Ta ei uinu selleta ja kõik, kord oli lutt n-ö “kadunud” ja terve öö oli praktiliselt üleval, lasteaias ei jäänud magama. Oli täiesti stressis.
Mul on mõistus otsas.
Minu laps kasutas kuni kolme aastani uinumiseks lutti (varsti pärast magamajäämist sülitas välja). Lükkasin ise võõrutamist eri põhjustel korduvalt edasi. Enne 3 a sünnipäeva küsisin, et nüüd on suur tüdruk, kas jätame luti ära. Laps oli rõõmuga nõus, sünnipäeva hommikul viskas kõik lutid oma käega prügikasti ja oligi kõik. Kogu teema.
Noorema lapse, kes sai just kaheseks, võõrutasin lutist umbes pooleteise kuu eest. Läks ses mõttes lihtsalt, et ta peaaegu üldse ei protestinud. Aga siiamaani on häda, et laps, kes varem lutiga uinus minuti-paari jooksul, möllab ja müttab ja jutustab nüüd igal õhtul ja lõunal voodis oma pool tundi vähemalt ega taha üldse uinuda. Ma peaaegu kahetsen, et tal kauem seda lutti võtta ei lasknud.
Minu lapsed ei ole kunagi lutti magamise ajal pikalt suus hoidnud. Uinumise hetkel oli lutt, ja siis lähema paarikümne minuti jooksul juba vajus see suunurgast välja.
“Suur”on jah lai mõiste. Kui vana laps siis on?
Lutt on üldjuhul turvaelement lapsele. Võid proovida see asendada näiteks mingi kaisuka või teki/rätikuga.
Võõrutus ilma nutu ja unetu(te) öö(de)ga ei möödugi.
Meil toimus võõrutus veidi enne 2a ja nuttu ning protesti oli öösiti nädala jagu.
Olin valnistunud ennast hullemaks. Aga jah esimesed magamajäämised ja see nutt tundus terve igavik. Tuleb lihtsalt endale kindlaks jääda ja mitte alla anda ka suure nutu peale, kui sa ikka oled juba teinud otsuse laps lutivabaks saada.
Minul ei ole kumbki laps nutnud.
Järelikult pole laps võõrutamiseks valmis. Või on ajastus kehv muude põhjuste tõttu: elumuutused, lasteaiastress jne. Ma annaks luti tagasi ja prooviks paari kuu pärast uuesti.
Mul sai laps just kaks ja saab veel magamiseks lutti. Asi kisub aga lõpu poole, sest kolmest viimasest lutist läksid kaks nüüd väikese vahega katki ja need sai siis koos lapsega prügikasti visatud. Nüüd üks viimane veel jäänud ja kui see katki läheb, siis ongi lõpp. Viskame ära ja loodame parimat. Veidi kardan ka seda muidugi.
ohjah, mina kahjuks ei taha, et laps nädal aega stressis on ja nutab, mul ei ole südant ja nii pikalt veel, kahtlustan, et nii pikalt võibki minna ja veel kauemgi.
Loodan, et kellelgi on mingi mõjuvam jutt olnud, mis paneks lapse ise mõtlema ja ta paneb luti ise kõrvale, et nüüd on aeg jne. Suure tüdruku jutt pole mõjunud, ütleb, et ta ei taha veel suur olla.
Ei olnud see nutt mingi ahastavalt kriiskav, vaid punnitatud jorina nutt. Vahepeal lausa unustas ära, et peab nuttu punnitama.
Kui suur olla ei taha ja see jutt ei mõju, siis räägi talle, mis tema hammastega juhtuda võib. Lutt on suur pisikupesa ja pisikud teevad hammastesse augud ning ka hambumus võib kannatada.
Kust sina tead, mis nutt teemaalgataja lapsel oli? Kui sinu laps loobus lihtsalt, siis mõni teine laps võibki ööläbi lohutamatult nutta. Minu laps on näiteks selline, kes hüsteeriasse minnes röögibki kuni mitmekordse oksendamiseni, seetõttu üritan ka asju nö heaga lahendada.
