Esileht Koolilaps Laps ei taha õppida, kuidas teda aidata?

Näitan 23 postitust - vahemik 1 kuni 23 (kokku 23 )

Teema: Laps ei taha õppida, kuidas teda aidata?

Postitas:

Laps käib teises klassis. Esimese aasta elasime kuidagi üle, siis õppida peaaegu et ei antudki. Aga nendel vähestel kordadel oli ka sõda taevani. Lootsin et teises klassis asi muutub.

Igal-juhul, laps terve suvi otsa rääkis, et ta ei taha kooli minna. Ta ei taha õppida. Unistas, et kui langevat tähte näeks, sooviks ta, et enam kunagi ei peaks kooli minema. Olen talle igat pidi seletanud hariduse olulisusest, et suurena ei saa töökohta jne. Ta arvas, et küll midagi välja mõtleb, kui see aeg käes.

Juba päevikut täites, see oli siis 2.september, ta nuttis, et tei taha kirjutada ja ei taha koolis käia. Õnneks teisipäevaks midagi õppida ei antud. Tänaseks oli kolmest ainest õppida. Kõik väiksed asjad. Ja ta nii sõdis selle vastu, nuttis. Üritasin ise nii rahulik olla kui võimalik. Istusin juures ja jälgisin, et ta õpiks. Proovis koguaeg kõrvalistest asjadest rääkida. Vahepeal läksin teise tuppa ja palusin tal õelda, kui valmis. Ka see taktika ei aidanud, ta lihtsalt ei teinud midagi. Kui matemaatika kallale asusime ütles kohe kui õpikut lahti võtma hakkas, et ta ei oska, see on nii raske. Palusin tal ülesannet korrakski vaadata.

Asi pole selles, et ta ei oskaks või ei saa aru. Tal on lahtine pea. Ta lihtsalt ei taha! Ei viitsi!

Kui õppimine välja jätta, siis koolis talle meeldib. Peale tunde kipub end ikka sinna sõpradega “hängima” unustama, sõpru leiab kergelt.

Ja nüüd ma mõtlen, mida ma tegema peaks? Kuidas aidata last ja ise ennast? Kuidas saada laps, kes õppida põhimõtteliselt ei taha, õppima ilma nututa ja kakluseta? On see üldse võimalik? Ei ma ei aja häid hindeid vms taga, ma tahaks, et lapsel oleks mingigi kohusetunne. Ta ei saa ju tervest elust läbi uisutada pea pilvedes.

Juhul, kui ma praegu kodustele töödele käega lööks (kodurahu, lapse ja ka minu närvide säästmiseks), kas on võimalik, et see kohusetunne tuleb tal kunagi ise, või pigem mitte?

+6
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mul on ka selline. Juba esimene aasta oli jube. Arvutab, kirjutab vigadeta, aga õppida ei taha. Tunnis jättis nii palju tegemata kui vähegi võimalik. Kuna mul on peale tema kaks last veel, siis oli olukord pehmelt öeldes frustreeriv.

Minu kogemus oma lapsega on see, et kohusetunne ei andnud endast ise mingit märki. Andsin talle otsustada, millal ta õpib. Tulemus see, et jättis tegemata. Pärast oli endal halb tunne, aga õppima ikka ei hakanud. Ma ka ootan nõuandeid ja edulugusid.

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Minu laps ei tahtnud ka õppida, 1.klass oli väga raske selletõttu. Oma lapsel kahtlustasin ma Aspergeri sündroomi, probleemid võimendusid koolis. 2.klassis klassijuhataja soovitas pöörduda spetsialistide poole. Nii kui psühhiaater last nägi, kahtlustas ta, et lapsel ATH ehk tähelepanu,-keskendumise häire. Testid, uuringud seda ka kinnitasid. Sai diagnoosiks Asperger + ATH.
Ehk siis lapsel on keskendusmisraskused, see on tema jaoks tohutu pingutus ning seetõttu ka ta ei taha õppida jne.

Kindlasti ma ei väida, et teemaalgataja lapsel on tähelepanu-keskendumisehäire, kuid võibolla lapsel on raske keskenduda, talle on see pingutus. Meile kõrvalt tundub, et laisk jne.

