Teema: Laps ei räägi

Üldiselt öeldakse jah, et 2-aastane peaks rääkima 2-sõnaliste lausetega ja on vanemaid, kes sellises vanuses juba pöörduvad spetsialisti (logopeedi) poole. Jonn võib tuleneda ka vähesest kõnest ja suutmatusest ennast väljendada. Samas oma kogemusest – lasteaia logopeed ütles, et enne 3-aastaseks saamist ei näe põhjust sekkuda (lastakse lapsel areneda). Jonnimise osas, mis puudutab lasteaeda, siis minu kogemus ütleb, et sellest tehakse probleem (samas paljud lapsed lasteaias käituvad palju kontrollitumalt kui kodus). Spetsialist oskaks anda hinnangu, kas lapse käitumine võib viidata võimalikule erivajadusele või mitte.

Pott on justkui eraldi teema ja ei ole ka. Eks lapsed on erinevad, mõnel käib see kiiks paraku hiljem kui kaheselt. Osad lapsed ei ole märjale mähkmele tundlikud, nad ei tajugi ebamugavustunnet, tundlikumatel läheb lihtsamalt. Ise vahel imestan selliseid juba u 2,5aastaseid, kes end juba asjalikult väljendavad, aga endal veel mähe püksis. Kui lapsel on aga arusaamadega probleeme, siis paraku kipub see mähkme kandmise aeg ka pikem olema.

Ja jonnituuridega on see “kärarikas kahene” tegelikult täiesti normaalne – tema mina-teadvus areneb ja ka tal on oma arvamus olemas. Lihtsalt ta ei suuda seda veel nö inimese moodi väljendada. Liiga hea laps selles vanuses oleks natuke teistpidi kahtlane just. Ja nagu aru saada, on ta sul tihti ka vahva ja lõbus. Kui ainult tusatseks, oleks iseasi.

Kõne osas 2aastane peaks kindlasti jah rohkemaid sõnu ütlema ja ka sõnu pikemaks väljendamiseks kokku panema. Aga kui see nii veel ei ole, on samamoodi oluline, et ta kas või oma keeles laliseks ja end väljendada püüaks. Ja teine oluline nüanss on see, et ta teiste juttu mõistaks ja kontaktne oleks.

2 veel väike teiste lastega sisuliseks koos mängimiseks, aga et peres ka teised lapsed – kas ta huvi sotsiaalsuse vastu on olemas ja tahab seltskonnas olla? Ja kuidas see on kodust väljaspool?

Sama pere lapsi ei saa muidugi kõrvutada, aga on ta teistest tunduvalt erinevam oma loomu ja arengu poolest? Igal juhul oled tubli, et varakult sekkud ja ei jää seda 3. eluaastat ootama. Praegu on tal elu kiireim arengufaas käes ja seda ei tohi, käed rüpes, kindlasti ootamisele raisata – kui kõne paugust lahti ei lähe, siis hiljem sekkudes teeks seda aega juba ilmselt üsna vaevaliselt tasa.

Kui laps su kõnest hästi aru saab ja teeb mida sa palud teha (nt anna pall, vii prügikasti jne), siis ma ei muretseks. Räägi ise palju, aga lihtsalt ja lühikeselt. Kui juua tahab, siis küsidki, et tahad juua ja siis sõna juua võid veel mitud korda korrata jne.  Kui ta sinu kõnest aru ei saa, siis pane aeg logopeedi juurde, sest sinna järjekord on igavik pikk. Soovitan ka neuroloogi juurde siis minna, selleks annab perearst saatekirja. 2-aastased ikka jonnivad, eriti kui nad rääkida piisavalt ei oska.

Ja need, kes soovitavad potile harjutada, siis ootan ka häid soovitusi, kuidas last, kes aru ei saa, mida ta sinna tegema peab, potile saada. Ma olen ta peaaegu aastaga sinna alles rahumeelselt istuma saanud, et 3-aastasena ta mähkmevaba küll ei ole. Lasteaiast öeldi, et õpetage ise laps potil käima, et sealt kaasa ei aidata.

Kaka trikid, kehva kõne ja jonn kõrvale jättes, kuidas tal üldine areng on olnud?
Beebina oli tujukas-rahulik, sööb normaalselt, koogamised-roomamised-kõndimised jmt. Kui teda nö küsitleda  a la kus on issi, auto, pall, lind vmt), saab ta aru ja näitab? Otsa vaatab, pilk on selge?

