Esileht › Ilu ja tervis › Laps ja onkoloogia
NET tuumori puhul on super, kui see üldse üles leitakse ja veel parem on seis siis, kui see õnnestub veel välja opereerida. Su laps on juba praegu õnnega koos ja tema tervislik seisund peaks paranema ja vaevused vähenema.
Ma olen super-uhke meie arstide üle, et nad üldse suudavad selliseid haigusi diagnoosida, sest tegu on ikka väga harva haigusega!
Olen veelkord kägu 11:04.
Sa ei pea vastama, teemaalgataja, aga lihtsalt professionaalne huvi sunnib küsima, et millised sümptomid su lapsel olid ja kuidas üldse operatsioonini jõuti?
18 aastane ei ole laps. Jah, ta on Sinu laps, aga päris elus on tegemist täiskasvanud inimesega. Täiskasvanud inimesele on kohustatud esitatama teda puudutavat terviseinfot. Peaegu ma saan aru, et ei Sina, ega haige ise ei saa ööd ega mütsi mitte millestki aru. Las inimene võtab konkreetselt ühendust teda opereerinud arstiga ja ütlebki, et soovib saada lisainfot ja selgitusi, mida leiti, mida tehti ja üldse, mis seis on. Usutavasti seda räägiti, aga no ju ei saanud siis esimese korraga aru. Seega tuleb uuesti küsida. Patsiendil endal.
18 aastane on väga värske täiskasvanu, sisuliselt siiski veel laps. Eriti oma vanematele.
Kas te ise aru ei saa, et siin teema kirjavea üle plõksida ei ole viisakas?
TA’le – 3 nädalat võib tunduda hiiglapikk, minu mehel avastati neerust tundmatu mass. Lepiti kokku – kui selgub halvaloomuline, siis lõigatakse välja. Elu jubedamad 2 nädalat olin opi ootuses, lapsed olid väiksed ja just mõned aastad tagasi 33-aastase vähihaige. Aga õnneks oli healoomuline. Seega – pea vastu.
Ega kohe peale oppi ei tehtagi mingit ravi, on taastumise aeg. Ja tuleb konsiiliumi raviotsus. Eks onkoloog räägib täpsemalt. Mul tütrel opereeriti rinnast just kuu tagasi.
Minu hea sõbranna on juba 2 aastat vähiravi saanud (suur osa sellest koroonaajal) ja tõsi on see, et kohe peale operatsiooni ei tehta keemiat, usaldage arste. Oli aegu, kus ta peaaegu korra kuus käis kompuutris või siis sai keemiaravi, olid operatsioonid ja taastumisperioodid. Üks keemiaravi oli nii hull, et ta ütles, et pole rohkem nõus seda tegema, pigem sureb, aga ravi vahetati ja praeguseks olukord nii stabiilne et igakuises kontrollis enam käima ei pea.
Tahaks ju ikka et lastel kõik hästi oleks, seega saan teemaalgataja murest täiesti aru. Proovige uuesti last ravinud arstiga (või selle residendiga kellega rääkisite) ühendust saada ja küsige üle, mis järgmised ravisammud on, tõenäoliselt ta selgitab siis, mis järgmisel visiidil räägitakse või otsustatakse.
18 aastane ei ole laps. Jah, ta on Sinu laps, aga päris elus on tegemist täiskasvanud inimesega. Täiskasvanud inimesele on kohustatud esitatama teda puudutavat terviseinfot. Peaegu ma saan aru, et ei Sina, ega haige ise ei saa ööd ega mütsi mitte millestki aru. Las inimene võtab konkreetselt ühendust teda opereerinud arstiga ja ütlebki, et soovib saada lisainfot ja selgitusi, mida leiti, mida tehti ja üldse, mis seis on. Usutavasti seda räägiti, aga no ju ei saanud siis esimese korraga aru. Seega tuleb uuesti küsida. Patsiendil endal.
18 aastane on väga värske täiskasvanu, sisuliselt siiski veel laps. Eriti oma vanematele.
- Ja sinu kommentaar teema tõsidust arvesse võttes on kohatu.