Võtke ülesanne haaval, lõikude kaupa. Kui mu laps vaatab, et TV teha terve lehekülg, siis talle tundub see ületamatu. Siis võtamegi ülesanne , tehte haaval. Teeb selle ära, kiidan, läheb järgmise juurde. vahepeal peame 10 minutilist pausi. Lisaks avastasin, et laua taga õppides oli lapsel raskem keskenduda, nüüd õpib põrnadal, maas pikali ning läheb paremini. saab vabalt nihverdada jne.
Käib juba 4.klassis, täna helistas mulle töö juurde, et õppis juba kõik ära 🙂
esimesed 2 aastat koosnesidki kõik koolipäeva õhtud meil sellest, et ma istustin õhtuti lapse kõrval ja siis sedasi õppisime, sest üksi ei suutnud ta minutiksi ka keskenduda õppimisele või süvendeda

+9
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kindlasti ära löö käega.
Kui koolis sellien kord, et antakse kodutöid, siis on parem endale kasvõi jõuga sisse harjutada see komme kodus aeg leida ja ülesanded ära teha. Kohusetunne ei kasva kuskil puu otsas vaid seda saabki järjepidevalt harjutades ära taltsutada. Tehke koduseid ülesandeid kindalsti lapsega koos, et see oleks ka teie omavaheline kvaliteetaeg – lahendusi teeb ja vastuseid leiab muidugi laps ise!

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Minu laps pole ka õppimisest vaimustuses. Tihti tulebki trots peale ja seda järjekindlust ei ole. Aasta lõpus oli neid päevi päris palju, kus tunnitööd olid ka kõik tegemata ja õpetaja laiutas ainult käsi. Mina olen samuti teinud kodutöid koos temaga ja kui peaks ära väsima, teeme 15 min pausi. Kirjutamine on eriti vaevaline. Seda olen ma utsitanud kiitmisega ning mõne täiesti vastumeelse ülesande puhul olen teinud koos temaga nii, et ise kirjutan vasaku käega paberi peale. Kuna minu laps kirjutab lohakalt ja kiiruga, et jumala eest see asi tehtud saaks, siis me nö võrdleme neid tähti, mis kummalgi paremini välja tulid. Lapsel kolmas klass ja temalgi on ATH. Kuid halvaga pole mina midagi tehtud saanud, pigem kiitnud kui midagi tehtud saab. Õppimise peale läheb küll tunduvalt rohkem aega, sest laps kipub kõiki maailma asju arutama.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Proovi kiita. Mu vanaema, väga pika kogemusega õpetaja, ütleb alati, et kiitusega jõuab lastega palju kaugemale kui mis iganes muu asjaga.
Kui töövihikust on kaks ülessannet ja esimesega on juba alustatud, siis ütled – oi, JUBA tehtud, küll sina oled tubli. Nii äge!!! Teeme nüüd selle järgmise ka ära. Siis teete järgmise – oi, sa oled ikka super osav selles! Kui kasvõi ÜHE kodutöö teeb iseseisvalt, siis kukud häälekalt sõna otseses mõttes külili, õhtul mehele jooksed uksele vastu ja teatad – tead kui lahe, laps ISE tuli selle peale, et teha ära, ma olen NIIIIII rõõmus. Õhtul magama minnes rõhutad, kui palju rõõmu sulle see tegi, et ta ise tuli selle peale, et kasvõi 5 % kodutööst ära tegi. Hommikul tuletad veel meelde, kui mõnus on kui laps õpib.
Kui enam ei jaksa, siis aitad. Ära teda päris üksi jäta, nii et õpi ka suurema vastutustundega lapsed tihti veel teises klassis.

