<p style=”text-align: left;”>Tere, minu poeg sai 2a just ning ainukesed sõnad mis ta kasutab on emme ja aitäh. Ta on väga emotsionaalne, iga keelu peale on jonn , kuid kui ta on rõõmus siis on ta nii vahva, teeb nalja, nagu atsihh ja siis ise naerab jne. Potist huvitatud ei ole, kuid enda mähkmed viib ise wc prügikasti. Söömise lõpetades viin ära enda nõud, magab veel võrevoodis, läheb magama kl 19 ja ärkab 7-8 vahel, lõunaund teeb 12-14, joob enne lõunat veel piima, ise toob enda tassi kööki siis ja häälitseb palju. Minu kõnest, soovidest ta väga saab aru u poolest. Perearstile rääkisin tema inteniivsest iseloomust jonnihoogudest ja sellest et kõne ei ole. Ta ei osanud midagi öelda. Laps lasteaias ei käi, lähen järgmine aasta oktoober/november, et siis natuke harjutamise aega enne kui ma uuesti tööle lähen. Laps ei ole ainuke laps peres. Kas tal võivad olla mingid erivajadused… olen nagu ikka mures ema.</p>
Teema: Laps ei räägi
Üldiselt öeldakse jah, et 2-aastane peaks rääkima 2-sõnaliste lausetega ja on vanemaid, kes sellises vanuses juba pöörduvad spetsialisti (logopeedi) poole. Jonn võib tuleneda ka vähesest kõnest ja suutmatusest ennast väljendada. Samas oma kogemusest – lasteaia logopeed ütles, et enne 3-aastaseks saamist ei näe põhjust sekkuda (lastakse lapsel areneda). Jonnimise osas, mis puudutab lasteaeda, siis minu kogemus ütleb, et sellest tehakse probleem (samas paljud lapsed lasteaias käituvad palju kontrollitumalt kui kodus). Spetsialist oskaks anda hinnangu, kas lapse käitumine võib viidata võimalikule erivajadusele või mitte.
Miks lasteaias ei käi, seal õpiks potile. Esimesel aastal nad õpivad sellele lastepotile ja järgmisel juba suurele potile (miniversioon tavalisest wc potist). Seega kui su laps läheb alles novembris ja selleks ajaks üldse veel potti ei kasuta, käivad teised juba nn suure poti peal. Ma paneks ikka nüüd juba aeda või kui mitte, siis hakkaks ise õpetama potti ja suvel jätaks üldse mähkmed ära.
Kui palju ise lapsega räägid, oma tegevusi lapsele seletad, asju näitad ja ütled, mis need on? Et see on kartul ja kartulist teeme suppi? Võtame vankri, lähme poodi? Kõike sellist räägid iga päev lapsega ja kõne ei tule? Laps ei peagi kohe suur vestleja olema, aga kaks sõna on vähe. Kui sa näed, et laps tuleb kööki, tassiga, siis võid ju kommenteerida, et kas sul on janu, soovid piima. Võtad piima kapist ja ütled valame piima tassi. Ise pead ikka kõike kommenteerima, mida sa teed ja mõtled teha nii, et laps kuuleks sõnu. Nii iga päev kuni hakkab ütlema ja vastama sulle. Kui saab su jutust poolgi aru, see on ju väga hea. Õues käige ka mängimas palju, mänguplatsil. See tuleb kasuks kui laps ise toimetab ja sina räägid juures, et kiik, sa kiigud, sa ronid, sa lased liugu. Tahad liugu lasta, tahad kiikuda, tahad ronida. Nii räägidki lapsega ja kõne tuleb. Lastel alguses on üldse oma keel, aga kui sa aru saad, mida ta öelda tahab, võid ju õige sõna öelda. Näiteks tuleb su juurde ja ütleb umm umm, aga käes on tass, siis näitad tassile ja ütled tass. Emotsioonid võivadki tulla kuna laps ei oska rääkida. Selle asemel näitab välja.
Pott on justkui eraldi teema ja ei ole ka. Eks lapsed on erinevad, mõnel käib see kiiks paraku hiljem kui kaheselt. Osad lapsed ei ole märjale mähkmele tundlikud, nad ei tajugi ebamugavustunnet, tundlikumatel läheb lihtsamalt. Ise vahel imestan selliseid juba u 2,5aastaseid, kes end juba asjalikult väljendavad, aga endal veel mähe püksis. Kui lapsel on aga arusaamadega probleeme, siis paraku kipub see mähkme kandmise aeg ka pikem olema.
