Laps käib teises klassis. Esimese aasta elasime kuidagi üle, siis õppida peaaegu et ei antudki. Aga nendel vähestel kordadel oli ka sõda taevani. Lootsin et teises klassis asi muutub.
Igal-juhul, laps terve suvi otsa rääkis, et ta ei taha kooli minna. Ta ei taha õppida. Unistas, et kui langevat tähte näeks, sooviks ta, et enam kunagi ei peaks kooli minema. Olen talle igat pidi seletanud hariduse olulisusest, et suurena ei saa töökohta jne. Ta arvas, et küll midagi välja mõtleb, kui see aeg käes.
Juba päevikut täites, see oli siis 2.september, ta nuttis, et tei taha kirjutada ja ei taha koolis käia. Õnneks teisipäevaks midagi õppida ei antud. Tänaseks oli kolmest ainest õppida. Kõik väiksed asjad. Ja ta nii sõdis selle vastu, nuttis. Üritasin ise nii rahulik olla kui võimalik. Istusin juures ja jälgisin, et ta õpiks. Proovis koguaeg kõrvalistest asjadest rääkida. Vahepeal läksin teise tuppa ja palusin tal õelda, kui valmis. Ka see taktika ei aidanud, ta lihtsalt ei teinud midagi. Kui matemaatika kallale asusime ütles kohe kui õpikut lahti võtma hakkas, et ta ei oska, see on nii raske. Palusin tal ülesannet korrakski vaadata.
Asi pole selles, et ta ei oskaks või ei saa aru. Tal on lahtine pea. Ta lihtsalt ei taha! Ei viitsi!
Kui õppimine välja jätta, siis koolis talle meeldib. Peale tunde kipub end ikka sinna sõpradega “hängima” unustama, sõpru leiab kergelt.
Ja nüüd ma mõtlen, mida ma tegema peaks? Kuidas aidata last ja ise ennast? Kuidas saada laps, kes õppida põhimõtteliselt ei taha, õppima ilma nututa ja kakluseta? On see üldse võimalik? Ei ma ei aja häid hindeid vms taga, ma tahaks, et lapsel oleks mingigi kohusetunne. Ta ei saa ju tervest elust läbi uisutada pea pilvedes.
Juhul, kui ma praegu kodustele töödele käega lööks (kodurahu, lapse ja ka minu närvide säästmiseks), kas on võimalik, et see kohusetunne tuleb tal kunagi ise, või pigem mitte?
