Teema: Laps ja suhe mehega

[small]Sessa kirjutas:[/small]
[tsitaat]Oh kullakesed küll, kas keegi teine pole teile kunagi öelnud, et laste sünd pole kunagi kerge? Et lapsed ongi peamiseks stressiallikaks, miks pered lahku lähevad? Et väike laps on väga, väga suur perelõhkuja? Laps keerab kõik leeneva pea peale, laps muudabki suhteid ja inimesi! Mu abikaasa irvitab, et laps on nagu väike sõda 😉

See on väga tormiline ja raske aeg, mis paraku tuleb üle elada. Tuleb leida koos viise ja võimalusi üksteisega arvestada ja andestada. Keegi pole muutunud saamatuks või keegi pole muutunud närvihaigeks, see vaid tundub teile, kuna elate pidevas lahinguolukorras.

Fraas lapsega kodu nautimas on miski küpsisekarbi idüll, mis päriselus ei kehti!

Mul on kahepoolene laps. Minu suure armastuse ja hingesugulasega dekaad tagasi sõlmitud abielu on nende kahe ja poole aasta jooksul veninud ja väändunud, aga alles. Me oleme kohti nii väsinud, et jõuagi midagi teha, aga me anname endale aru, et see pole alatiseks nii. Me kasvatame last koos, käime kõikjal koos ja üritame seda kõike nautida, kuid raske, oi kuradima raske on.

Kuid see väik särasilm, kes ka nüüd tuli mu näppe klaviatuurilt tõstma, on kuidagi kõike seda väärt. Ja mu abikaasa ka, kes tuli teda riietama, et
emme saaks Perekoolis istuda 😉

Meie nipp on see: ela vaid sekundis. Sa ei jaksa kauem. Elu muutub liiga palju. Kasuta ära kõik võimalused midagi koos teha, isegi kui see on vaid jalutamine, turul käimine ja koos söögi tegemine. Rääkige omavahel, isegi kui see on vaid vaidlus teema ks mullu samal ajal oli lumi maas. Või et kas Keskerakonda Tallinnas miski väärab. Kui on võimalus, sõitke koos külla, väikesele reisile kõrvalriiki -mida iganes, et natuke teistmoodi olla. See tapab rutiini.

ja kõige olulisem – andestage ja unustage. Pane üks silm kinni. Mina sulgesin silmad abikaasa ja lapse absoluutse, õrjetu ja jäleda segadsetekitamise suhtes. Abikaasa aga minu käsutamise suhtes – ta tunnistab küll vahest, et ega see kerge pole. Et peale sündi hakkasin ma kamandama \”vastiku metalse häälega\”. Mille peale ma enamasti ise ära ehmatan, et ei ei, selliseks ma küll muutuda ei taha. Ja abikaasa torkab veel ka, et kuule, ma ju imesin põrandad eile puhtaks ja pesin täna nõud – põnniga lihtsalt tekibki palju segadust.

Kuidagi saame hakkama. Ja tegelikult üsna hästigi. \”Ma armastan sind\” ja \”Teeme emmele pai\” kuuleb iga päev ja palju :)[/tsitaat]

Kuna postitusest üle 7 päeva möödas, siis \”ametlikult\” enam kiita ei õnnestunud, aga nii väga tahaks öelda, et see kirjeldus on ütlemata realistlik, aga ka väga julgustav ja toetav. Sellest, millist vaatenurka sul õnnestub hoida, sõltub suuresti sinu ja su pere tulevik 🙂

Lihtsalt lohutuseks – selline väike (või mõnikord ka suurem) kriis on tihti mööduv kui suudetakse see nii üle elada, et minda tülli ja rikuta jäädavalt suhteid.

Mina tegin kõik selle läbi eelmine aasta, millest paljud siin mõtlevad. Et kui lapsed olid väikesed, kahene ja neljane- lahutasin ära ja kolisin oma korterisse. Et oleks üks laps vähem, kelle tagant koristada. Tegelikult mind isegi esimene kuu aega üllatas, kuidas ma säästsin iga hommik 20 minutit selle meesterahva järel koristamise arvelt. Samuti kuidas mul kulus enda ja laste peale umbes kolmandik selle toidu kogusest, mida olin harjunud 11 aasta jooksul vaaritama. Ehk siis: sai küll üksi paremini hakkama ja tõesti, kui tead, et teist pole võimalik isegi appi kamandada mitte- siis saadki hakkama kõigega. Aga mündil on ka teine pool, mida paljud selles seisu ei näe ette: mingi hetk tuleb räige tagasilöök. Ma ei suuda enam aastaid ühtegi \”pere ja kodu\” ajakirja isegi kaanelt vaadata- sest kus on need idüllilised mehed, kes lapsele unejutte loevad ja söögiraha annavad? mina pole kohanud… ja nüüd kui ma olen päevast päeva üksi lastega, siis vahepeal ma lihtsalt karjun või nutan autos ahastusest. Sest mida Sa üksikemana teed, kui koosolek läheb üle tööpäeva lõpu- Sul on vaja lapsed trenni viia või lapsehoidja lahkub? teised jätkavad koosolekuga veel pool tunnikest, kuna neil on abikaasad. Mida Sa teed, kui lapsehoidja ei saa tulla, Sinul on tööl 5 koosolekut ja samal ajal tabab Sind ennast silmaviirus, millega pead hoopis kiiresti EMO-sse jooksma, nagu mind eelmine nädal? Pakid kaks last sisse, sõidad pool-pimedana autoga kiirabisse, lõbustad ooteruumis elavas järjekorras neid ja loodad, et tööl keegi väga viltu ei vaata, kui lapsed koosolekule kaasa tarid? Või mida Sa teed, kui lapsehoidja tuleb kell 8 aga Sa ise pead juba kell 7 olema teises linnas lennukil? mida Sa teed, kui lastel on palavik ja Sa pead kuskilt söögi hankima lauale või ravimid ja neid ei saa üksi jätta?
need olukorrad on lihtsalt nii ahastama ajavad, et seda ei kujuta unes ka ette. Seega minu tagantjärgi praktiline tarkus on, et kes iganes selles seisus on- minge paariteraapiasse. Olen kindel, et seal suudab terapeut ehk panna meesterahvale aru pähe, et lastega kaasneb ka temal mingi kohustuste rida. Vähemalt on nii mulle hiljem väitnud psühholoogid ja terapeudid. Aga see on tagantjärgi tarkus. Oma valikud olen juba paraku teinud. Mõelge enne lahku minekut sama palju kordi, kui palju aastaid koos olete olnud. Üksi ei ole lihtne.

Takistavad samad teemad, mis ennegi. Praegu nt see, et tema puhkab kuskil linnast väljas. Võite ette kujutada, mis juhtub, kui nõuaks ka nädalasi puhkusi linnast väljas lasteta. Lapsi on nõus ta hoidma maksimum 2 korda nädalas õhtul. Loomulikult, kui nädal langeb tema \”puhkusele\”, siis pole mingit hoidu. Pole vist vaja mainidagi, et kui mul on töö selline, et peab vähemalt korra nädalas kauem tööl olema, siis enda jaoks ei jää kuude kaupa ühtegi vaba õhtut. Rääkimata trenni minekust või kasvõi lasteta toidupoodi minekust. Selline on reaalne üksikema elu.