Teema: Laps ei söö

no aga mida ta kodus joob, paljast vett või ikka midagi toitvamat?

Päris näljas ta sul siiski pole. Õunamahl annab energiat. Paku joogiks ka jogurteid, tee smuutisid. Kas neid on nõus võtma? Anna talle siis vahepeal võileiba, paku porganditükke, mida iganes närida.

Minu kohe viiene tüdruk ka viimasel ajal kuidagi eriliselt pirtsutab toiduga, vabadel päevadel kodus näiteks võib ka olla, et ärkab ütleme kell 9, hommikust hakkab sööma alles 11-11:30 ja siis sööb ainult ühe praemuna ja paar ampsu võileiba. Ja siis päeval närib õunu või midagi taolist ja siis õhtupoolikul alles on kõht tühi, aga kui toidu ette annan, nokib ikka ainult mõned lusikatäied.

Praegu on muidugi ka see häda meil, et hooajaliselt on palju magusat saadaval ja eks ta oma energia saab sellest. Ma ei tea, kuidas teil 2-aastasega on, kas laps saab komme, piparkooke, kohukesi jne? Need rikuvad muidugi isu ära.

Mina olen söömishäirega väikelapse ema. Tavalised kasvatajad ei ole sel teemal eriti haritud, kui nüüd päris otse öelda, ei tea nad essugi ja kui püüda selgitada on reaktsiooniks vaid hämmeldus, et selline asi saab võimalik olla üldse.
Ma ei oska öelda, miks sinu laps hetkel ei söö, küll aga ütlen, et kasvatajate kaagutamine on viimane asi, mille pärast end halvasti tunda. Päriselt, see ei muuda midagi. Ma ei tea, kas nad tõesti usuvad, et nende jutu peale ema paneb lapse klõpsti lülitist sööma ja problem solved või mis selle eesmärk on.
Ka täiesti tavalistel tervetel lastel on perioode, kus nad elavad näiliselt lausa õhust ja armastusest. Mõni peab monodieeti ja sööb ainult üht asja lausa mitu aastat. Vbl ei ole praegu kasvuperiood nt. Kui kaal ja näitajad korras, siis tähendab see, et lapse enda organism kontrollib kalorivajadust ja ta ise teab, palju vaja on. Inimene peab saama ise otsustada, kui palju ta sööb, sisse toppida ei tohi vägisi, sa ei kujuta ette, mis probleemideni see viib. Tähtis on vedelikku tarbida ja jälgida, vajadusel uuesti kontrolli minna.
Üldiselt peaks lasteaed sellises olukorras samuti asjakohaselt käituma, st teadma kuidas lapsele luua sööma motiveeriv keskkond. See pole aga tavalasteaia praktikas võimalik meie ressursside juures.
Kui põhjuseks on nt stress, siis on õige otsus lapsel kodus olla. Keskkonnavahetus teeb ka imesid vahel.
Ole rahulik ja ära tunne end halvasti ega süüdi. See ei ole kuidagi sinu süü, et ta ei söö.

aga kui tervis ok, milles siis probleem v miks sa tahad, et ta rohkem sööks? et kasvatajad ei õiendaks?

Minu lapsel oli ka selles vanuses selline nähtus. Mäletan, et enne seda sõi hästi ja siis järsku mitte midagi ei tahtnud. Eelistas järsku kindlaid toite nagu kohukesed, kommid, saiakesed, jogurtid, kõik magusam kraam. Kõigele muule ütles ei. Kestis umbes paar kuud ja möödus iseenesest. Andsingi kohukesi ja mida tahtis, seda sõi. Kui aru sai, et on olemas ka muud toidud, mida eelnevalt sõi, loobus päevapealt oma pirtsakusest ja sööb juba pikalt normaalseid toite. Lasteaias toonitasin õpetajatele, et last mingil juhul sööma ei sunnitaks. Alguses meil õpetaja isegi üritas last käest kinni viia söögilauda. Laps on mul alati olnud kehv hommikune sööja ja ma pole sundinud. Sundimine just ongi see kõige hullem ja tekitab trotsi lapses ja lapsed juba trotsi pärast ei söö. Kui maitseb kasvõi paar ampsu suppi, on väga hea. Soovitan mitte välja teha, see on mööduv ja ealine nähtus. Tänu lasteaia putrudele ei söö ma üldse ühtegi putru, peale kartulipudru, sest mul on oma lasteaiast meeles kuidas hommikuti pidime putrusid sööma, eriti jube oli hirss. Laps end nälga ei jäta.

Rahu!

Õpetajatega suhtlemiseks kasvata enesekindlust. Mina olen ise ametilt “kaagutav kasvataja” ehk lasteaiaõpetaja, aga minu enda suurepärane põngerjas on toiduga äärmiselt valiv ja kuulen samuti umbes kord kahe nädala tagant tema rühma õpetajate töövõitudest (nt laps sõi supi seest kartulitükid äram, jess; oli nõus kastet maitsma vms). Ma arenguvestlusel rääkisin, et laps sööb kodus just seetõttu väga korraliku hommikusöögi (puder toormoosiga + liha/singiga võileib + õunaviile, jogurtit vms veel peale) ja peab seega õhtuni kuidagi vastu ka siis, kui lasteaias ainult teatud palakesi soostub näkitsema. Ei lubanud neil last liigselt survestada või magustoidust ilma jätta, nagu nad isekeskis plaaninud olid, mu meelest pigem loksugu tal see kissell kohupiimaga kõhus kui täielik tühjus.

