Teema: Laps ei räägi

Üldiselt öeldakse jah, et 2-aastane peaks rääkima 2-sõnaliste lausetega ja on vanemaid, kes sellises vanuses juba pöörduvad spetsialisti (logopeedi) poole. Jonn võib tuleneda ka vähesest kõnest ja suutmatusest ennast väljendada. Samas oma kogemusest – lasteaia logopeed ütles, et enne 3-aastaseks saamist ei näe põhjust sekkuda (lastakse lapsel areneda). Jonnimise osas, mis puudutab lasteaeda, siis minu kogemus ütleb, et sellest tehakse probleem (samas paljud lapsed lasteaias käituvad palju kontrollitumalt kui kodus). Spetsialist oskaks anda hinnangu, kas lapse käitumine võib viidata võimalikule erivajadusele või mitte.

Pott on justkui eraldi teema ja ei ole ka. Eks lapsed on erinevad, mõnel käib see kiiks paraku hiljem kui kaheselt. Osad lapsed ei ole märjale mähkmele tundlikud, nad ei tajugi ebamugavustunnet, tundlikumatel läheb lihtsamalt. Ise vahel imestan selliseid juba u 2,5aastaseid, kes end juba asjalikult väljendavad, aga endal veel mähe püksis. Kui lapsel on aga arusaamadega probleeme, siis paraku kipub see mähkme kandmise aeg ka pikem olema.

Ja jonnituuridega on see “kärarikas kahene” tegelikult täiesti normaalne – tema mina-teadvus areneb ja ka tal on oma arvamus olemas. Lihtsalt ta ei suuda seda veel nö inimese moodi väljendada. Liiga hea laps selles vanuses oleks natuke teistpidi kahtlane just. Ja nagu aru saada, on ta sul tihti ka vahva ja lõbus. Kui ainult tusatseks, oleks iseasi.

Kõne osas 2aastane peaks kindlasti jah rohkemaid sõnu ütlema ja ka sõnu pikemaks väljendamiseks kokku panema. Aga kui see nii veel ei ole, on samamoodi oluline, et ta kas või oma keeles laliseks ja end väljendada püüaks. Ja teine oluline nüanss on see, et ta teiste juttu mõistaks ja kontaktne oleks.

2 veel väike teiste lastega sisuliseks koos mängimiseks, aga et peres ka teised lapsed – kas ta huvi sotsiaalsuse vastu on olemas ja tahab seltskonnas olla? Ja kuidas see on kodust väljaspool?

Sama pere lapsi ei saa muidugi kõrvutada, aga on ta teistest tunduvalt erinevam oma loomu ja arengu poolest? Igal juhul oled tubli, et varakult sekkud ja ei jää seda 3. eluaastat ootama. Praegu on tal elu kiireim arengufaas käes ja seda ei tohi, käed rüpes, kindlasti ootamisele raisata – kui kõne paugust lahti ei lähe, siis hiljem sekkudes teeks seda aega juba ilmselt üsna vaevaliselt tasa.

Kui laps su kõnest hästi aru saab ja teeb mida sa palud teha (nt anna pall, vii prügikasti jne), siis ma ei muretseks. Räägi ise palju, aga lihtsalt ja lühikeselt. Kui juua tahab, siis küsidki, et tahad juua ja siis sõna juua võid veel mitud korda korrata jne.  Kui ta sinu kõnest aru ei saa, siis pane aeg logopeedi juurde, sest sinna järjekord on igavik pikk. Soovitan ka neuroloogi juurde siis minna, selleks annab perearst saatekirja. 2-aastased ikka jonnivad, eriti kui nad rääkida piisavalt ei oska.

Ja need, kes soovitavad potile harjutada, siis ootan ka häid soovitusi, kuidas last, kes aru ei saa, mida ta sinna tegema peab, potile saada. Ma olen ta peaaegu aastaga sinna alles rahumeelselt istuma saanud, et 3-aastasena ta mähkmevaba küll ei ole. Lasteaiast öeldi, et õpetage ise laps potil käima, et sealt kaasa ei aidata.