Sisuliselt minu kommentaari mõte ei muutu. Kui asjadest aru ei saadud, tuleb pöörduda küsimustega opereerinud arsti või haigla poole. Mitte perekooli. Ma lihtsalt tahaksin loota, et tegelikult ei jagata täiskasvanute terviseandmeid laiali suvalistele inimestele. Ja tõesti, ka mitte vanematele, ilma täiskasvanud lapse enda loata. Mul on endal haigus, mille olemasoluga ma ei soovi enda vanemaid koormata. Seega ma soovin ja eeldan, et küsimise peale saab täpseid ja korrektseid vastuseid täiskasvanu ise, mitte igaüks, kes nö. sisse astub ja soovib infot saada. Ma ei mõelnud midagi halba, ehk tõesti lähtusin liigselt endast. Loodetavasti kõik laabub, inimene saab ravi ja paraneb.
Rahu, ainult rahu! Kerge öelda, raske teha. Su laps on juba heades kätes. Kirjuta üles kõik tekkivad küsimused, et onkoloogiga kohtudes küsida. Ja ära midagi küsimata! Arstid vastavad meelsamini, kui ise midagi räägivad.
Väga kiiresti tehakse kõi uuringud ja vastused laekuvad ainult filmis Mägidoktor. Päris elus nii ei käi. Ka algset diagnoosi on vaja vahest täpsustada, sest sellest sõltub ravi. Mida vähispetsiifilisem ravi, seda parem tulemus. Tänapäeval on ravivõimalusi tuhutult ja 100% kasutatakse kõiki võimalusi, et su laps terveks saaks!
Onkoloogilisi haiged ei hakata ravima kohe.Selleks võib kuluda 1-2 kuud ikka.Minu vanem sugulane pidi ootama pool aastat lausa.Peamine põhjus on järjekord.
Ei ole nii. Kui on kiire, reageeritakse väga kiiresti, nii oli ka kõige raskemal koroonaajal.
Minu info põhines minu lähedaste ja sugulaste haiguslugudel.Nad kõik pidid ootama.Reaalsus on ikka paraku teine.
Reaalsus on siiski see, et minu 90 ligi emagi sai kohe operatsioonile. Kusjuures vähk oli selline, mis ei anna siirdeid. Aga lihtsalt ei jäeta inimest niisama ootama.
Aga lihtsalt ei jäeta inimest niisama ootama.
Selles on sul õigus! Minul esmaavastamisel läks ka väga kiiresti. Metastaaside ilmnemisel läks kolm kuud keemiaravini.
Suures plaanis pole kolm nädalat mingi pikk aeg. Kui palju kulub aega vähirakkude kasvukiiruse määramiseks?
Teemaalgataja, kuidas teil läheb?
Surmaga tuleb leppida, ootan juba 10 aastat.
Ootame, kuulôppus on arst. Laps depressioonis, psuholoogi ei taha, tabl samuru, rååkida ka ei taha, istub oma toas. Silmades loen, kurbust. Endal sittttt, kåisin juba kaks korda emos, halb olla, sûdametöö håiritud. Istun vaikselt, vaatan nômedaid filme. Sôbrannad ûtlevad et ma nii vôin surra. Ôhtuti veelgi sittam, öösel môtted:( , hommikul hûsteerika ja nutt, selleks låhen vålja ôue. Oodata veel jaks nådalat. Kas siin on emasid kes seda ûle elasid? Kuidas last psuholoogiliselt aidata, sest see ju kôik ravitav ja tuleb olla optimistlik. Rahustid, palderjan, ei aita ka:(
Nii lapsel kui ka sinul on vaja kuulda seda, et inimesi on palju hullematestki asjadest terveks ravitud. Temal avastati asi juhuslikult, ilmselt varases järgus, kui muidu tundagi veel ei andnud, ja ka muidu on statistika teie poolel. Arstiabi on meil tasemel, küll teiega ka kõik korda saab! See on raske, aga katsu oma lapsele võimalikult vähe välja näidata, kuidas sa ise muretsed ja kardad, talle tähendaks kindlasti palju, kui ta näeks ja tajuks, et sina usud: kõik läheb hästi. Ning väga suure tõenäosusega lähebki ju! Kõige mustemate stsenaariumide kujutlemine ei tee midagi muud, kui kütab ainult üles, see on nagu lumepall, ja nii võibki hulluks minna. Kriisiolukorras annab palju tuge ja rahustab see, kui elada võimalikult normaalset elu edasi. Võtke lapsega äkki koos midagi ette, et oma ängistava nelja seina vahelt välja saada ja natuke aktiivselt aega veeta, kas või värsket õhku saada, see teeb ka pea selgemaks.
