Lapsele tuleb kodus öelda, et tegevus tuleb lihtsalt meeldimisest olenemata kaasa teha ja mitte vaielda õpetajale vastu. Koolis on ju samuti.
No ja arvas, et 2-3 a lapse puhul on see nii lihtne, et ütled kodus: “Ära vaidle õpetajale vastu ja tee asjad kaasa” – ja ongi? Nii väike laps elab sageli hetkes, st. temalt võib isegi mingi lubaduse välja meelitada: “Ok, ma teen siis nii” , aga kes garanteerib, et ta järgmisel päeval lasteias seda ka peab? Kooli alguseks, muidgi, eeldatakse, et lapse koostöövõime õpetajaga on juba hoopis parem kui 2-3a, sest arengutase on juba hoopis teine kui 2-3a (seetõttu lapsed 7a kooli lähevadki).
Mina pole nõus ka sellega, et laps, nui neljaks, peab kõike kaasa tegema nii väiksena – jah, peab tegevuses olema, st ei saa alternatiivina oma lemmikasjadega mängida, kui teised laulavad või joonistavad, aga vägisi sundida pole ka õige, lihtsalt püüda leida tegevusi, mis last motiveeriks. Enamasti lastel hakkab ikkagi niisama kõrvalt passides igav ja kaaslaste tegutsemist vaadates tulevad löövad kampa 🙂
See lasteiaõpetaja jutt on normaalne. Ka minul on oma laste rühmi vaadates mulje jäänud, et tänapäeval pole enam eesmärk lasteialast “Nüüd ja kohe!” kaasa tegema saada. Vaid pigem on eesmärk see, et lapsed, kes esimestel aastatel on lasteias passiivsed või tõrksad ega tee asju kaasa, järgmistel aastatel on juba harjunud (vaatavad, et ei olegi nii kole see kaasa tegemine ja noh – igav ju kah, kui niisama passid) ja teevad asju kaasa. Kõik saavutatakse leebe järjekindlusega. Ei kärgita, ei pahandata nagu vanasti.