+4
-6
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 06.09 08:15; 07.09 13:36;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Meil oli esimeses klassis raske. Õppimine käis ka nutmisega. Juba pisikesest peale oli lapsel raske keskenduda ühele asjale. Päriselt mängima ta ei hakanudki, sest polnud püsivust ühe mängu juures olla. Lauamänge temaga mängida oli ka paras jubedus.
Istusin juures ja kiitsin iga ilusat tähte. Ka vigu kiitsin nii nagu oskasin ja palusin siis uuesti ja õieti. Kevade poole enam iga päev kõrval ei istunud ja juhtus, et lapsel jäidki kodutööd tegemata ja siis sai märkuse. Ja vot need märkused olid head asjad – panid lapse ise tahtma kodutöid teha.
Õnneks on meil väike klass ja väga hea õpetaja.

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Võtke ülesanne haaval, lõikude kaupa. Kui mu laps vaatab, et TV teha terve lehekülg, siis talle tundub see ületamatu. Siis võtamegi ülesanne , tehte haaval. Teeb selle ära, kiidan, läheb järgmise juurde. vahepeal peame 10 minutilist pausi. Lisaks avastasin, et laua taga õppides oli lapsel raskem keskenduda, nüüd õpib põrnadal, maas pikali ning läheb paremini. saab vabalt nihverdada jne.

Tahtsin sama asja soovitada.
Lisaks – ei mingeid ekraane enne, kui on õpitud. Hommikune multikavaatamine, mida mõned harrastavad, on eriti kahjulik sellise lapse puhul (ei ütle, et sina seda teha lased, aga mõned on lasknud) Proovi korra sellist päeva, kus kodus on kõik ekraanid kinni või lapse käeulatusest kaugemal ja sa lased tal valida – kas igavled või õpid ära ja siis saad meelelahutust. Raudse järjekindlusega magamaminekuni välja. Minu meelest peaks aitama.

+6
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Otsi varasemaid teemasid ka sel teemal, leiab veel nippe. Meil toimis esimeses klassis see, kui ma kella peal näitasin, kui palju aega vaidlemine ja virisemine võtab ning kui kaua tegelikult tegemisele kulub. Reaalsuses kulus 15 minutit õppimisele ja 45 minutit vaidlemisele, jonnimisele. See toimis väga hästi. Siis hakkas oma ajast kahju. Eks meelde ikka tuletan, et peab õppima.. nüüd kolmas klass juba.

Ekraanid on õppimise ajal kinni. Audioraamatut luban kuulata, kui on vaja joonistada-värvida midagi suuremat.

+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Meie lapsel on kerge ATH diagnoos ja ka ei taha üldse koduseid töid teha. Aga ma ei lase ennast sellest segada, mul on järgmine nipp.

Esiteks olen ise hästi reibas. Süstin regulaarselt lapsesse teadmist, et kodused tööd on n-ö piece of cake. Teiseks annan signaali, et ta pole enda jaoks ebameeldiva asjaga üksi, vaid mina toetan. Kolmandaks istun ma tal alati kõrval ja juhin kogu aeg tähelepanu positiivsetele aspektidele: näed, kui hästi sul see koht läks / ainult see rida veel ongi jäänud / võtame selle teise lehe ka ja ongi kõik / pool on juba valmis, nii tubli / vaata, kui hästi see täna sul välja tuli / teeme selle ka kohe ära, siis ei pea täna rohkem midagi tegema. Jne.

Minu jaoks see frustreeriv pole, vastupidi, mul on alati tunne, et võtame kätte, teeme ära ja pole midagi hullu. Püüan ka lapses seda teadmist kinnistada. Ja niimoodi kõikide asjadega, mis talle alguses ületamatud ja rasked tunduvad.

+8
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Proovi kiita. Mu vanaema, väga pika kogemusega õpetaja, ütleb alati, et kiitusega jõuab lastega palju kaugemale kui mis iganes muu asjaga.

Kui töövihikust on kaks ülessannet ja esimesega on juba alustatud, siis ütled – oi, JUBA tehtud, küll sina oled tubli. Nii äge!!! Teeme nüüd selle järgmise ka ära. Siis teete järgmise – oi, sa oled ikka super osav selles! Kui kasvõi ÜHE kodutöö teeb iseseisvalt, siis kukud häälekalt sõna otseses mõttes külili, õhtul mehele jooksed uksele vastu ja teatad – tead kui lahe, laps ISE tuli selle peale, et teha ära, ma olen NIIIIII rõõmus. Õhtul magama minnes rõhutad, kui palju rõõmu sulle see tegi, et ta ise tuli selle peale, et kasvõi 5 % kodutööst ära tegi. Hommikul tuletad veel meelde, kui mõnus on kui laps õpib.

