Sulle soovitaksin udupeast neiule anda nimekiri vajalikest asjadest, mille ta kokku peab panema kuhugi minekuks. Pangu esemed kokku, tehku ristike või linnuke nimekirja ja näidaku sulle pärast ette. Ma oma udupeast pojaga nii tegin, kui ta oli varateismeline ja nüüd, kui ta on 15, pean lihtsalt osad asjad üle mainima, et kas ta ikka need ka kaasa pakkis.
Sa päriselt arvad, et ma ei ole juba niimoodi teinud ja sinu nõuanne on midagi eriliselt geniaalset? 🙂 Muidugi olen ammugi seda kõike juba teinud, kui võimalik! Aga noor on sama udupea ikka edasi.
Sulle soovitaksin udupeast neiule anda nimekiri vajalikest asjadest, mille ta kokku peab panema kuhugi minekuks. Pangu esemed kokku, tehku ristike või linnuke nimekirja ja näidaku sulle pärast ette. Ma oma udupeast pojaga nii tegin, kui ta oli varateismeline ja nüüd, kui ta on 15, pean lihtsalt osad asjad üle mainima, et kas ta ikka need ka kaasa pakkis.
Sa päriselt arvad, et ma ei ole juba niimoodi teinud ja sinu nõuanne on midagi eriliselt geniaalset? ???? Muidugi olen ammugi seda kõike juba teinud, kui võimalik! Aga noor on sama udupea ikka edasi.
Ma olen endale koostanud sarnaseid nimekirju igaks elujuhtumiks. Juba 20 aastat. Püsivad arvutis, aeg-ajalt täiendan. Autotrippideks lõunasse ja põhja, mitmenädalasteks lennureisideks sooja ja külma, paaripäevaseks telkimiseks Eestis, sünnipäevade ja aiapidude pidamiseks. Ja ikka suudan midagi kas maha unustada või ostmata jätta. Mu 30-aastane tütar teeb sama. Aga kui ta tuleb kõigi oma lastega külla, siis pole parata – midagi hädavajalikku on peaaegu alati maha jäänud. Kas mähkmed, söögisegu, rattakiiver, kummikud, endale varuriided või läpakas. Imestan, et kõik lapsed on alati kaasas. Teisel lapsel pole eluski nimekirju vaja läinud, ta lihtsalt teab ja pakib. Ütleb, et isegi ei mõtle eriti – vaatab igas toas ringi ja võtab riiulitelt-kappidest kõik kaasa, mida vajalikuks peab. Et käed liiguvad iseenesest. Vahel arvab, et seda või toda küll kaasas pole, aga igaks juhuks vaatab kotti – leiabki. Kuigi ei mäleta, et ta selle sinna pani.
Sulle soovitaksin udupeast neiule anda nimekiri vajalikest asjadest, mille ta kokku peab panema kuhugi minekuks. Pangu esemed kokku, tehku ristike või linnuke nimekirja ja näidaku sulle pärast ette. Ma oma udupeast pojaga nii tegin, kui ta oli varateismeline ja nüüd, kui ta on 15, pean lihtsalt osad asjad üle mainima, et kas ta ikka need ka kaasa pakkis.
Sa päriselt arvad, et ma ei ole juba niimoodi teinud ja sinu nõuanne on midagi eriliselt geniaalset? ???? Muidugi olen ammugi seda kõike juba teinud, kui võimalik! Aga noor on sama udupea ikka edasi.
Ma olen endale koostanud sarnaseid nimekirju igaks elujuhtumiks. Juba 20 aastat. Püsivad arvutis, aeg-ajalt täiendan. Autotrippideks lõunasse ja põhja, mitmenädalasteks lennureisideks sooja ja külma, paaripäevaseks telkimiseks Eestis, sünnipäevade ja aiapidude pidamiseks. Ja ikka suudan midagi kas maha unustada või ostmata jätta. Mu 30-aastane tütar teeb sama. Aga kui ta tuleb kõigi oma lastega külla, siis pole parata – midagi hädavajalikku on peaaegu alati maha jäänud. Kas mähkmed, söögisegu, rattakiiver, kummikud, endale varuriided või läpakas. Imestan, et kõik lapsed on alati kaasas. Teisel lapsel pole eluski nimekirju vaja läinud, ta lihtsalt teab ja pakib. Ütleb, et isegi ei mõtle eriti – vaatab igas toas ringi ja võtab riiulitelt-kappidest kõik kaasa, mida vajalikuks peab. Et käed liiguvad iseenesest. Vahel arvab, et seda või toda küll kaasas pole, aga igaks juhuks vaatab kotti – leiabki. Kuigi ei mäleta, et ta selle sinna pani.
Jaa-jaa, ma tean seda kõike. Väga hästi tean. Aga saad aru, kõikide inimestega, kõikides olukordades need sinu nõuanded lihtsalt ei tööta, vaid mõjuvad pigem targutamisena. Praegu on teema siiski sellest, kas 15-a saaks üksi elamisega hakkama. Ja point on, et mõned saavad, ent mõned mitte niiväga.
Sulle soovitaksin udupeast neiule anda nimekiri vajalikest asjadest, mille ta kokku peab panema kuhugi minekuks. Pangu esemed kokku, tehku ristike või linnuke nimekirja ja näidaku sulle pärast ette. Ma oma udupeast pojaga nii tegin, kui ta oli varateismeline ja nüüd, kui ta on 15, pean lihtsalt osad asjad üle mainima, et kas ta ikka need ka kaasa pakkis.
