Küsin teie käest nõu Perekoolikad. 6 aastane tütar on nüüd veidi üle aasta tegelenud võistlustantsuga, osalenud klubisisestel võistlustel(need võistlused on tasuta) ja saanud erinevaid kohti. (teda hetkel need kohad ei huvitagi, parim osa on ikkagi kommikott, mida auhinnaks saab ????) Viimaselajal ei viitsi ta väga trennis ka käia, kas ta on ära tüdinenud või tõesti ei meeldi, ma ei tea. Siiski käimata me ei ole jätnud, v.a haiguste puhul. Küsin ta käest siis, et miks sa trenni minna ei taha, tuleb vastuseks ma ei tea. Ta on avaldanud
paar korda soovi, kuidas ta tahaks hoopis iluvõimelemise või ballettiga tegeleda. Siinkohal arvan, et tahab lihtsalt lasteaiakaaslastega ühtemoodi olla, kuna seal mõned tüdrukukud käivad balletis. Sama nagu riiete ja jalanõudega, ühel on, peab teisel ka olema., ???? Ma kohe ei tea, kas hakata trenni vahetama, proovima teda mujale või siiski jääda ikka võistlustantsu juurde. Ma arvan, et laps ei tea ise ka täpselt, mida ta teha tahab. Iluvõimlemine, ballett tundub ehk praegu talle cool, aga mis saab aasta pärast? Jälle ei taha trenni minna? Selle peale tütar ütleb, et just siis ma tahan käia trennis????Nädalavahetusel on nüüd suured võistlused tulemas. Tõsi, see on kallis spordiala. Juba vaikselt tunnen seda. Võistleja peab ka pileti eest maksma ning vaatajale juba 20 euri pilet. Võistlustantsu kleiti meil veel pole, väikestel lubatakse esineda musta seeliku ja valge pluusiga. Arvan, et kui tippu pürgida, siis on iga spordiala kallis. Kas ikkagi lasta käia tal proovida erinevaid asju teha ja siis otsustada mis talle meeldib või jääda ikkagi ühe konkreetse asja juurde? Mida teie minu olukorras teeksite?
Teema: Laps ei taha enam trenni minna? Kas uus hobi?
Muidugi las proovib erinevaid alasid. Võid ju mainida ka teisi alasid, millest tal ehk aimugi ei pruugi olla nt vehklemine vm.
Sul tuleks ise abi otsida. Sest kui sa küsid, mida teised sinu olukorras teeksid, siis viitab see iseseisvaks eluks mitteküpsele inimesele. Vanus võib anda välja täisea, aga mitte mõtlemine ja sotsiaalne küpsus. Nii et mida kiiremini ise abi saad, seda parem lapsele.
Ballett on kindlasti väga raske ja rutiinne. Iluvōimlemine aga on samuti väga kulukas ja raske ala. Isiklik kogemus. Mida vanemaks saab, seda pingelisem ja kallim.
Ballett on kindlasti väga raske ja rutiinne.
ah, mine metsa oma jutuga! 6-7 aastaste balletis ei ole midagi ei rasket ega rutiinset.
Ballett on kindlasti väga raske ja rutiinne.
ah, mine metsa oma jutuga! 6-7 aastaste balletis ei ole midagi ei rasket ega rutiinset.
No oleneb, kus seda õppida. Minu lapsele küll 6-aastaselt ballett ei meeldinud. Pigem nüüd mitu aastat hiljem on seda armastama hakanud. Balletitund käib muide ka iluvõimlejate trenni hulka mitu korda nädalas. Lisaks ma sain aru, et teemaalgataja ei otsi trenni üheks aastaks, vaid kaalutleb pikemas perspektiivis, millist trenni valida.
Ma laseks küll erinevaid trenne proovida. Kuidas ta teada saab, mis talle meeldib, kui ta ainult ühte trenni teha saab?