Kuna sul on lapsi veelgi, oled nö normaalse arengu etappe ilmselt kõrvutada.

#3666264:

Paluge perearstilt saatekirja neuroloogile kes suunab kliinilise logopeedi juurde, ise aega pannes ootate veel pool aastat.

Käisin on 1.5 aastasega sama saaga läbi, nüüd oleme mandli ja adenoidide opi järjekorras ja pidevas jälgimises.

Just, igal juhul varajane sekkumine on siin mõistlik! Kui paugust rääkima hakkav või oma veidrustest kasvab välja, on super, kui on vaja teda järele aidata, siis mida varem, seda parem.

Eriti kõne arengu koha pealt on praegune iga ülioluline ja tark spetsialist mõistab seda. Kui perearst laiutab käsi, siis sinu sisetunne emana on siin kõige tähtsam.

#3667047:

On erinev asi kas laps mõistab oma vanemate kõnet mida kasutatakse igapäevaselt või suhtleb lapsega võõras inimene. Minu last uurinud spetsialistid ütlesid, et nö kodukeele arusaamise põhjal on keeruline hinnata lapse eakohast kõnearengut. Mul noorem laps ka ei rääkinud midagi arusaadavat aga lalises omas keeles palju. Kõik tuttavad ütlesid, et oh küll hakkab rääkima jne. Minul oli kogemus ainult mu vanema lapsega kes 2-aastaselt rääkis pikkade korrektsete lausetega. Temal polnud kunagi kõnearenguga probleeme. Süda ikka värises pidevalt, et miks ta ei räägi ja kui ta 4,8 aastaselt lasteaeda läks siis õoetaja ütles kohe, et lapsel on kõnega väga suured probleemid. Oli sama asi, et minu jutust sai laps ju ideaalselt aru aga kui võõras inimene rääkis temaga siis laps ei mõistnud kõnet ja veel vähem rääkis vastu midagi. Eestis kunagi logopeed ütles mulle, et ma oleksin pidanud lapsega juba 2.aastaselt konsultatsioonile minema.

Nüüd on mu lapsel kõnearenguhäire diagnoos.

2aastase puhul ei saa eeldada pädevat sotsiaalsust võõraste inimestega. See võib väikelapse puhul ka logopeedil käimise ja spetsialistide adekvaatse hinnangu andmise keerukaks teha, kuna ta ei pruugi koostööaldis olla. Ja see on selles eas igati ok.

Vanemate laste puhul on aga suutlikkus võõramas keskkonnas ennast arusaadavaks teha ja ka võõrastest aru saamine muidugi ääretult oluline. Selge see, et laps on koduses keskkonnas sageli vabam ja väljendusrikkam kui mujal, ent kui on väga suured käärid koduse ja väljaspool kodu toimetuleku vahel, siis on juba kooliküpsus paratamatult ohus. Kui tagasihoidlik laps ei julge võõraga suhelda, on see mõistetav, kui ta aga hädas olles ei oska end teistele arusaadavaks teha, on asi hapu.

#3674677:

#3674196:

Kas kuulmist on kontrollitud?

Jh, sünnitusmajas spetsiaalse aparaadiga.

Aga hiljem? Kuulmekäigu läbitavus pole kuulmise osas veel kogu tõde. On kuulmistest, kus laps peab ise märku andma, kui ta mingit heli ei kuule, meil oli vist rongimänguga.

Minu oma hakkas rääkima kahe aasta ja kaheksa kuuselt, olin ka mures, kontrolliti kuulmist mitut moodi. Ei saa öelda, et “ära muretse”, vaid et parem käi nii palju kontrolle läbi, kui võimalik, siis saad vajadusel ka parima võimaliku abi. Abi osas… kui viga pole kuulmises, siis logopeediline ravi on miski, mille saamine on väga vaevaline ja seotud pikkade järjekordadega aga mida tuleks just alustada võimalikult varakult.

Perearst ei ole siiski pädev spetsialist, peab ikka edasi suunama kuhu vaja.