Ja jonnituuridega on see “kärarikas kahene” tegelikult täiesti normaalne – tema mina-teadvus areneb ja ka tal on oma arvamus olemas. Lihtsalt ta ei suuda seda veel nö inimese moodi väljendada. Liiga hea laps selles vanuses oleks natuke teistpidi kahtlane just. Ja nagu aru saada, on ta sul tihti ka vahva ja lõbus. Kui ainult tusatseks, oleks iseasi.
Kõne osas 2aastane peaks kindlasti jah rohkemaid sõnu ütlema ja ka sõnu pikemaks väljendamiseks kokku panema. Aga kui see nii veel ei ole, on samamoodi oluline, et ta kas või oma keeles laliseks ja end väljendada püüaks. Ja teine oluline nüanss on see, et ta teiste juttu mõistaks ja kontaktne oleks.
2 veel väike teiste lastega sisuliseks koos mängimiseks, aga et peres ka teised lapsed – kas ta huvi sotsiaalsuse vastu on olemas ja tahab seltskonnas olla? Ja kuidas see on kodust väljaspool?
Sama pere lapsi ei saa muidugi kõrvutada, aga on ta teistest tunduvalt erinevam oma loomu ja arengu poolest? Igal juhul oled tubli, et varakult sekkud ja ei jää seda 3. eluaastat ootama. Praegu on tal elu kiireim arengufaas käes ja seda ei tohi, käed rüpes, kindlasti ootamisele raisata – kui kõne paugust lahti ei lähe, siis hiljem sekkudes teeks seda aega juba ilmselt üsna vaevaliselt tasa.
Minu poeg, kes käis lastesõimes, rääkis 2-aastaselt sama vähe. Lastesõime arenguvestlusel (kui laps oli 2a3k) küsisin õpetajatelt (mõlemad väga staažikad), et kas see on probleem. Nende seisukoht oli, et laps on nutikas ja teeb kõik tegevused kaasa. Küll see kõne tuleb. Ja tuligi! Nüüd 4-aastasena räägib pikad jutud, kõik häälikud on olemas ja sõnu ja väljendeid tuleb iga päevaga juurde.
Päevasel ajal mähkmevabaks sai ta lastesõimes u 2a6k vanuselt. Kodus nõudis mähet vist seni kuni 3 sai.
Kui laps kodus teistega suhtleb, teiste tegemiste vastu huvi tunneb ja matkida üritab, siis ma ei muretseks.
Kui laps su kõnest hästi aru saab ja teeb mida sa palud teha (nt anna pall, vii prügikasti jne), siis ma ei muretseks. Räägi ise palju, aga lihtsalt ja lühikeselt. Kui juua tahab, siis küsidki, et tahad juua ja siis sõna juua võid veel mitud korda korrata jne. Kui ta sinu kõnest aru ei saa, siis pane aeg logopeedi juurde, sest sinna järjekord on igavik pikk. Soovitan ka neuroloogi juurde siis minna, selleks annab perearst saatekirja. 2-aastased ikka jonnivad, eriti kui nad rääkida piisavalt ei oska.
Ja need, kes soovitavad potile harjutada, siis ootan ka häid soovitusi, kuidas last, kes aru ei saa, mida ta sinna tegema peab, potile saada. Ma olen ta peaaegu aastaga sinna alles rahumeelselt istuma saanud, et 3-aastasena ta mähkmevaba küll ei ole. Lasteaiast öeldi, et õpetage ise laps potil käima, et sealt kaasa ei aidata.
Kaka trikid, kehva kõne ja jonn kõrvale jättes, kuidas tal üldine areng on olnud?
Beebina oli tujukas-rahulik, sööb normaalselt, koogamised-roomamised-kõndimised jmt. Kui teda nö küsitleda a la kus on issi, auto, pall, lind vmt), saab ta aru ja näitab? Otsa vaatab, pilk on selge?
Kuna sul on lapsi veelgi, oled nö normaalse arengu etappe ilmselt kõrvutada.
Paluge perearstilt saatekirja neuroloogile kes suunab kliinilise logopeedi juurde, ise aega pannes ootate veel pool aastat.
Käisin on 1.5 aastasega sama saaga läbi, nüüd oleme mandli ja adenoidide opi järjekorras ja pidevas jälgimises.
Paluge perearstilt saatekirja neuroloogile kes suunab kliinilise logopeedi juurde, ise aega pannes ootate veel pool aastat.