See hammaste tervise jutt – ei usu, et 2-3 aastasele see mõjub, liiga väike on põhjus-tagajärg seoste loomiseks nii pikas perspektiivis. Mu 10-aastanegi tihti ei viitsi hambaid pesta. Hambaaugud tulevad ehk kunagi hiljem, aga voodist välja tulla hammaste pesuks on vaja siin ja praegu 🙂
Teemaalgatajana teeks järelduse, et selle konkreetse lapse puhul järsk loobumine ei ole variant. Võtaks pausi, et teema veidi ununeks, ja siis prooviks teistmoodi lähenemist
Minu lapsed pole luti saanud, aga olen kaua imetanud (3 aastat ja natuke peale). Esiteks, minimeeriks luti kasutamist päeva jooksul, kui seda veel on. Teiseks, muudaks uinumise rituaali. Kui näiteks praegu on pesemine-raamat-luti-uni, siis teeks neid asju järjekorras pesemine-lutt-raamat-uni. Kui ikka ei uinu kuidagi, siis anna uuesti natukeseks ja siis võta ära. Oluline on asendada harjumust lutiga uinumiseks millegi muuga. Kui esimesega katsega ei tule välja, proovid järgmine kord uuesti. Ja kui see skeem juba töötab, siis proovi “ära unustada” luti andmist enne raamatu lugemist. Järg järgult, aga kundlalt. Hea kui laps väsib piisavalt päevasel ajal, uinub lihtsamalt.
Soovitatakse ikkagi enne 2-eluaastat laps võõrutada, just hambumisprobleemide vältimiseks.
http://perejakodu.delfi.ee/vaikelaps/ortodont-soovitab-laps-tuleks-lutist-voorutada-enne-kaheaastaseks-saamist?id=77072398
Kulla vanemad, lapsed saavad oma turvatunde ka teisti kätte, seega on võõrutamise võti teie endi käes.
Loodan, et kellelgi on mingi mõjuvam jutt olnud, mis paneks lapse ise mõtlema ja ta paneb luti ise kõrvale, et nüüd on aeg jne. Suure tüdruku jutt pole mõjunud, ütleb, et ta ei taha veel suur olla.
Oletame siis, et laps on umbes kahene. Niisuguse sisseharjunud füsioloogilise harjumuse puhul kaheaastaselt tahta, et ta hakkaks “ise mõtlema”, on väga palju tahetud. Ka kolmeaastaselt. Võrdle näiteks elupõlise suitsetajaga, kes hakkab “ise mõtlema”, et see on ikka üks paha asi ja tuleks ära lõpetada – ei mõju ju nii, et mõtles, pani suitsud ära ja valmis. No lutist ei saa küll otseselt sõltuvust tekitavat ainet, aga kaudselt küll: imemine tekitab ajus õnnehormoone. Väikest last pead sa sellest sõltuvusest vabaneda aitamiseks väga palju toetama, just nimelt tekitama talle igal muul võimalikul viisil turvatunnet ja heaolu.
Konkreetseid nippe soovitada kahjuks ei oska, mul oli tissilaps, kes lutti üldse ei kasutanud. Tissist lõplikult võõrutasin kahepooleselt ja viimane ots oligi tiss ainult magamajäämiseks. Harjutasime nii, et kaisus oli ta ikka, aga tissi asemel laulsin unelaulu. Nuttis paar esimest õhtut, aga kussutades, silitades ja lauldes jäi nutt järgi ja tuli uni ka. Lauluga uinutamine, tõsi, võttis omajagu kauem aega kui tissiga. (Kes hammaste pärast muretseb, siis rinnapiim vähemalt meie puhul midagi paha ei teinud, kuueselt pole veel ühtegi auku olnud.) Vist neljaselt sai unelaulu asemel hakatud unejuttu lugema ja laps hakkas üksi, kaisus olemata uinuma. (Ja polnud see kaisu-aeg nii lõpmata pikk ja kurnav ka. Igal juhul öö otsa võõrutusnähtudega üleval ei pidanud kordagi olema.)