Minu teine laps ei ütelnud ühtegi sõna kuni 3,5a hakkas järsku rääkima, senikaua ilmekalt inises lauseid, ei ütelnud isegi eid ega jaad. Lasteaias harjus kohe, aga ta teistega ei mänginud vaid jälgis teisi, kui nad mängisid. Läheb nüüd rajaleidjasse, et koolipikendust saada, sest ei seisa paigal, päev otsa ronib jq otsib asju jne, ise kahtlustan ATH ta ei suuda keskenduda, aga ennem kooli väga ei diagnoositagi midagi, sest kooli minnes on kõige paremini näha, kuidas laps käitub. Teil on veel nii vara mõelda, et mingi puue on ja nii vara saadetakse üldkontrolli väga harva, ainult siis kui on silm nähtavalt ta teistsugune. Mul esimene sai diagnoosi alles 9aastaselt, kuigi juba varem oli näha, et ta teistsugune, tal on ekspresiivne kõne häire ja autist, tema küll ütles 1,5a sõnu, aga minujaoks tunndusid sõnad olevat mulgi käändes nüüd räägib inglis keelega segamini ja eesti sõnade käänded on ikka valed, nt kui küsida mitmendas klassis sa käid, siis tema ütleb,, kahes,, mitte,, teises,, sest ta ei oskagi käändeid ja eneseväljendus oskus on kesine. Sa pead veel ootama, pole mõtet ise diagnoosima asuda, aega läheb enne kui uuringule saab.

#3664593:

Samas oma kogemusest – lasteaia logopeed ütles, et enne 3-aastaseks saamist ei näe põhjust sekkuda (lastakse lapsel areneda).

See logopeed võiks end täiendada tänapäevaste seisukohtade osas. Nimelt varajane märkamine ja ikkagi ka sekkumine. Kui 2 a lapse kõne ei arene eakohaselt, siis on kas kõnehilistus või keelepuue (spetsiifiline kõnearengupuue), see selgub dünaamikas ja seda peaks logopeed jälgima. Kui lapsel kõne mõistmisprobleeme pole, siis tõenäoliselt on hilistus. Vanemaid peab nõustama ja andma juhtnöörid ning lapse mingil ajal uuesti üle vaatama.

Soovitan uut raamatut: Aitame lapse rääkima.

http://www.studium.ee/kirjastus/logopeedia/359-aitame-lapse-raeaekima.html

#3709351:

Perearst ütles, et laps käitumishäiretega, kuskile edasi ei suuna ja anna õhtuti 2 tilka palderjani, kuna laps närib ja lakub enda huulte piirkonda jne

Vabandust, aga väga rumal perearst.

Pöördu psühhiaatri poole, sinna pole suunamist vaja. Psühhiaater saab edasi suunata nii neuroloogile kui logopeedile. Kui elad Tallinna piirkonnas, saad abi ka laste vaimse tervise keskusest.

https://www.vaktsiinikahjustus.com

Otse psühhiaatrile mõnes piirkonnas enam ei saa. (Tartu, Viljandi, teisi piirkondi ei tea) Kõigepealt aeg panna vaimse tervise õe juurde, tema paneb ajad logopeedi, psühholoohi uuringutele ja psühhiaatri juurde.

Lihtsaim on minna kõigepealt neuroloogile (perearstilt küsida saatekiri). Eks oleneb ka asukohast, aga Tartus väga asjalikud (sama teemaga 2 poisiga tee läbi käidud, mitu korda). Neuroloog võtab haiglasse uuringutele, 3-4 päeva tavaliselt läheb, arvestavad nädalaga. Haiglas oleku ajal tehakse logopeedi, psühholoogi uuringud, psühhiaater vaatab üle, uneuuring (et välistada epilepsia jms). Aju-uuring (mrt) (seda vist päris kõigile ei tee  mul ühele tehti, teisele mitte). Vereproov – vaadatakse põhjalikult veri üle ja tehakse ka geenianalüüs  (selle tulemused saab hiljem teada, võtab 2-3 kuud). St saad ühekorraga, öühema ajaga palju asju tehtud, kui vajadus edasi pöörduda Rajaleidjasse või puuet ajada, on neile ka piisavalt infot näidata.

2+ on väga ok aeg hakata tegutsema-uurima, mööda arste käima. Kui psühhiaatrilt vastus olemas (et vajab logopeedilist abi), saab sellega pöörduda Rajaleidjasse, kes saab suunata laateaias logopeedilisse rühma. (Mida igas kohas muidugi ka pole ja kuhu on järjekorrad). Mida varem erirühma saab, seda parem. Ja kui läheb kõne lahti, saab korda, saab tavarühma, ei hoita põhjuseta erirühmas kedagi.