Sa päriselt arvad, et ma ei ole juba niimoodi teinud ja sinu nõuanne on midagi eriliselt geniaalset? ???? Muidugi olen ammugi seda kõike juba teinud, kui võimalik! Aga noor on sama udupea ikka edasi.
Ma olen endale koostanud sarnaseid nimekirju igaks elujuhtumiks. Juba 20 aastat. Püsivad arvutis, aeg-ajalt täiendan. Autotrippideks lõunasse ja põhja, mitmenädalasteks lennureisideks sooja ja külma, paaripäevaseks telkimiseks Eestis, sünnipäevade ja aiapidude pidamiseks. Ja ikka suudan midagi kas maha unustada või ostmata jätta. Mu 30-aastane tütar teeb sama. Aga kui ta tuleb kõigi oma lastega külla, siis pole parata – midagi hädavajalikku on peaaegu alati maha jäänud. Kas mähkmed, söögisegu, rattakiiver, kummikud, endale varuriided või läpakas. Imestan, et kõik lapsed on alati kaasas. Teisel lapsel pole eluski nimekirju vaja läinud, ta lihtsalt teab ja pakib. Ütleb, et isegi ei mõtle eriti – vaatab igas toas ringi ja võtab riiulitelt-kappidest kõik kaasa, mida vajalikuks peab. Et käed liiguvad iseenesest. Vahel arvab, et seda või toda küll kaasas pole, aga igaks juhuks vaatab kotti – leiabki. Kuigi ei mäleta, et ta selle sinna pani.
Jaa-jaa, ma tean seda kõike. Väga hästi tean. Aga saad aru, kõikide inimestega, kõikides olukordades need sinu nõuanded lihtsalt ei tööta, vaid mõjuvad pigem targutamisena. Praegu on teema siiski sellest, kas 15-a saaks üksi elamisega hakkama. Ja point on, et mõned saavad, ent mõned mitte niiväga.
No seda ma ju kirjutasingi, et ka mu 30-aastasele lapsele ei aita isegi nimekirjad. Ja ka mulle mitte. Ma ei andnud sulle ka miskit nõu – miks mind tsiteerid? Kirjutasingi, et mõne inimesega lihtsalt on, nagu on.
Ja mina pole ka su kallal ülbitsenud. Proovime kõik lihtsalt nõu anda, kuidas udupeast lapsega kergem oleks. Aga sa hakkad riidlema meiega ja reageerid üle. Rahu!
Praegu on teema siiski sellest, kas 15-a saaks üksi elamisega hakkama.
No internaadis (kuigi mulle meeldib sõna õpilaskodu ikka palju rohkem) ta ei ela ju üksi. Seal elavad ka koolikaaslased ja on mõõdukas järelevalve ka kasvatajate poolt, kes ilmselgelt emarolli muidugi üle võtma ei hakka. Viimane aeg on su 1 aastasel iseseisvaks saada ja ise oma asju hakata kokku korjama. Üldjuhul kollektiivis õpitakse see üsna ruttu selgeks, sest omaealised juba ei lase küll ühtegi üritust untsu minna seetõttu, et sinu silmarõõm ei märka sokke kaasa võta.
Minul on veel nimekirjadega nii, et on põhiline pakkimisnimekiri ja sos hommikune nimekiri, mida varem valmis pakkida ei saa (nt hambahari, juuksehari, telefon, laadija). Nüüd, tõsi küll, olen osasid asju ka tagavaraks ostnud (v.a telefon ????), et saaks ka need varem valmis pakkida ega peaks neid viimasel hetkel kaasa haarama/maha unustama. Vanemate juures olid meil ka kunagi varuhambaharjad, sest minnes või tulles alati ununes kellelgi maha.
Ajajuhtimine segajate juuresolekul ja sundijate puudumisel on põhiküsimus.
—
Ma usun ka, et on olemas hea kesktee udupeadele, kuidas kasulikke harjumusi sisse harjutada (aga just harjutada, kuigi see pole võib-olla kõige lihtsam lähenemine). See “kunagi nagunii mitte millegi” kaasa võtmine on pikapeale lihtsalt ennast täitev ennustus. Ja noh, kindlasti on asju, mille puudumine või laenamine ei ole eriline traagika.
Mul laps küll ei ole sellises koolis, kuid õppisin ise kunagi Nõos ja mitme koolikaaslase lapsed on ka seal hiljuti õppinud.
Isiklik kogemus on väga hea. Meil küll oli internaadis nii valvur kui kaks kasvatajat. Äratus ja öörahu, mingist kellast pidid kõik oma tubades olema. Hommikul kasvataja käis toad läbi, et kõik oleks tundidesse läinud. Vaatasin kodulehelt, et valvur+ 2 kasvatajat on neil siiani.
Nädalavahetuseks sõidavad kõik koju ja piletid kompenseeritakse va sama maakonna õpilased.
Varem oli 4 tasuta söögikorda, praegu on tasuta ainult lõuna ja lisaks on võimalik osta õhtusöök (1.65 päev). Internaadis on köögi kasutamise võimalus.