Mu laps ei hakanudki kunagi lutti tahtma, mõni teine tahab veel 3-aastaseltki. Lapsed on erinevad. Kui ta seda lutti ainult uinumise ajaks vajab, siis ma ei teeks probleemi. Kui magama on jäänud, võid ju luti vaikselt suust ära võtta.
ohjah, mina kahjuks ei taha, et laps nädal aega stressis on ja nutab, mul ei ole südant ja nii pikalt veel, kahtlustan, et nii pikalt võibki minna ja veel kauemgi.
Loodan, et kellelgi on mingi mõjuvam jutt olnud, mis paneks lapse ise mõtlema ja ta paneb luti ise kõrvale, et nüüd on aeg jne. Suure tüdruku jutt pole mõjunud, ütleb, et ta ei taha veel suur olla.
Mul oli sama probleem, vot ei olnud nõus vägisi tegema ja last stressi ajama. Minu nipp oli selline ja töötas.
Laps jäi magama lutiga ja ühegi nipiga polnud ta nõus sellest loobuma, rääkisime , oli nõus loobuma, aga magama minnes oli jälle kõik sama ja ei olnud nõus lutist loobuma.
Mina läksin üksinda magamistuppa võtsin käärid ja lõikasin lutile väikese augu sisse ja panin luti tagasi lapse padja alla, kuhu ta selle ise hommikul oli jätnud. Laps käis pesus ära ja läks voodisse, võttis harjumuspäraselt luti, pani suhu, võttis välja, et midagi naljakas, mina ei teinud nägemagi lapse murekest ennem kui ta abi palus, et lutt on katki, siis vaatasime koos ja näe ongi katki, ütlesingi, et ju sa ise närisid katki, laps vaatas kutti ja viskas selle minema, kuna ei kõlvanud enam ju. Olimegi lutist vabad. Kui aus olla olin ka valmis, et pean minema ja ostma uue luti.
Potile mängisin ma samuti oma lapsed, stressi ja nutuga ei olnud ma midagi nõus tegema.
Minu lapsel lõi hambumisprobleem välja alles 12-13 aastaselt ja megasummad läksid sellele, kuna jäi mingi napp poolteist millimeetrit puudu haigekassa rahastamisest ning päris korda ei saanudki. Kahtlustan mitte lutti, vaid lutipudelit, mida laps suht kaua tahtis.
võõrutasin oma lapse lutist 2-aastaselt enne lasteaeda minekut kevadel (sügisel läks lasteaeda). Esimsed paar ööd olid rasked, edasi jorises läbi une nädal aega, kuid polnud hullu ja siis oli unustatud ning magas paremini kui enne lutiga. Tuleb süda kõvaks teha ja see võõrtus üle elada.
Seesama teie viidatud artikkel ütleb, et 1) kui luti imemise aeg ööpäevas on lühike, siis üldjuhul probleeme ei teki ning 2) kui liiga järsult ja laste tunnetega arvestamata võõrutada, võib laps hakata sõrme imema, mis on palju hullem ja raskemini pööratav harjumus.
Oma lapsel andsin lutitada nii kaua kui tahtis. Ise unustas kogu asju vähe alla 4a. Ei oleks ka siis käest ära vötnud, aga loobus ajapikku vabatahtlikult. Nyyd 19 a hiljem on hambad nagu muuvistaaril. Ärge pabistage nii palju, andke lastel olla lapsed.
Minu laps oli 2a 4k lutisõltlane kui otsustasin peale pikemat reisi, et nüüd küll aitab. Lõikasin luttidel otsad kääridega ära ja kui ta lutti küsis, andsin tema kätte ja muidugi üllatus/ahastus oli suur, kui sai aru, et lutid on ”katki”. Samas mingit draamat magamisega ei olnud, ehkki varem jäi magama ainult lutiga. Proovis küll katkisi lutte imeda, aga õnneks kadus huvi koheselt.
tänud sulle, ei hakka siis last stressitama, las loobub ise.