Ei, vastus olemas, halvaloomuline. Ja aeg onkologgi juurde 3 nadala parast alles:( Ja jah, see kasvaja lôigati ara. Lihtsalt môtlen, kui oleks midagi hullusti, siis akki rutemine kutsutakse kohale ja arst poleks ôelnud, et lôigati ju bålja, årge muretsega. Vôi arstid kôike rahustavad nii ja need on lihtsalt sônad?
Kas haigla psühholoogi abi ei pakkunud? Arstidele on jah pikad järjekorrad. Tasulisi aegasid saad otsida digiregistratuurist. Võid vaadata ka kas Confidol on onkoloogi. Aga onkoloogid ka jagunevad, kes milliste organitega tegeleb.
Mõistan teemaalgataja tundeid, olen selle kõik läbi elanud. Minu laps oli küll palju väiksem ja kahjuks ei lõppenud meie lugu positiivselt, aga oli samuti kasvaja, mille esinemissagedus Euroopas 1:1,5 mlj kohta… Mida ma aga tahan öelda ja mida siin eespool ka soovitati: kirjuta üles kõik küsimused, mis sul arstile on. Uuri ise võimalikult palju netist, eestikeelset materjali on enamasti vähe, sest kui sa ei tea, ei oska sa ka küsida, ja arstid tõesti vastavad meelsamini küsimustele kui räägivad omaalgatuslikult. Mina oma lapse raviplaanid arutasin kõik arstidega läbi, peensusteni. 18 a on siiski sisuliselt laps, ta ei oska ise sellisel teemal kaasa rääkida, tal puudub ju igasugune kogemus, sina oma teadmistega pead teda toetama ja usu, teadmised rahustavad! Loomulikult on laps depressioonis, see on loomulik, imelik oleks kui teie elu läheks samamoodi edasi. Aga ka masenduses tuleb keskenduda positiivsele, lootuskiirele, sest kuniks me veel hingame, on alati lootust! Seega soovitan vahepealse aja end teemaga võimalikult hästi kurssi viia, süüa tervislikult, liikuda palju värskes õhus, teha ise maksimaalne, et paraneda nii vaimselt kui füüsiliselt, sest see annab palju kindlustunnet juurde. Oluline on teadmine, et olete ise teinud kõik endast oleneva, et terveneda! Arstid võivad aidata, aga terveks saada tuleb ikkagi endal. Selle vastutuse võtmine on esimene samm praegu, usu, see tõmbab depressiooni oluliselt tagasi! Jaksu!
Sa käitud, nagu su laps oleks surnud. Su laps vaatab, et tema peaks nagu sind aitama…
Äkki annad endale paar kõrvakiilu ja lõpetad selle enesehala. Toidad last tervislikult, õhutad tuba.
Sa käitud, nagu su laps oleks surnud. Su laps vaatab, et tema peaks nagu sind aitama…
Äkki annad endale paar kõrvakiilu ja lõpetad selle enesehala. Toidad last tervislikult, õhutad tuba.
Vabandan, kui eksin, aga ega TA meie tuntud viirpuukägu ei ole? Viimane postitus läks kuidagi sinna südame rütmihäirete teemasse jälle. Kui on, siis see nagu kahandaks teema usaldusväärsust. Vabandan veelkord, aga nii on.
Ei tundu olevat, aga see olukord…et asi oleks nagu temas…tema käib emos, ja sõbrannad räägivad, et tema sureb, ma ei saa sellest aru. Mul oleks selline aktiivsuspuhang, et teha kõik selleks, et tagada ellujäämine, teeks nisuvõrtest smuutisid või ostaks kõik vitamiinid kokku.
Jalutamisest räägin talle iga päev, ta ei võta kuuldele:( Istub arvutis ja kõik. Kui liiga palju küsin – läheb vihaseks.
Vitamiine, näiteks B – mis toetavad närvisüsteemi kardan anda – sest lugesin et kui on need rakud, siis see ei ole hea.
Tervislik toitumine….äkki saate mind aidata,
mis need tervislikud hommikusöögid võiksid olla, mõistus läbi
keedan mune või teen herkulaputru, või võileivad…mida veel saaksin teha hommikul tervisliku
päeval ta soob salatit värsket ja kana……ta on üsna kitsa maitsega:)
Mis veel saaksin talle teha? Aurutatud ja keedetuid juurvilju ei söö.