Kaka trikid, kehva kõne ja jonn kõrvale jättes, kuidas tal üldine areng on olnud?
Beebina oli tujukas-rahulik, sööb normaalselt, koogamised-roomamised-kõndimised jmt. Kui teda nö küsitleda  a la kus on issi, auto, pall, lind vmt), saab ta aru ja näitab? Otsa vaatab, pilk on selge?

Kuna sul on lapsi veelgi, oled nö normaalse arengu etappe ilmselt kõrvutada.

#3666264:

Paluge perearstilt saatekirja neuroloogile kes suunab kliinilise logopeedi juurde, ise aega pannes ootate veel pool aastat.

Käisin on 1.5 aastasega sama saaga läbi, nüüd oleme mandli ja adenoidide opi järjekorras ja pidevas jälgimises.

Just, igal juhul varajane sekkumine on siin mõistlik! Kui paugust rääkima hakkav või oma veidrustest kasvab välja, on super, kui on vaja teda järele aidata, siis mida varem, seda parem.

Eriti kõne arengu koha pealt on praegune iga ülioluline ja tark spetsialist mõistab seda. Kui perearst laiutab käsi, siis sinu sisetunne emana on siin kõige tähtsam.

#3667047:

On erinev asi kas laps mõistab oma vanemate kõnet mida kasutatakse igapäevaselt või suhtleb lapsega võõras inimene. Minu last uurinud spetsialistid ütlesid, et nö kodukeele arusaamise põhjal on keeruline hinnata lapse eakohast kõnearengut. Mul noorem laps ka ei rääkinud midagi arusaadavat aga lalises omas keeles palju. Kõik tuttavad ütlesid, et oh küll hakkab rääkima jne. Minul oli kogemus ainult mu vanema lapsega kes 2-aastaselt rääkis pikkade korrektsete lausetega. Temal polnud kunagi kõnearenguga probleeme. Süda ikka värises pidevalt, et miks ta ei räägi ja kui ta 4,8 aastaselt lasteaeda läks siis õoetaja ütles kohe, et lapsel on kõnega väga suured probleemid. Oli sama asi, et minu jutust sai laps ju ideaalselt aru aga kui võõras inimene rääkis temaga siis laps ei mõistnud kõnet ja veel vähem rääkis vastu midagi. Eestis kunagi logopeed ütles mulle, et ma oleksin pidanud lapsega juba 2.aastaselt konsultatsioonile minema.

Nüüd on mu lapsel kõnearenguhäire diagnoos.

2aastase puhul ei saa eeldada pädevat sotsiaalsust võõraste inimestega. See võib väikelapse puhul ka logopeedil käimise ja spetsialistide adekvaatse hinnangu andmise keerukaks teha, kuna ta ei pruugi koostööaldis olla. Ja see on selles eas igati ok.

Vanemate laste puhul on aga suutlikkus võõramas keskkonnas ennast arusaadavaks teha ja ka võõrastest aru saamine muidugi ääretult oluline. Selge see, et laps on koduses keskkonnas sageli vabam ja väljendusrikkam kui mujal, ent kui on väga suured käärid koduse ja väljaspool kodu toimetuleku vahel, siis on juba kooliküpsus paratamatult ohus. Kui tagasihoidlik laps ei julge võõraga suhelda, on see mõistetav, kui ta aga hädas olles ei oska end teistele arusaadavaks teha, on asi hapu.

2-aastane ei peagi ööpäevas enam 14-15 h magama, et see küll mingi häire pole, et ta magada ei taha lõunat.

Kui sul mure, siis mine ikka neuroloogi juurde, kes saadab edasi psühholoogi ja logopeedi hindamisele. Kui tal ainult 2 sõna, siis määratakse kindlasti talle logopeedi juures käimine. Mu enda lapsel 2-aastaselt oli samuti 2 sõna. Nii noorele mingit muud diagnoosi nagunii ei panda, siis jääte jälgmisele ja kolmeselt vaadatakse uuesti. Minu lapsel hakkas sõnu tulema alles 2 a 6 k ja siis paari nädalaga oli sõnu nii palju, et ei viitsinud neid enam lugeda.

Kui perearst kuhugi edasi ei suuna, siis saab minna ka tasulisse neuroloogi vastuvõtule. Soovitan tegutseda kohe, sest kergemaks asi ei lähe, kui mingi asi last häirib.