Kui enam ei jaksa, siis aitad. Ära teda päris üksi jäta, nii et õpi ka suurema vastutustundega lapsed tihti veel teises klassis.

Õudne, kuhu me selle ülekiitmisega ja laste hellitamisega jõudnud oleme. Emme on nagu tsirkusetola lapsele.

+7
-5
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

kui ATH, siis täiesti arusaadav, et peabki tõesti istuma ja aitama keskenduda. Kui aga vooster lihtsalt – ta peab aru saama, et õppimine on tema, mitte sinu asi. Sellest on ju kirjutatud ka üsna palju – õppimine pole vanema, vaid lapse asi. Kuidas see kohusetunne tekib, ikka nii, et saab märkuse – kodune töö tegemata. Ja tema saab märkuse, mitte ema.

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Lepi lapsega ENNE kokku eksperimendis. Et teete nii, et TÄNA ta tahab õppida. Kohe väga tahab. Et on ise nõus, et täna ta püüab väga väga tahta. Ja siis istute te koos õppima ja vaatate kui kiiresti on VÕIMALIK TEMAL ära õppida. Et seni on väga pikalt ja raskelt õpitud, et nüüd vaatate kaua õppimine aega võtab kui ta tahab ja pingutab?
Kui see on kokku lepitud, mängi kaasa. Ära nori väikeste vigade kallal, las olla. Las pliiats jääb maha ja luuletus konarlikuks. Oluline, et laps tunneks, et ta sai ülikiirelt õpitud kui PINGUTAS JA TAHTIS.
Küsi, kas on rõõmus, et sai ruttu “vaevast lahti”. Kas tahaks nii lihtsalt iga päev?
Kui eksperiment on edukas, korrake seda. Positiivne suhtumine ja tulemus aitab õppima nõustuma ja see ongi eesmärk ju.
Tegin oma lapsega mitu korda seda mängu, et PÜÜAME – vaatame mis saab.
Aitas.

0
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Proovi kiita. Mu vanaema, väga pika kogemusega õpetaja, ütleb alati, et kiitusega jõuab lastega palju kaugemale kui mis iganes muu asjaga.

Kui töövihikust on kaks ülessannet ja esimesega on juba alustatud, siis ütled – oi, JUBA tehtud, küll sina oled tubli. Nii äge!!! Teeme nüüd selle järgmise ka ära. Siis teete järgmise – oi, sa oled ikka super osav selles! Kui kasvõi ÜHE kodutöö teeb iseseisvalt, siis kukud häälekalt sõna otseses mõttes külili, õhtul mehele jooksed uksele vastu ja teatad – tead kui lahe, laps ISE tuli selle peale, et teha ära, ma olen NIIIIII rõõmus. Õhtul magama minnes rõhutad, kui palju rõõmu sulle see tegi, et ta ise tuli selle peale, et kasvõi 5 % kodutööst ära tegi. Hommikul tuletad veel meelde, kui mõnus on kui laps õpib.

Kui enam ei jaksa, siis aitad. Ära teda päris üksi jäta, nii et õpi ka suurema vastutustundega lapsed tihti veel teises klassis.

Õudne, kuhu me selle ülekiitmisega ja laste hellitamisega jõudnud oleme. Emme on nagu tsirkusetola lapsele.

No ma tolaks end ei pea ja minu lapsed peksa pole saanud, neid on kiidetud hea käitumise eest. On väga ägedad, julgevad rääkida ja öelda kui on mure ning õpivad väga hästi. Hirmu, õiendamise ja konfliktiga jõuad sa vaid nii kaugele, et alguses tehakse asi ära aga trots tekib. Hiljem kasvab temast kuri ja kiuslik inimene.

