Teema: Laps ei taha õues käia.

Aga miks ta peaks eakaaslastega õues käima, kui koolis ja trennis normaalsed suhted on? Miks inimene ei või oma kodus rahus olla?

Normaalne, vanemad ise soodustavad kodus passimist. Mina lapsena käisin igal aastaajal ja iga ilmaga väljas, alati oli piisavalt sõpru seal. Vanemad pidid koju sööma ajama meid, ise ei märkanud seda teha, sest nii huvitav oli.
Olen täiega tänulik, et mul selline lapsepõlv ja sellised vanemad olid. Mingi kodus/arvutis istumine tänapäevaste noorte ja laste puhul tundub masendav.

Kindlasti peab õues käima ja seda igal aastaajal. Värskes õhus, päevavalguses ja looduses viibimine on kasulik tervisele ja mis veel tähtsam – ennetab vaimse tervise probleeme. Toas istuvad lapsed langevad depressiooni ja ärevusse.

Kui laps ei taha sõpradega õues olla, siis peaks vanem lapse kaasa kutsuma, jalutama või sportima. Ka täiskasvanud peaksid ju iga päev õues käima. Või siis leida sõber, kellega koos käiakse jooksmas, rattaga sõitmas, koera jalutamas vms. Ja seda iga päev.

Meil on õnneks koer ja lastel ei ole valikut, peavad temaga väljas jalutama. Kui harjumus on sees, siis jalutavad hea meelega. Sõbranna jällegi saadab lapsed iga päev vanaemale appi puid tassima ja muid töid tegema. Vanaema saaks tegelikult ise ka hakkama, aga lastele on jäetud mulje, et vanaema sõltub täielikult nende abist. Sellepärast kõnnivad iga päev jalgsi vanaema juurde ja tagasi ning teevad, mida vaja.

#3904224:

Mure järgnev- meie 10aastane laps ei soovi enda eakaaslastega õues käia. Eelistab peale trenne ja kooli enda aega veeta kas nutis ( ajapiirang päevas 1h ) või enda toas mängides.

Aga millega tema vanemad vabal ajal tegelevad? Ise käid õhtuti sõpradega õues?  Ja internetis veedad ainult ühe tunni päevas?

Millegipärast kipume me vanematena endale teistsuguseid reegleid tegema kui lastele. Ise tahaks niisama olla, arvutis ja telefonis istuda, telekat vaadata, aga laps peaks igasuguse koerailmaga õue minema.

Tänapäeval ei ole seal õues enam kedagi, kõik on toas ekraani taga! Polegi kellegagi minna. Samas kui sulle nii oluline on, et laps õues käiks, siis miks te koos ei lähe?

Meie noorusajal olid tõesti lapsed õues mängimas, aga toona ei olnud internetti ja telekast ei tulnud 24/7 huvitavaid saateid nagu praegu. Kui oleks olnud, poleks meiegi õue jõudnud.

Laps vähemalt ei käi kaubandyskeslustes tiksuma.

Mida neil lastel seal õues teha on?? Sühis ju.

#3904322:

Aga miks ta peaks eakaaslastega õues käima, kui koolis ja trennis normaalsed suhted on? Miks inimene ei või oma kodus rahus olla?

Sest TA on kuulnud, et õues peab käima, siis on teiste silmis korrektne lapsevanem.

Minu omad (8, 11, 14) on iga päev mõni tund õues. Kas koos või oma seltskondadega. Meil suur aed mängumaja ja kiikudega, tegutsevad seal või käivad küla vahel ratastega sõitmas.
Naabrimees näitab vahel küla lastele oma grillmajas “lina peale kino” ja see on väga popp. Igaüks võtab mingi võileiva ja joogi kaasa ning vaatavadki filmi. Selline välikino läheb isegi 16+ noortele peale.

Praegu läheb ruttu pimedaks, ega pesle kooli-trenni kaua tahagi õues olla, aga no paar tundi kindlasti.

TA, kui palju sina peale tööd väljas oled? Miks laps peab olema?

Kuigi ei ole veel lapsevanem, aga piisavalt noor, et oma lapsepõlvemõtteid mäletada, on mul ka raskusi mõistmisega, miks peab iga hinna eest kogu aeg õues olema. Kasvasin ka enne nutiaega maal suure aiaga eramajas, kuid eelistasin alati olla pigem toas – lugeda raamatut, joonistada, vanemaid köögis aidata, kaarte-lauamänge mängida – ning sügisel-talvel ei läinud ju ka vanemad õhtul kottpimedas ja külmas õue… suvel muidugi teine lugu, kogu pere toimetas 90% ajast õues.

Ajad on muidugi muutunud ja mõistetavalt kipub toas arvuti ja nutikas tähelepanu endale tõmbama, kuid siiski kujutan ka ette, et pigem võiks siis kogu perega õue minna – argipäeva õhtul jalutama/rattatiirule, nädalavahetusel näiteks pikemale matkale. Endal tuleb novembris-detsembris ehk kord nädalas õhtul tunne, et läheks pikemalt jalutama, last mingi kindla korra alusel õue ajada tundub aga täiesti masendav. Kui ise tahaks, oleks muidugi iseasi.

#3905332:

Laps vähemalt ei käi kaubandyskeslustes tiksuma.

Mida neil lastel seal õues teha on?? Sühis ju.

Saategi koos lapsega õigekirja õppida.

#3905332:

Laps vähemalt ei käi kaubandyskeslustes tiksuma.