Mis veel saaksin talle teha? Aurutatud ja keedetuid juurvilju ei söö.
Vaevalt, et millegi söömine või mitte söömine enam midagi muudab. Ma ei alahinda toidu mõju, aga see võtab ikka aastaid, mitte et täna hakkan tervislikult toituma ja homme olen terve. Pigem las sööb seda, mis maitseb, tekib väike heaolutunne meeldivast toidustki. Kui last nüüd aurutatud juurviljade peal hoida, see ainult võimendab tema stressi ja masendust.
Ei tundu olevat, aga see olukord…et asi oleks nagu temas…tema käib emos, ja sõbrannad räägivad, et tema sureb, ma ei saa sellest aru. Mul oleks selline aktiivsuspuhang, et teha kõik selleks, et tagada ellujäämine, teeks nisuvõrtest smuutisid või ostaks kõik vitamiinid kokku.
See “mul oleks” oletus ilma tegeliku kogemuseta võiks sellistest teemadest välja jääda.
Teemaalgataja – midagi ei ole teha, sul on väga raske, aga tuleb sellest halast välja tulla ja kasvõi vägisi last toetada. Vägisi siis enda vaates, mitte lapsele midagi peale surudes.
Toetamine käib nii, nagu laps tahab. Sööma sundida teda ei saa, aga saab tagada võimalikult normaalse koduse olukorra. See rahustab. Samuti rahustab tavaliselt info. Uuri, loe, jaga leide lapsega. Uuri haiguse kohta fakte, mitte ära guugelda, loe ja jaga hirmulugusid.
Kuidas läheb, teemaalgataja?
Minu teada ka vähimarkereid jälgitakse mitmete nädalate jooksul. Ma arvasin ka, et mind jäeti ravita aga tegelikult laborites võibolla töö käib. Hea, et avastati, edasi tuleb kõik see mida tänapäeva meditsiin oskab.
olen teemaalgataja. kõik vanaviisi. ootame millal määratakse oppiaeg. raske. need kuud ma lihtsalt olen. tundub et elu kunagi ei saa olema endine. samas mõistusega saan aru et kõik hästi, avastatud, arstid teevad oppi – paranemine. võib olla mul on liiga nõrk närvisüsteem. aitan ennast – võtan antidepressante. ikka raske – ja kõik mõtted oppist,lapsest, ise midagi ei taha, ei taha süüa, psühholoog soovitab endale midagi osta võo poputada – ei teha!, äkki ma mazohist, sest ma ei suuda lakkata mõtlemisest – kuigi teen pidevalt endaga tööd, nii öösel kui ka päeval. Kujutan ette oppi pilte, see on ikka tõsine opp, kuidas mu laps peale oppi taastub, mida ta tuunneb, kuidas edasi elu läheb. sees on psühhoos. Väliselt – tuim. Tuttavad ja sõbrannad soovitavad – võta ennast kätte, kõik hästi ju, avastati. tehakse opp. ja, võib olla nii on, aga emana endale sisestada et kõik hästi raske. hästi oleks kui pole üldse seda kasvajat. no seda ma ei aruta, on nii nagu on. kuidas küll teised emad saavad hakkama? vahest tundub et ma eriline, halvas mõtes, ei suuda rahulik olla, elada üks päev korraga. kas keegi nii suudaks?
Kas mõne kogemusnõustajaga suhtlemisest poleks abi? Kindlasti on vähihaigete laste vanemate liidul mõni soovitada. 18-aastane ju täitsa laps veel. Tihti aitab kui suhelda kellegagi kel sama kogemus. Psühholoogil, psühhiaatril seda pole.
Jaksu!
Kas mõne kogemusnõustajaga suhtlemisest poleks abi? Kindlasti on vähihaigete laste vanemate liidul mõni soovitada. 18-aastane ju täitsa laps veel. Tihti aitab kui suhelda kellegagi kel sama kogemus. Psühholoogil, psühhiaatril seda pole.
Jaksu!
Just tahtsin sama soovitada! Sul ja ka lapsel on vaja suhelda nendega, kes on sama läbi elanud. Saate tuge, julgustust! Võta ühendust Vähihaigete laste vanemate liiduga kohe praegu!
https://www.vahilapsed.ee/kontakt/
Esileht › Ilu ja tervis › Laps ja onkoloogia