Käisin on 1.5 aastasega sama saaga läbi, nüüd oleme mandli ja adenoidide opi järjekorras ja pidevas jälgimises.
Just, igal juhul varajane sekkumine on siin mõistlik! Kui paugust rääkima hakkav või oma veidrustest kasvab välja, on super, kui on vaja teda järele aidata, siis mida varem, seda parem.
Eriti kõne arengu koha pealt on praegune iga ülioluline ja tark spetsialist mõistab seda. Kui perearst laiutab käsi, siis sinu sisetunne emana on siin kõige tähtsam.
On erinev asi kas laps mõistab oma vanemate kõnet mida kasutatakse igapäevaselt või suhtleb lapsega võõras inimene. Minu last uurinud spetsialistid ütlesid, et nö kodukeele arusaamise põhjal on keeruline hinnata lapse eakohast kõnearengut. Mul noorem laps ka ei rääkinud midagi arusaadavat aga lalises omas keeles palju. Kõik tuttavad ütlesid, et oh küll hakkab rääkima jne. Minul oli kogemus ainult mu vanema lapsega kes 2-aastaselt rääkis pikkade korrektsete lausetega. Temal polnud kunagi kõnearenguga probleeme. Süda ikka värises pidevalt, et miks ta ei räägi ja kui ta 4,8 aastaselt lasteaeda läks siis õoetaja ütles kohe, et lapsel on kõnega väga suured probleemid. Oli sama asi, et minu jutust sai laps ju ideaalselt aru aga kui võõras inimene rääkis temaga siis laps ei mõistnud kõnet ja veel vähem rääkis vastu midagi. Eestis kunagi logopeed ütles mulle, et ma oleksin pidanud lapsega juba 2.aastaselt konsultatsioonile minema.
Nüüd on mu lapsel kõnearenguhäire diagnoos.
On erinev asi kas laps mõistab oma vanemate kõnet mida kasutatakse igapäevaselt või suhtleb lapsega võõras inimene. Minu last uurinud spetsialistid ütlesid, et nö kodukeele arusaamise põhjal on keeruline hinnata lapse eakohast kõnearengut. Mul noorem laps ka ei rääkinud midagi arusaadavat aga lalises omas keeles palju. Kõik tuttavad ütlesid, et oh küll hakkab rääkima jne. Minul oli kogemus ainult mu vanema lapsega kes 2-aastaselt rääkis pikkade korrektsete lausetega. Temal polnud kunagi kõnearenguga probleeme. Süda ikka värises pidevalt, et miks ta ei räägi ja kui ta 4,8 aastaselt lasteaeda läks siis õoetaja ütles kohe, et lapsel on kõnega väga suured probleemid. Oli sama asi, et minu jutust sai laps ju ideaalselt aru aga kui võõras inimene rääkis temaga siis laps ei mõistnud kõnet ja veel vähem rääkis vastu midagi. Eestis kunagi logopeed ütles mulle, et ma oleksin pidanud lapsega juba 2.aastaselt konsultatsioonile minema.
Nüüd on mu lapsel kõnearenguhäire diagnoos.
2aastase puhul ei saa eeldada pädevat sotsiaalsust võõraste inimestega. See võib väikelapse puhul ka logopeedil käimise ja spetsialistide adekvaatse hinnangu andmise keerukaks teha, kuna ta ei pruugi koostööaldis olla. Ja see on selles eas igati ok.
Vanemate laste puhul on aga suutlikkus võõramas keskkonnas ennast arusaadavaks teha ja ka võõrastest aru saamine muidugi ääretult oluline. Selge see, et laps on koduses keskkonnas sageli vabam ja väljendusrikkam kui mujal, ent kui on väga suured käärid koduse ja väljaspool kodu toimetuleku vahel, siis on juba kooliküpsus paratamatult ohus. Kui tagasihoidlik laps ei julge võõraga suhelda, on see mõistetav, kui ta aga hädas olles ei oska end teistele arusaadavaks teha, on asi hapu.
Kas kuulmist on kontrollitud?
2-aastane ei peagi ööpäevas enam 14-15 h magama, et see küll mingi häire pole, et ta magada ei taha lõunat.
Kui sul mure, siis mine ikka neuroloogi juurde, kes saadab edasi psühholoogi ja logopeedi hindamisele. Kui tal ainult 2 sõna, siis määratakse kindlasti talle logopeedi juures käimine. Mu enda lapsel 2-aastaselt oli samuti 2 sõna. Nii noorele mingit muud diagnoosi nagunii ei panda, siis jääte jälgmisele ja kolmeselt vaadatakse uuesti. Minu lapsel hakkas sõnu tulema alles 2 a 6 k ja siis paari nädalaga oli sõnu nii palju, et ei viitsinud neid enam lugeda.
