Tere,
Alustasime eelmine nädala lapsega lasteaeda, sai käia 3 päeva ja lõunani. See nädal siis hetkel ka kuni lõunani, vähemalt täna oli nii. Muidugi olen ma ise ka koguaeg seal olnud. Aga vaatan kaugemalt
Laps on 2.6. Kipub ühte ja sama tüdrukut lööma, näpistama ja kui keelab teeb veel hullemini. See tüdruk minu lapsest ehk pool aastat vanem. Minu laps on kõige noorem rühmas, teised kõil 4-5, enamus 5.
Nii ongi ta selle “peaaegu” omavanuse leidnud. Keda näpistada, lüüa jne. Samas musitab ja kallistab ka teda koguaeg. See kallistamine ka pigem nii et kõvasti ümber kaela.
Ma ei teagi kui mulle öeldakse mingi päev et mine shoppama nüüd-ilmselt juhtub see homme.
Kuidas ma pean lapsele tegema selgeks et nii ei TOHI.olen kõrval, ütlen ära nii tee , teine saab haiget ja nutab. Aga tema veel hullemini siis.
Täiesti masendus tuleb endal peale. Iga jumala kord kui aiast koju lähme … Selline tunne et ei saagi see aasta tööle minna vaid peame veel kodus olema aastakese…. või on see lihtsalt harjumise asi lapsel aiaga ?
Võimalik et sellises vanuses lapsed ongi sellised….ega ma ei oska öelda, kuna mul alled esimene laps.
Alguses põdesin seda, et tegu liitrühmaga, et kõik temast palju vanemad.
Tüdrukust on juba kahju. Kunagi ei löö ta vastu ega midagi….täiesti arukas. Õpetaja küll mainis et see tüdruknon eelmine aasta käinud ühe aasta lastehoius. Minu laps pole kuskil käinud, ei hoius ega mujal.
Kolisime alles maalt linna.
Andke soovitusi /nõu
Teema: Lasteaed, harjutamine
Küsi õpetajalt, kas ja mida peaksid tegema! Õpetajad ilmselt ikka reageerivad.
mis meil on erinevate probleemidega toiminud: hommikul enne lahkumist räägin lapsega lasteaia reeglid üle. Nt: kui sa tahad mänguasja, mis on kellegi teise käes, siis tuleb öelda – palun anna! Kui ta ei anna, siis ootad, kuna ta on mängimise lõpetanud. Löömine on paha. vmt.
Nende olukordadega peaks tegelema kohapeal ja õpetaja. 2-aastane ei saa aru, kui talle hiljem ütled, et tegi midagi valesti.
Arvan, et sa peaksid vaikselt kaasas käimise lõpetama ja lihtsalt käitumisreegleid kordama, nagu eelmine vastajagi ütles.
Selliste olukordadega üldiselt saab rühmakeskkonnas paremini tegelema hakata, kui vanemaid enam seal pole. Üldiselt on igas rühmas rühma reeglid, mida lastele järjepidevalt meelde tuletatakse ja kinnistatakse, see on pidev protsess. Samuti suunatakse erinevate tegevuste ja kaaslaste juurde jne.
Seega mina soovitaks ikkagi esimesel võimalusel see kaasas käimine ära lõpetada.
Nagu eelpool öeldud, aitab küll sellest lapsega lasteaias käimisest. Nad kuulavad kordades paremini, kui vanemat silmapiiril pole. Las õpetajad tegelevad.
Minu kogemus on veel ka see, et kui sa ise kaasas oled, siis õpetajad ignoreerivad su last, sest nad mõtlevad, et sina tegeled temaga hetkel. Vähemalt minu lapse õpetajad ei mõiganud nagu, et ma tahaksin olla lihtsalt seal kuskil lähedal julgestuseks olemas, kelle poole laps vahetevahel vaatab, aga muus osas võiks olla siiski samad reeglid nagu kõigile teistele (et kui laps kedagi lööb, siis õpetaja keelab ja kui laps minu poole vaatab, siis mina kiidan takka, et tõepoolest nii ei tohi, mitte et mina pean last valvama ja keelama).
Lapsevanem peaks olema huvitatud oma lapse iseseisvumisest, seega peaks tema huvi olema võimalikult ruttu selline harjutamine lõpetada. Viimase lapsega oli vist ainult 1 päev harjutamist koos vanemaga, järgmine päev oli juba 1 tund laps ise rühmas jne. (Jutt siis 1,5-aastaste rühmast, õpetajad ise kavandasid võimalikult lühikese harjutusperioodi kõigile.)
See, et harjutamine venib ja venib, tähendab üht kahest: kas õpetajal on suva (temal ju lihtsam, üks laps vähem jälgida) või lapsevanem ei käi tööl ja tal aega küll.
Lapsevanemal ei ole kontrolli rühmas toimuva üle. Kui laps ka kedagi rühmas sakutab, hammustab, kallistab või tõukab, siis sellega tegeleb õpetaja. Kui laps kedagi kodus togib, on see lapsevanema teema.