+4
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 06.09 08:15; 07.09 13:36;
To report this post you need to login first.
Postitas:

No see oli küll liiast, et pead hakkama mehele õhinal uksele vastu jooksma, et näe laps tegi ühe ülesande ära! Lolliks ei ole ka mõtet minna, kui teeb 2 ülesannet – teavitad Õhtulehte?
Kui on lapsel õppimisega ja sinul tema õpetamisega raske – võta koduõpetaja, mõni vanem pedagoog, kes teeb üks-ühele õpet, esiteks on temal oskused, mida sinul ei ole ja teiseks on lapsele autoriteet.

+4
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mul on ATH-laps. Istusin temag alaua taga ja tegin koos temaga kodutöid kuni 8. klassini välja. Alles peale seda hakkas lapsel mingi iseseisva õppimise oskus tekkima. Samas kohusetunne oma asjad ära teha on temas tugevasti juurdunud.
Tegime pause, kui oli selge, et laps enam õppida ei suuda. Õppimisele läks iga õhtu kokku ca 3 tundi. Laps nuttis, hüsteeritses – raske oli kõigil: minul, lapsel, õpetajatel. Praegu tänab täiskasvanud laps mind järjepidevuse eest, mida temaga õppides lapsena üles näitasin.

Samas lapse põhikooliaegsed klassikaaslased on juba mitu korda jõudnud vahetada küll õhtu-, koka- ja ehituskooli. Igalt poolt on nad välja visatud. Teevad kanepit jm narkotsi, joovad ohtralt viina ja mõnel helgemal hetkel leiavad, et oleks võinud juba algklassides rohkem õppida. Need lapsed on erivajaduseta, kuid nende emad ei viitsinud nendega koos kodutöid teha.

+1
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma arvan, et kõige olulisem on selgitada välja põhjus, mis sellise olukorrani viis. See, et teise klassi õpilane koolist midagi kuulda et taha, ei ole siiski tavapärane. Miski peab selle taga olema: kas kehv kontsentreemisivõime, puudulik motivatsioon, madal enesehinnang, lüngad teadmistes, ebasümpaatne õpetaja, kiusamine koolis, nutisõltuvus ja kasvõi vale aeg kodutööde tegemiseks (minu laps nt õhtuti ei saa üldse õppida) jne. Iga konkreetne olukord vajab eraldi lahendamist. Aktiivne kiitmine nt aitab enesehinnangut tõsta, aga on mõttetu kiusamise puhul jne. Kui ema ise põhjuseni ei jõua, siis viiks lapse kasvõi psühholoogi juurde.

+1
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Proovi kiita. Mu vanaema, väga pika kogemusega õpetaja, ütleb alati, et kiitusega jõuab lastega palju kaugemale kui mis iganes muu asjaga.

Kui töövihikust on kaks ülessannet ja esimesega on juba alustatud, siis ütled – oi, JUBA tehtud, küll sina oled tubli. Nii äge!!! Teeme nüüd selle järgmise ka ära. Siis teete järgmise – oi, sa oled ikka super osav selles! Kui kasvõi ÜHE kodutöö teeb iseseisvalt, siis kukud häälekalt sõna otseses mõttes külili, õhtul mehele jooksed uksele vastu ja teatad – tead kui lahe, laps ISE tuli selle peale, et teha ära, ma olen NIIIIII rõõmus. Õhtul magama minnes rõhutad, kui palju rõõmu sulle see tegi, et ta ise tuli selle peale, et kasvõi 5 % kodutööst ära tegi. Hommikul tuletad veel meelde, kui mõnus on kui laps õpib.

Kui enam ei jaksa, siis aitad. Ära teda päris üksi jäta, nii et õpi ka suurema vastutustundega lapsed tihti veel teises klassis.

appi, kui haige plaan 😀
enamik mehi keeraks sellise tervituse peale otsa ringi ning paneks naisele psühhiaatri juurde aja kinni