Kas kuulmist on kontrollitud?
Jh, sünnitusmajas spetsiaalse aparaadiga.
Aga hiljem? Kuulmekäigu läbitavus pole kuulmise osas veel kogu tõde. On kuulmistest, kus laps peab ise märku andma, kui ta mingit heli ei kuule, meil oli vist rongimänguga.
Minu oma hakkas rääkima kahe aasta ja kaheksa kuuselt, olin ka mures, kontrolliti kuulmist mitut moodi. Ei saa öelda, et “ära muretse”, vaid et parem käi nii palju kontrolle läbi, kui võimalik, siis saad vajadusel ka parima võimaliku abi. Abi osas… kui viga pole kuulmises, siis logopeediline ravi on miski, mille saamine on väga vaevaline ja seotud pikkade järjekordadega aga mida tuleks just alustada võimalikult varakult.
Perearst ei ole siiski pädev spetsialist, peab ikka edasi suunama kuhu vaja.
Kui perearst kuhugi edasi ei suuna, siis saab minna ka tasulisse neuroloogi vastuvõtule. Soovitan tegutseda kohe, sest kergemaks asi ei lähe, kui mingi asi last häirib.
Minu teine laps ei ütelnud ühtegi sõna kuni 3,5a hakkas järsku rääkima, senikaua ilmekalt inises lauseid, ei ütelnud isegi eid ega jaad. Lasteaias harjus kohe, aga ta teistega ei mänginud vaid jälgis teisi, kui nad mängisid. Läheb nüüd rajaleidjasse, et koolipikendust saada, sest ei seisa paigal, päev otsa ronib jq otsib asju jne, ise kahtlustan ATH ta ei suuda keskenduda, aga ennem kooli väga ei diagnoositagi midagi, sest kooli minnes on kõige paremini näha, kuidas laps käitub. Teil on veel nii vara mõelda, et mingi puue on ja nii vara saadetakse üldkontrolli väga harva, ainult siis kui on silm nähtavalt ta teistsugune. Mul esimene sai diagnoosi alles 9aastaselt, kuigi juba varem oli näha, et ta teistsugune, tal on ekspresiivne kõne häire ja autist, tema küll ütles 1,5a sõnu, aga minujaoks tunndusid sõnad olevat mulgi käändes nüüd räägib inglis keelega segamini ja eesti sõnade käänded on ikka valed, nt kui küsida mitmendas klassis sa käid, siis tema ütleb,, kahes,, mitte,, teises,, sest ta ei oskagi käändeid ja eneseväljendus oskus on kesine. Sa pead veel ootama, pole mõtet ise diagnoosima asuda, aega läheb enne kui uuringule saab.
Minu teine laps ei ütelnud ühtegi sõna kuni 3,5a hakkas järsku rääkima, senikaua ilmekalt inises lauseid, ei ütelnud isegi eid ega jaad. Lasteaias harjus kohe, aga ta teistega ei mänginud vaid jälgis teisi, kui nad mängisid. Läheb nüüd rajaleidjasse, et koolipikendust saada, sest ei seisa paigal, päev otsa ronib jq otsib asju jne, ise kahtlustan ATH ta ei suuda keskenduda, aga ennem kooli väga ei diagnoositagi midagi, sest kooli minnes on kõige paremini näha, kuidas laps käitub. Teil on veel nii vara mõelda, et mingi puue on ja nii vara saadetakse üldkontrolli väga harva, ainult siis kui on silm nähtavalt ta teistsugune. Mul esimene sai diagnoosi alles 9aastaselt, kuigi juba varem oli näha, et ta teistsugune, tal on ekspresiivne kõne häire ja autist, tema küll ütles 1,5a sõnu, aga minujaoks tunndusid sõnad olevat mulgi käändes nüüd räägib inglis keelega segamini ja eesti sõnade käänded on ikka valed, nt kui küsida mitmendas klassis sa käid, siis tema ütleb,, kahes,, mitte,, teises,, sest ta ei oskagi käändeid ja eneseväljendus oskus on kesine. Sa pead veel ootama, pole mõtet ise diagnoosima asuda, aega läheb enne kui uuringule saab.
Kas su vanem laps läks pikenduseta kooli ja täitsa nö tavakooli?