Ballett on kindlasti väga raske ja rutiinne.
ah, mine metsa oma jutuga! 6-7 aastaste balletis ei ole midagi ei rasket ega rutiinset.
No oleneb, kus seda õppida. Minu lapsele küll 6-aastaselt ballett ei meeldinud. Pigem nüüd mitu aastat hiljem on seda armastama hakanud.
kus su laps siis balletis käib? ma räägime siin ju harrastaja tasemel balletist, mitte elukutsevalikust, ja raskusaste tõuseb vanusega. koolieelikutel on asi tavaliselt ikka väga mänguline ning koormus kaks, maks kolm korda nädalas.
Ballett on kindlasti väga raske ja rutiinne.
ah, mine metsa oma jutuga! 6-7 aastaste balletis ei ole midagi ei rasket ega rutiinset.
No oleneb, kus seda õppida. Minu lapsele küll 6-aastaselt ballett ei meeldinud. Pigem nüüd mitu aastat hiljem on seda armastama hakanud.
kus su laps siis balletis käib? ma räägime siin ju harrastaja tasemel balletist, mitte elukutsevalikust, ja raskusaste tõuseb vanusega. koolieelikutel on asi tavaliselt ikka väga mänguline ning koormus kaks, maks kolm korda nädalas.
Käib balletis iluvõimlemise trennis mitu korda nädalas. Mänguline pole see kunagi olnud, ka siis mitte, kui oli 5a. Ikka korralik rutiinne harjutuste tegemine stange ääres ja tuuride ja tasakaalude maksimumini viimine. Treener ikka väga range ka väikestega. Tõin sellise teema sisse, kuna teemaalgataja kaalus ka iluvõimlemist. Kõik oleneb jah, kus linnas ja mis klubis elu käib. On kergemaid ja raskemaid kohti. Ma ei hakka siin kedagi laimama ega reklaamima.
Mul 3 last, olen põhimõtteliselt arvamusel, et lapsi peab mingil hetkel sundima, et tekiks harjumus. Väga kerge on sõprade mõjutusel loobuda oma huvidest. Nemad ei käi sageli samades ringides-trennides ja kerge on tekkimas tunne, et laps ei taha enam minna. Ei viitsi-ei jaksa-ei huvita. Põhjuseid on palju. Tean peret, kus lastele võimaldati kõiki hobisid ja nii kujuneski välja, et igat uut kooliaastat alustati uue hobiga, sest eelmist enam ei tahtnud. Lapsed suured ja proovinud kõik-võimalikke hobisid. Kindlat tekkinud ei ole. Võib-olla see ei ole vale. Mina ka pole kohtumõistja. Minul on lihtsalt arvamus, et selleks, et lapsel tekiks kohusetunne ja õpiks rutiini, peab neid mingil hetkel lihtsalt sundima. Kohusetunne ei teki niisama. See on nagu õppimine. Ei taha, aga peab. See, kas nad on hiljem tänulikud, see selgub muidugi hiljem.
Viimasele: kui nad “igat kooliaastat alustati uue hobiga”, siis ilmselt vanemad siiski mingil määral sundisid, näiteks samas huviringis õppeaasta lõpuni käima.
Arvan, et kui tippu pürgida, siis on iga spordiala kallis. Kas ikkagi lasta käia tal proovida erinevaid asju teha ja siis otsustada mis talle meeldib või jääda ikkagi ühe konkreetse asja juurde? Mida teie minu olukorras teeksite?
Teemaalgataja, kas su eesmärk on, et lapsest tuleks mingil alal tipp? Või on sulle oluline, et lapsel oleks olemas harrastus ja ta end regulaarselt liigutaks?
Üldiselt 6-aastased ei peaks üldse trennis käima. Ja kui käivad, siis peaks see trenn neile ka meeldima. Kui laps tahab teha midagi muud, siis las teeb kui selleks on võimalused ja vahendid. Väga ok on erinevaid alasid proovida ja oma erinevaid tugevaid-nõrku külgi avastada.