Niikuinii vaid uinub sellega, pigem võib-olla vaadatakse varsti aias viltu.
Sul oli otsus nagunii tehtud, leidsid nüüd selle ühe vastuse ka, mis seda toetas.
Kuna lapse vanus endiselt täpsustamata, siis ei olegi väga rohkem kommeenteerida, aga kui tõesti sõimeeast väljumas juba, eks siis neid kommentaare lasteaiast võib oodata küll. Siis pead otsustama, kumb sinu jaoks (eba)mugavam on, kas nendele vastata või siiski toetada last õppimisel elus muudatustega kohanema. Seda ju see nutt väljendab, mitte konkreetselt vajadust selle luti järele.
Kirjutasingi sel põhjusel, et saada kindlust ja rahu, et asi ei olegi nii hull kui ma ise ette kujutan.
Ja kust sa selle kindluse ja rahu said siis? Enamus ju ütles, et on küll hull ja võõruta ära. Sinu jutt on nagu kaassõltlase jutt kunagi, otsid põhjusi, miks jätkata nagu ikka.
Lutt on mõne arvates sama patt nagu suitsetamine… no tule taevas appi.
2-3a lapse imetamine on suht tavaline asi. Miks siis lutt enne uinumist sama vanal lapsel on katastroof? Mõni laps ei vajagi, teine jälle tundlikum ja tema jaoks on lutt siiski parem variant kui nt pöidla imemine, tekinurga lutsutamine, küünte närimine vms. Seda enam, et laps ei käi päeval ringi lutt suus ja ei maga sellega terve öö, vaid imeb korraks uinumiseks.
Hambumus on suuremas sõltuvuses siiski geneetikast. Minu mõlemad lapsed pole luti saanud (see-eest on aga olnud pikalt rinnalapsed), aga mõlemal vajab hambumus korrigeerimist (ka minul olid omal ajal breketid suus). Kusjuures nooremale ütles lastearst breketite kandmise vajadusest juba sünnitusmajas. Seega kui omal-isal pole hambumus ideaalne, siis luti süüdistamine kõlab eriti naiivselt.
Teemaalgatajale soovitan tegutseda tunde järgi. Ei tasu lutist kolli teha, aga aeg ajalt võib proovida selle kasutust piirata/ära jätta. Õigel hetkel toimib see ilma suure vaevata.
Noh mul on head näited olemas “hambumusprobleemidest”.
Vanem kasutas lutti pidevalt ja tihedalt pea-aegu 3 aastaseks saamiseni(üle 1.5 muidugi ainult magama jäämiseks). Tulemuseks ideaalsed ilusad hambakaared.
Noorem ei võtnud kordagi lutti, praegu ei mahu 7-selt juba esimesed 3 uut hammast alumisele kaarele ära ja ilmselt ootab teda väga varsti ees breketiravi.
Lõikasin ka otsa vaikselt ära lutil. Peale seda viskas poiss luti minema ja vaid röökis. Ärkas kell 12, kell 1, 2, 3 ja hommik algas kell 4. Kahjuks ma ei pidanud vastu ja ka päeval oli tal hull stress. Sai oma luti lõpuks tagasi. Kahjuks muutis see neie ööd väga hulluks. Lutt suus ärkab ta ikka öösiti nuttes ja lisaks hakkavad kõik hommikud nüüd kell 4.45. Kahetsen, et proovisin. Ilmselt oli liiga vara tema jaoks. Lisaks tekkis probleem, kus ta polnud nõus enam voodisse minema. Lihtsalt röökis kui voodit nägi. Õnneks selle lahendasime.
Saatke kooli ka ikka laps lutt hambus. Muidu äkki on stress nii suur, et ei tea, mida teha.
Varem või hiljem peate ta ju lutist võõrutama ja mida hiljem see juhtub, seda rohkem otsib laps asendustegevust, hakkab näiteks pöialt või patsiotsa imema. Lutist võõrutamisel on oma aeg- lutt käib imiku suhu, mitte lapsele, kes kõnnib, räägib ja lasteaias käib.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
