti nelja aastaseks ja alustas kuu tagasi lasteaiateed. Käib poolikuid päevi. Paraku on õpetajalt negatiivne tagasiside,et laps ei oska joonistada ega isegi mitte pliiatsit hoida. Tõsi-ta ei oskagi sest ta ei lase end õpetadagi. Kui ei seisa käes viskab pliiatsi maha või käsi rusikas sodib midagi. Ta ei ole mul joonistamisest kunagi huvitatud olnud ega muust peenest näputööst. Kuidas ma last sundida saan? Mänguliselt peaks toimima õpetajate sõnul,aga minu lapse puhul ei toimi. Vägisi jätan lasteaeda mulje nagu ei tegeleks absoluutselt oma lapsega.
Ta ei oska kujundeid ega kohe mitte midagi joonistada. ????
Mida teha?
See ei ole ju negatiivne tagasiside, vaid tõde. Tubli õpetaja, kes julgeb tõtt rääkida, mitte ei püüa lapsevanema silmis “hea haldjas” olla ja ei anna lapsevanemale õiglast tagasisidet vaid hämab midagi. Tänapäeva noored on nii tundlikud, et igast sõnast otsitakse negatiivset tagamõtet.
To report this post you need to login first.
17.02.2019 02:39
õpetajalt negatiivne tagasiside, et laps ei oska joonistada ega isegi mitte pliiatsit hoida
sain just täna noomida, et laps ei pane ise riidesse
Mina jäin jällegi mõtlema, et miks te arvate, et tegemist on negatiivse tagasiside või noomimisega? Me ju ise tahame, et õpetajad infot annaks, kuidas lastel läheb! Õpetaja püüab lihtsalt aidata rääkides muuhulgas ka neist asjust, mida saaks kodus rohkem harjutada. Nii pliiatsi käes hoidmine kui ise riietumine on vajalikud oskused ja igati lihtsasti kodus harjutatavad.
To report this post you need to login first.
Näitan 21 postitust - vahemik 1 kuni 21 (kokku 21 )
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