Mul on suvel 7seks saav poiss, kellel ka ekspresiivne kõne ja olemuselt kergelt autistlik. Väikeklassi ei saa (puuet ei anta), piirkonna tavakooli ees on endal hirm, kuna ta veel lapsik ja üldarusaamad ning iseseisvus veel küllalt kesised… Ilmselt teeme ka lisa aasta aeda. Usun ise, et see halba ei tee, pigem ennetab suuremaid probleeme kooli osas.
Samas oma kogemusest – lasteaia logopeed ütles, et enne 3-aastaseks saamist ei näe põhjust sekkuda (lastakse lapsel areneda).
See logopeed võiks end täiendada tänapäevaste seisukohtade osas. Nimelt varajane märkamine ja ikkagi ka sekkumine. Kui 2 a lapse kõne ei arene eakohaselt, siis on kas kõnehilistus või keelepuue (spetsiifiline kõnearengupuue), see selgub dünaamikas ja seda peaks logopeed jälgima. Kui lapsel kõne mõistmisprobleeme pole, siis tõenäoliselt on hilistus. Vanemaid peab nõustama ja andma juhtnöörid ning lapse mingil ajal uuesti üle vaatama.
Soovitan uut raamatut: Aitame lapse rääkima.
http://www.studium.ee/kirjastus/logopeedia/359-aitame-lapse-raeaekima.html
Samas oma kogemusest – lasteaia logopeed ütles, et enne 3-aastaseks saamist ei näe põhjust sekkuda (lastakse lapsel areneda).
See logopeed võiks end täiendada tänapäevaste seisukohtade osas. Nimelt varajane märkamine ja ikkagi ka sekkumine. Kui 2 a lapse kõne ei arene eakohaselt, siis on kas kõnehilistus või keelepuue (spetsiifiline kõnearengupuue), see selgub dünaamikas ja seda peaks logopeed jälgima. Kui lapsel kõne mõistmisprobleeme pole, siis tõenäoliselt on hilistus. Vanemaid peab nõustama ja andma juhtnöörid ning lapse mingil ajal uuesti üle vaatama.
Soovitan uut raamatut: Aitame lapse rääkima.
http://www.studium.ee/kirjastus/logopeedia/359-aitame-lapse-raeaekima.html
Väga nõus selle seisukohaga: ei tohi niisama ootama jääda, sest hiljem selguva kõrvalekalde korral seda kaotatud aega ei pruugi kahjuks enam tasa teha.
Varajane professionaalne sekkumine on kõne arengu järelaitamises vägagi oluline!
Perearst ütles, et laps käitumishäiretega, kuskile edasi ei suuna ja anna õhtuti 2 tilka palderjani, kuna laps närib ja lakub enda huulte piirkonda jne
Vabandust, aga väga rumal perearst.
Pöördu psühhiaatri poole, sinna pole suunamist vaja. Psühhiaater saab edasi suunata nii neuroloogile kui logopeedile. Kui elad Tallinna piirkonnas, saad abi ka laste vaimse tervise keskusest.
Sa räägiks nagu minu pojast, aga ta nüüdseks juba 3.5 aastane.
2 aastaselt oli samuti ainsateks sõnadeks “aitäh ja emme”.
Samuti sõi väga halvasti lusikaga, ning igasugused motoorsed tegevused olid väga kehvad.
Lehvitama hakkas alles äkki 2.5 aastaselt. Ta ei osanud lehvitadagi ja nüüd lehvitab tagurpidi, iseendale nagu.
Mul on lapsi kaks ja näen milline on normaalne areng ja milline mitte.
Praeguseks poeg siiani ei räägi väga. Kajakõne on nüüd põhiline, aru ei saa, lihtsalt kordab mu sõnu. Teine laps 2 aastaselt rääkis juba 4 sõnaliste lausetega ja täiesti loogilist juttu.
Meie saime ekspressiivse kõnehäire diagnoosi alles hiljuti, et pidime päris pikalt käima läbi psühhiaatreid ja logopeede. See on päris kurnav kuidas kõik ikka aasta aega rääkisid, et küll see kõne tuleb ja, et poisid arenevadki aeglasemalt. Esimene laps hakkas mul juba 2 aastaselt 4 sõnaliselt rääkima ja teine ei räägi 3.5 aastaseltki nii hästi kui esimene kaheselt.
Aga täiesti mõistan mis sa tunned. Väga raske on sellise lapsega. Kuna lapsel kõne väga maas siis lapsel ka tugevad käitumishäired ja pidevalt karjub, lööb, tõukab ja hüsteeritseb. Iga väike asi ajab vihale teda.