Väga kerge on sõprade mõjutusel loobuda oma huvidest. Nemad ei käi sageli samades ringides-trennides ja kerge on tekkimas tunne, et laps ei taha enam minna. Ei viitsi-ei jaksa-ei huvita.
See on mingis vanuses täiesti normaalne käitumine. Sõbrad ongi olulised ja lapsed käivad suurima rõõmuga trennis, kus trennikaaslased ka nende sõbrad on. Sa ise ju eelistad aega veeta sulle meeldivas seltskonnas. Vähe on neid, kes ongi tu´ippujõudmise endale eesmärgiks seadnud ja siis selle nimel ka teadlikult trenni teevad.
Kas iluvõimlemise trennist pole päris mitmed lapsed ränki vigastusi saanud? Tipptasemel ballett ja iluvõimlemine kahjustavad lõpuks tervist….seega sõltuks palju treeneri taustast ja kindlasti ei sunniks last kummaski trennis käima.
Tegelesin ka lapsena balletiga ja siiani suudan neid stagne juures tehtud harjutusi, lisaks veel varvaskingadel käimise õppimine nii, et varbad olid verised.
Samas ega see võistlustants eriti kergem ei ole – sugulaste tütar tegeleb sellega – elu koosneski neil mööda võistlusi käimistest, sünnipäevadel nad osaleda ei saanud või saabusid hilisõhtul + meeletu raha, mis sinna läks. Ja ongi see, et vanemad peavad võistlustel kaasas olema, samas peavad ostma endale ka pileti (kuigi see pilet on veel kõige odavam asi)
Lõpuks nüüd probleem partneriga – poisse on vähem ja mingi jama on sellega. Kuigi saavutas päris häid tulemusi – kaaluvad ka lõpetamist.
6-aastane päris väike, teda trenni sundida ei ole ka õige.
Arvan, et kui tippu pürgida, siis on iga spordiala kallis. Kas ikkagi lasta käia tal proovida erinevaid asju teha ja siis otsustada mis talle meeldib või jääda ikkagi ühe konkreetse asja juurde? Mida teie minu olukorras teeksite?
Teemaalgataja, kas su eesmärk on, et lapsest tuleks mingil alal tipp? Või on sulle oluline, et lapsel oleks olemas harrastus ja ta end regulaarselt liigutaks?
Üldiselt 6-aastased ei peaks üldse trennis käima. Ja kui käivad, siis peaks see trenn neile ka meeldima. Kui laps tahab teha midagi muud, siis las teeb kui selleks on võimalused ja vahendid. Väga ok on erinevaid alasid proovida ja oma erinevaid tugevaid-nõrku külgi avastada.
Väga kerge on sõprade mõjutusel loobuda oma huvidest. Nemad ei käi sageli samades ringides-trennides ja kerge on tekkimas tunne, et laps ei taha enam minna. Ei viitsi-ei jaksa-ei huvita.
See on mingis vanuses täiesti normaalne käitumine. Sõbrad ongi olulised ja lapsed käivad suurima rõõmuga trennis, kus trennikaaslased ka nende sõbrad on. Sa ise ju eelistad aega veeta sulle meeldivas seltskonnas. Vähe on neid, kes ongi tu´ippujõudmise endale eesmärgiks seadnud ja siis selle nimel ka teadlikult trenni teevad.
Olen täiesti nõus. Mis “pikemas perspektiivis” juttu saab üldse 6-aastase kohta rääkida. Sellises vanuses lapsel alles tekivad huvid erinevate valdkondade vastu. Ma arvan, et see 6-aastane ei teagi üldse, mis trenne või huvialasid maailmas olemas. Samuti ei saa ma sellest aru, mis on selles halba, kui laps paari aasta pärast ei tahagi enam trennis käia. Kõik inimesed ei ole sportlikud ega tunne spordi vastu huvi. Võib-olla ta ühel päeval otsustab, et tahaks hoopis maalida või malet mängida.