Kõige tähtsam söömishäirega last kasvatades on püüda ise rahulikuks jääda (see on väga raske) ja nui neljaks tekitada lapses võimalikult survevaba suhtumine sööki. Söömine peab lapse jaoks olema normaalne pingevaba tegevus, millega ei käi kaasas mingit sõda ja tsirkust. Ei maksa ei kurjalt sundida ega ülevoolavalt kiita; üldse, mida vähem (lapsele nähtavat) tähelepanu söömisele pöörata, seda parem.

Kui sinu 2-aastane parasjagu ei söö ei kodus ega lasteaias, siis tasuks talle hommikuks pakkuda midagi, mida ta on nõus sööma – näiteks erinevaid puuvilju tükkideks lõigatult ja tass piima, võib-olla talle meeldiks väikesed võileivakesed (nt 4 lõigatud kandilisest leivaviilust), teraviljapallid piimaga, marjad, banaan vms? Tervisele on väga halb täiesti tühja kõhuga päeva alustada, tekitab kõhuvalusid ja liigset pahurust ka.

Uus söögiaeg peaks olema 3-4 tundi hiljem, vahepeal ei tohiks anda mahlu ega muid magustatud jooke. Minu meelest 2 lusikatäit kartuliputru koos kastmega pole üldse halb tulemus, kui ta on nõus sööma ka mingeid aed- ja puuvilju peale, siis juba täitsa ok. Paljudele lastele maitseb riivitud õuna-porgandi salat, tilk õli sisse, et vitamiine paremini omastada – ma pigistan sinna veel apelsinimahla sisse – kui laps keeldub söömast, saad iseenda närve rahustada ja selle hea asja ise nahka pista!

Meil on nii ka, et kui laps ei söö, siis tund aega ta laua taga küll olema ei pea, vaid küsin üsna konkreetsel häälel, et kas hakkad sööma? Kui vastab, et ei hakka (või näen, et ei hakka), panen söögi ära, saadan mängima. Mingit näksimist ta alternatiiviks ei saa, no võib-olla porgandikange või mõned pähklid mõnikord, vaid uuel söögiajal siis sööb, kui isu on tekkinud. Enamasti on. Ma üpriski arvestan lapse toidueelistusi, ma ei eelda, et ta peaks sööma asju, mida ma tean, et ta ei söö, aga mingit spetsiaalset eritoitu talle ka ei keeda – nt kartuliputru ta ei söö ja siis enne pudru tegemist võtangi talle paar keedukartulit välja; kastet ta ei taha, seega annan talle lihatükid ilma kastmeta jne. Aeg-ajalt pakun talle ka uusi maitseid, kusjuures ta on mind väga üllatanud, nt hakkas sööma rohelist sibulat, mida ma poleks iial arvanud.

Ja sinu 2-aastasel ei pruugigi mingit tõsisemat teemat selle söömisega olla, mu kõigil lastel lisaks sellele kõige nooremale erilisele jurakale on olnud väikelapse-eas perioode, kus ma olen imestanud, mille najal nemad ometi püsti püsivad. Enamasti mõne kuu pärast jälle on siis see periood tulnud, kus söövad kolm suurt praelihalõiku ära ja on ikka veel veidi näljased 🙂 Et kokkuvõtvalt lihtsalt püüa ise hästi-hästi chillilt suhtuda, lastel, aga ERITI 2-aastasel, on seitsmes meel, mis registreerib vanemate pingesoleku ja survestamiskatsed ja laps hakkab automaatselt oodatule vastupidist tegema 🙂

Söömisaegade eelistused on tegelikult väga individuaalsed. Imikud võivad veel ühtemoodi süüa, kogu aeg, aga mida suuremaks laps kasvab, seda rohkem hakkavad eelistused rolli mängima. Mina näiteks ei söönud algklassides kunagi hommikusööki ega lõunasööki, sest polnud selleks ajaks isu. Ka praegu ei söö vähemalt 6-7 tundi pärast ärkamist, sest isu pole. Lasteaia kohta ei oska öelda, sest seal oli nõuka ajal vastik söök ja keegi ei tahtnud seda süüa. Isegi teadlased on rääkinud, et hommikupoole söömine ei sobi kõigile ja korraliku hommikusöögi mõte oli vanasti ikka see, et pidi põllul rasket tööd tegema.

Minul laps ka ei söönud ja uskusin neid, kes ütlesid – laps nälga ennast ei jäta. Tulemuseks olid kõhuvalud, oksendamine, kuna tekkis ka põletikunäit /perearsti juures võeti vereproov/ tormasime järgmiste kõhuvaludega EMO’sse , et äkki on pimesool. Arst kirjutas välja mingis väiksed tbl. seamao ensüümiga ja saime lapse sööma, alguses tasapisi.