Sa kirjutasid, et hiilisid lasteaiast ära, et teda sinna jätta. Ma soovitaks sulle hoopis vastupidist. Räägi lapsele õhtul, hommikul ja veelkord teepealgi, et lähete lasteaeda ja tuled järgi varsti. Et laps saaks aru, et tuled ja natuke on üksi seal. Sellisele lapsele peab 10 korda rääkima, et aru saaaks. Meil nii toimib, et kui räägin 10 korda kuhu minek jne, siis laps palju rahulikum. Samuti aitavad pildid, et teed lasteaiast pildi, prindid välja ja siis näitad jutu käigus ka pilti, et kuhu minek, et ta aru saaks. Põhilised asjad miks laps ärritub ongi see, et laps ei saaa aru mis toimub ja ärritub seepärast, et mingi muutus ja kuskile viiakse. Kujutaksid sa endale ette, et sa kuskile lähed ja mees läheks hiiliks minema, sa ju oleks ka segaduses ja frustreeritud, kuna ei saaa aru kuhu mees kadus. Laps samuti ärritub kuna ta ei tea mis toimub, et oli emme ja enam pole, ning kõnega ta ju ei oska end väljendada ja seepärast karjubki.
Kas su vanem laps läks pikenduseta kooli ja täitsa nö tavakooli?
Mul on suvel 7seks saav poiss, kellel ka ekspresiivne kõne ja olemuselt kergelt autistlik. Väikeklassi ei saa (puuet ei anta), piirkonna tavakooli ees on endal hirm, kuna ta veel lapsik ja üldarusaamad ning iseseisvus veel küllalt kesised… Ilmselt teeme ka lisa aasta aeda. Usun ise, et see halba ei tee, pigem ennetab suuremaid probleeme kooli osas.
(Ei ole eelmine tsiteeritu, aga vastan, kuna oma isikliku lapsega ka kogemus olemas)
Nüüd see suvi saab 7 ja septembris kooli? Sel juhul oled koolipikendusega väga hilja peale jäänud juba (seda hakatakse varakevadel ajama juba, et jõuaks). Erandkorras muidugi jõuab vahetult enne kooli ka – meie kooli tulema pidav laps saadi pikendusele nädal enne kooli algust, kui tuli õpetaja-kooliga tutvuma ja õpetaja märkas, et väga sos seis.
Kui järgmisest suvel 7, siis õnneks aega on. Aga psühhiaatrile (vaimse tervise õele) hakka aega panema juba – järjekotrad jube pikad, vaja saada logopeedi, psühholoogi uuringutele ja pärast (ja enne) psühhiaatrile. Ilma psühhiaatri paberita ei toimu Rajaleidjas midagi.
Otse psühhiaatrile mõnes piirkonnas enam ei saa. (Tartu, Viljandi, teisi piirkondi ei tea) Kõigepealt aeg panna vaimse tervise õe juurde, tema paneb ajad logopeedi, psühholoohi uuringutele ja psühhiaatri juurde.
Lihtsaim on minna kõigepealt neuroloogile (perearstilt küsida saatekiri). Eks oleneb ka asukohast, aga Tartus väga asjalikud (sama teemaga 2 poisiga tee läbi käidud, mitu korda). Neuroloog võtab haiglasse uuringutele, 3-4 päeva tavaliselt läheb, arvestavad nädalaga. Haiglas oleku ajal tehakse logopeedi, psühholoogi uuringud, psühhiaater vaatab üle, uneuuring (et välistada epilepsia jms). Aju-uuring (mrt) (seda vist päris kõigile ei tee mul ühele tehti, teisele mitte). Vereproov – vaadatakse põhjalikult veri üle ja tehakse ka geenianalüüs (selle tulemused saab hiljem teada, võtab 2-3 kuud). St saad ühekorraga, öühema ajaga palju asju tehtud, kui vajadus edasi pöörduda Rajaleidjasse või puuet ajada, on neile ka piisavalt infot näidata.
2+ on väga ok aeg hakata tegutsema-uurima, mööda arste käima. Kui psühhiaatrilt vastus olemas (et vajab logopeedilist abi), saab sellega pöörduda Rajaleidjasse, kes saab suunata laateaias logopeedilisse rühma. (Mida igas kohas muidugi ka pole ja kuhu on järjekorrad). Mida varem erirühma saab, seda parem. Ja kui läheb kõne lahti, saab korda, saab tavarühma, ei hoita põhjuseta erirühmas kedagi.