Mina olen küll seda meelt, et laps võiks saada erinevaid asju proovida ja äkki leiabki selle, milles ta tahab tegijaks saada või lihtsalt hobikorras teha. Kõik ei jõuagi tippu ja ei peagi jõudma. Tippsport nõuab siiski väga suurt pühendumust ja huvi eriala vastu, sest sportlased peavad tahes tahtmata elus mõndadest asjadest loobuma, et saaks enda erialale pühenduda. Mingit tippspordi värki on 6-aastase puhul ikka väga vara rääkida.
Mina proovisin ka algklassides erinevaid ringe ja trenne. Lõpuks jäin pidama ratsutamise peale ja pubekaea alguses küll mõneks aastaks loobusin, sest siis olidki sõbrad tähtsamad ja huvi kadus, aga mõne aasta pärast naasesin siiski hobuste juurde ja tegelen nendega praeguseni. PS, tippu pole jõudnud, vaid teengi hobikorras.
6-aastast ei sunniks. Laseks proovida erinevaid alasid. Selleks ei pea spetsiaalselt trenni minema, suusatamist, kergejõustikku, tantsimist, ujumist jne. alasid olen lastele ise tutvustanud. Vanem laps (15 a) ongi kergejõustiku juurde jäänud. Suuresti seetõttu, et parim sõber käib ka seal.
Väiksem on kolmene ja enne kooli kuskile trenni ei pane – esimese liikumisharjumuse ja eeskuju saab laps ikkagi vanematelt.
Minu laps võistlustantsija ja ka tema peab käima klassikalise balleti tunnis. See on väga kallis ala. Rühmatrenn, ballett, eratunnid, võistlusriided-kingad, võistlused, laagrid. Ma lõin oma aasta kulud kokku ja sain numbri 2400eur. Tal veel pole välislaagreid ja -võistlusi, aga kui jätkab, siis tulevad need ka varsti. Meil on motivatsiooniga kõik hästi. Laps ise valis endale selle ala ja jumaldab tantsimist ka praegu, 5a. hiljem. See eest vanemal lapsel ei ole mingit oma ala tekkinud ja tal on absoluutne huvipuudus igasuguse koduvälise tegevuse vastu. Andunud e-sportlane, kahjuks. Vot teda ma küll sunnin igal õppeaastal mingit füüsilist treeningut valima ja sunnin ka kohal käima.
6-aastast pole väga mõtet suruda ühte ala tegema, kui tal endal soovi pole. Selles vanuses laseks tal teha ükskõik mida füüsilist tema enda valikul. Mul oleks ainult sarnaselt ühele eespool kirjutanud käole nõue, et valitud ala peab tegema õppeaasta lõpuni.
Ballett on kindlasti väga raske ja rutiinne. Iluvōimlemine aga on samuti väga kulukas ja raske ala. Isiklik kogemus. Mida vanemaks saab, seda pingelisem ja kallim.
Oleneb tõesti sellest, millisesse trenni minna. Tänapäeval on järjest rohkem nn harrastajate rühmi, kus pole eriti raske ja rutiinne. Balleti trenne on ka täiskasvanutele, käin ise ühes sellises. Järeldan, et ka lastele peab lihtsamaid rühmi saadaval olema.
Ballett on kindlasti väga raske ja rutiinne. Iluvōimlemine aga on samuti väga kulukas ja raske ala. Isiklik kogemus. Mida vanemaks saab, seda pingelisem ja kallim.
Oleneb tõesti sellest, millisesse trenni minna. Tänapäeval on järjest rohkem nn harrastajate rühmi, kus pole eriti raske ja rutiinne. Balleti trenne on ka täiskasvanutele, käin ise ühes sellises. Järeldan, et ka lastele peab lihtsamaid rühmi saadaval olema.