Mida neil lastel seal õues teha on?? Sühis ju.

😀

Kui vanemad ise aktiivselt õues ei liigu, siis miks imestatakse, et laps seda eraldiseisvalt ei tee? Harjumused saavad alguse perekonnast. Minge paar korda nädalas perenagi välja.

Kui lapsele ei paku praeguste ilmadega niisama õues käimine lõbu, siis sundima teda küll ei peaks. Minu laps pole kunagi tahtnud niisama sõpradega õues hängida, aga käib õuetrennis. Samuti sõidab ta kooli rattaga (või läheb bussiga, kuid peatusest kooli vaja veel 10min jala käia). Ka trenni ja huviringi läheb ise, st liigub palju õues.  Ja nädalavahetusel teeme terve perega väljasõite loodusesse.  Vast saate teiegi vaadata üle lapse liikumised ja kui näiteks sõidutate teda palju autoga, siis 10-aastane võiks selles osas iseseisvuda ja ise liigelda – saabki kohe rohkem liikumist ja värsket õhku.

#3908298:

#3907863:Tahavad tänapäeva lapsevanemad väita, et kõikide võimaluste juures on lapsed saamatumad?

Paraku on ka täiskasvanud ise saamatud. Paljud ei kujutagi enam ette, et punktist A punkti B saab vahel ka teisiti kui autoga. Mul on töökoht kodust 20min jalutuskäigu kaugusel. Käin enamasti jala või rattaga. Ükspäev nägin kõrvaltänavas elavat kolleegi,  kes kurtis et parkimiskoha leidmine võttis kaua aega (ja parkis sinna, kust oli veel vaja oma 5min jalutada töölejõudmiseks). Küsisin, et miks ta üldse autoga käib kui nii lähedal elab – ja ta vaatas mind nagu imelikku, sest tema jaoks tundus see nii ettekujuteldamatu …

Ma ise arvan, et mida suuremaks lapsed saavad, seda rohkem tuleb nendesse suhtuda samamoodi nagu iseendasse – kui tahta, et nad rohkem liiguvad ja värskes õhus on, siis soovitada neile samu asju, mida sa ise teed samal eesmärgil.

Ma arven, et ka mina oma sõpradega sellistel ebamäärastel sügisõhtutel koolipäeva õhtul väga palju õues ei olnud. Ilmselt ilusatel septembriõhtutel või juba lume olamasolu korral küll. Aga ealisin väiksemas kohas ja kõik vahemaad olid maksimum 10-15 minutiga läbitavad (kool, huvialad, trennid, sõprade juurde). Oma lapsel ja enamasti ka sõpradel on (Tln ühistranspordiga) tuleb koolipäeval punktidest A punkti B või C liikumiseks ikkagi ajakulu palju rohkem. Lisaks on oma lapsel (ta küll  vanem ja koolis käiagi pole võimalik enam nö kodule kõige ligemas koolis ehk trajetoorid võtavad oma aja) ja sõpradel siiski koroonaajastul  ka mingid omad “piirangud või valikud”. Alates koroonaajastu algusest ja sõltuvalt siis levikust rohkem või vähem.  Ei tee nii palju lõbustusega lisakontakte füüsiliste kokkusaamistega, vaid üritavad klassikaasleste ja trennikaaslastega  (kellega nii ehk naa koos) piirduda. Ja suhtlevadki  samal ajal  ilma füüsiliselt kokku saamata omades keskkondades.

10 aastaselt andis last veel meie oma tegevustesse kaasata (õigemini olid veel järjepidevalt nö väikelapse east saadik) ja haarata. Nädalavahetused olid(ja on) meil sellised, kus järjepidevalt neid õuseolekuid ja muid füüsilisi tegevusi (kasvõi koos) tegime, kui lapsel sõpradega tegevust polnud. Esimesed suusarajad peaksid valmis olema. Praegu lumi maas, saab nädalavahatusel kuskile perega metsa minna (matkarajad ja loodus sobib ka veidi ebamäärasema  ilmaga sügisel) ja lapse sõbragi lapsele setskonnaks kaasa kusuda, kui laps ainult vanematega ei tahaks olla. Kui koroonaajastul masse või suuramaid seltskondi ilmtingimata vältida ei taha, siis ujuma, uisutama (Tln või mõnes suuremas kohas) saab ka minna, et minnagi koos lapsega kaugemale ekraanidest ja koos nö innustada õues olekut. Mu lapsel on need nädalavahetuselgi (kui nädala sees ei jõua) õues liikumised ja olekud nii sisse juurdunud, et isegi kui meiega enam liituda ei taha ja sõpru ei ole, siis suudab ka üksi nö õuesoleku meeldivaks teha ja tegevust leida.

#3909135:

Tegelikult on siiski väga oluline olla väljas värske õhu ja loomuliku valguse käes. Silmaarstid ütlevad, nii palju esineb lühinägelikkust just selle tõttu, et lapsed viibivad liiga vähe aega loomuliku valguse käes. Soovituslik on lausa 2 tundi iga päev.

On muidugi arusaadav, et meie kliimas pole november just parim õuesoleku kuu. Aga üritada siiski võiks.

Tähelepanuta ei tasu jätta ka seda, et sama kehtib täiskasvanute kohta. Enamik meist liigub liiga vähe ja veedab värskes õhus vähe aega. Parim eeskuju on see kui ise aktiivne olla ja palju õues käia, selle asemel, et ise arvuti või teleka taga istudes last õue kamandada.