+5
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Soovitan ikkagi last abistada, mitte tema eest ära teha, vaid juures olla kui teeb koolitöid. Kiita ja rääkida, et kool on tore, õppimine on lahe. Kindlasti olla hästi järjepidev ning mitte alla anda iga lapse nuukse peale. Eks ta ohib ja puhib sul veel tükk aega, kuid kui näeb, et suhtud positiivselt, lõpetab ära ja hakkab õppima. Lisaks ei maksa jääda loorberitele puhkama, vaid sütitada lapse teadmishuvi ka reaalses elus.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mina võtsin 2 x nädalas abilise, kes käis ja õppis temaga õhtul 1h, kellega laps ei hakanud kordagi vastu ka. Iga pereliikme närvid on kallimad. Muidugi ma tegin seda ka seetõttu, et ma ei osanud seletada nii,nagu tänapäeva koolis. Lapsega tegeles siis 12 klassi gümnaasiumi noormees, kes teadis väga hästi, mis ja kuidas täna tehakse.
Kui vähegi kannatab võtta abiline, tee seda.

Esimene klass oli meil ikka üsna jaurmamine, eriti siis,kui pähe pidi õppima. Siis roomati ja keerutati mööda voodit ja seinu, kisuti sokke jalast jne 😀 Teises klassis oli sama,kuid roomanine ja sokkide kiskumine jalast jäi ära. Oli juba natuke paiksem. Vaatame, kuidas sel aastal 🙂 Püsivus tulebki vast aastatega.

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Praegu on alles õppeaasta algus, äkki mõjub see kui tunnis on näha, et klassikaaslased küll saavad tehtud oma asjad. Kui ei, siis mina soovitaksin ka tegelikult ühe korra psühholoogi külastada, kes oskab välja selgitada, kas on päriselt mingi suutmatus või on tegemist laisa eluviisiga. Mõlemal puhul oskavad koolilastega tegelevad psühholoogid ka vanemale nõu anda. Aga see on lihtsalt minupoolne soovitus, kui sa tunned et spetsialisti abi läheb liiale, siis proovi järjepidevalt lapsega läbi rääkida, äkki ta lõpuks oskab ise väljendada, milles asi. Jõudu!

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

appi, kui haige plaan ????
enamik mehi keeraks sellise tervituse peale otsa ringi ning paneks naisele psühhiaatri juurde aja kinni

Te ei saa aru, mida mõeldakse. Esiteks on esimese klassi last vaja õpetada õppima. Teiseks on sellele hirmunud lapsele vaja eduelamust. Kiita tuleb selle eest, kui ta sai millegi uuega hakkama, kui laps sai millegi sellisega hakkama, mis nõudis talt pingutust, mis ei tulnud talle kergelt.
Mehega tuleb teha kokkulepe, et ta ei jätaks naise öeldut tähelepanuta, et ka isa tunnustaks last.
Mina kasutasin sellist nippi, et aeg-ajalt rääkisin lapse kuuldekauguses telefonis sugulasele, keda laps hindas, lapse tublidusest. Sugulane teadis, miks sellist juttu ajasin.
Kui laps on saavutanud teatud enesekindluse, koolis asjad sujuvad, siis võib kiitmist vähemaks võtta. Aga alati tuleb tunnustada, mitte võtta iseenesestmõistetavalt, et laps peabki hästi õppima ja kõigega ise hakkama saama.

+3
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

No see oli küll liiast, et pead hakkama mehele õhinal uksele vastu jooksma, et näe laps tegi ühe ülesande ära! Lolliks ei ole ka mõtet minna, kui teeb 2 ülesannet – teavitad Õhtulehte?

Kui on lapsel õppimisega ja sinul tema õpetamisega raske – võta koduõpetaja, mõni vanem pedagoog, kes teeb üks-ühele õpet, esiteks on temal oskused, mida sinul ei ole ja teiseks on lapsele autoriteet.

Aga kas sulle ei meeldiks, kui laps jookseks õhinal isale uksele vastu ja hõiskaks, et tead kui hea koogi ema täna küpsetas või tead, ema parandas täna ise katkise seinakontakti ära vmt? Või laps mõtleb ka pigem: ah, isa näeb ise ka, miks ma peaks pingutama ja ema veel kiitma hakkama?

+1
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 23 postitust - vahemik 1 kuni 23 (kokku 23 )


Esileht Koolilaps Laps ei taha õppida, kuidas teda aidata?

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.