Tundub, et sul pole erilist kogemust huvialadega, ilmselt ka mitte oma lapsepõlvest – mis on “lubatud” täiskasvanutele, pole “lubatud” lastele, ehk et leida harrastajate rühma täiskasvanule, kellest nagunii midagi erilist enam loota pole (peale rahamaksmise), on palju-palju lihtsam kui leida sama lapsele, kellest treener ootab tippsportlaseks pürgimist. Ja see ei kehti ainult trennide, vaid ka muude harrastuste kohta.
Ballett on kindlasti väga raske ja rutiinne. Iluvōimlemine aga on samuti väga kulukas ja raske ala. Isiklik kogemus. Mida vanemaks saab, seda pingelisem ja kallim.
Oleneb tõesti sellest, millisesse trenni minna. Tänapäeval on järjest rohkem nn harrastajate rühmi, kus pole eriti raske ja rutiinne. Balleti trenne on ka täiskasvanutele, käin ise ühes sellises. Järeldan, et ka lastele peab lihtsamaid rühmi saadaval olema.
Tundub, et sul pole erilist kogemust huvialadega, ilmselt ka mitte oma lapsepõlvest – mis on “lubatud” täiskasvanutele, pole “lubatud” lastele, ehk et leida harrastajate rühma täiskasvanule, kellest nagunii midagi erilist enam loota pole (peale rahamaksmise), on palju-palju lihtsam kui leida sama lapsele, kellest treener ootab tippsportlaseks pürgimist. Ja see ei kehti ainult trennide, vaid ka muude harrastuste kohta.
minu kolm last on käinud pisiksest peale balletistuudios ja hiljem tantsustuudios, kus klassikatund on alati olnud kohustuslik. üks lastest käis lausa balletistuudio valikrühmas, mis tähendas seda, et neil oli rohkem tunde, nõudlik balletikooli õpetaja ja hulgaliselt esinemisi, ka festivalidel. mitte ühelgi lapsel, ka sellel, kel teistest vähem eeldusi, ei ole olnud meeletut pingutamist, stressi ja survet. viimastel aastatel on tekkinud ka mitmeid stuudioid, kus lastelt ei nõuta praktiliselt midagi peale panustamise (üks selline nt nõmme noortemajas – ainult käi ja naudi).
ma arvan, et sa ise oled ise jäänud kinni oma lapsepõlve: viimastel aastatel on lastesport muutunud väga palju rohkem protsessi ja vähem tulemust tähtsustavaks. isegi tennises, kus 10 a tagasi oli võimatu ühineda treeningrühmaga nt teismelisel, kelle eesmärk ei olnud võistelda, on nüüd võimalik minna 17-18 aastase algajana trenni. ballett on tõesti raske ainult balletikoolis ja no võibolla ka vanemuise stuudios.
Ballett ja iluvõimlemine nõuab teatud füüsist, kas su lapsel on see olemas?
Jätkaksin peotantsuga. Esiteks on laps sellega juba harjunud, teiseks ballett ja iluvõimlemine on ikka kordi raskemad alad. Tantsuoskusest on kasu ka vanemas eas, tantsija säilitab oma nõtkuse kõrge vanaduseni. Liikumisoskus on see, mida su laps vajab.
Ma tean, et paljudes kohtades on proovitrennid, käige ja uudistage ja vaadake trenne pealt, kui lapsele ikka midagi muud meeldib, siis pigem vahetada. Aga lapsele seletada, et mingi hobi peaks ikka olema ja valigu midagi, mis talle meeldib.
Iluvõimlemisega on nii, et tuleb alustada väiksena, 6.a on juba kõige õigem rong läinud. Selleks ajaks on laps juba põhitõed omandanud ja alustab võistlemist.
Loomulikult on võimalik ühineda, kuid ilmselt päris tippu enam ei jõua. Kui see peaks soov olema. Eks on erandeid ka.
Minu laps alustas nelja-aastaselt, praegu on 12 ja oma vanuseklassis A grupis peaaegu alati pjedestaalil.
Laps armastab iluvõimlemist jäägitult ja on selle nimel kõigeks valmis.
