Palun nõu, kas kellelgi on on sellise olukorraga kogemusi? Minu laps nimelt kardab paaniliselt kõiki kodumasinaid, mis teevad müra. Olukord läheb järjest hullemaks, no elus hullumaja. Mõned näited: tolmu imeda saan ainult siis, kui ta on isaga ära õue saadetud. Lapse nähes ei tohi tolmu imemist mainida, rääkimata nt masina nähtavale tõstmisest. Ma ei saa nt mehele öelda, et kui õue lähete, tõmban tolmu, laps pistab kisama, tormab minu juurde, haagib end mu külge ja vahib silmad hirmust pärani. Köögis midagi blenderdada ega mikserdada ei tohi, kui laps on köögis, hakkab ta tegema paanikahääli ka nt siis, kui ma pöördun midagi võtma sealt kapipealselt, kus blender seisab. Mikseri hääl ei ole üldse vali, aga ei, kardab. Eile oli selline olukord, et korjasime kastaneid, loputasin need enne mängimist kraani all puhtaks, kuivasid köögis ära ja siis kallasin nad korraga plastämbrisse tagasi. Laps oli mehega teises toas, järgmisel hetkel kostis paanilist nuttu, kisa ja köhimist. Lähen siis vaatama, et jeerum, mis nüüd lahti, laps jälle mulle kaela rippuma nagu ahvipoeg, ise hirmust kange. Mees ütles, et see kastanite kolin olevat korraks kõlanud, nagu ma oleks mingi masina sisse lülitanud. Nüüd on juba nii, et lapsele üldse väga ei meeldi, et ma kööki lähen, ta arvab, et lähen sinna midagi müristama. Tuleb kisaga järgi või kui on nt söögitoolis kinni hakkab lihtsalt rabelema ja nutma, kuigi isa on sealsamas laua taga.
Eriti pull on see, et tolmuimeja häält ei ole ta oma elunatukese jooksul kordagi üldse kuulnudki. Ma ei tahtnud, et ta beebina tolmutamise ajal neid osakesi sisse hingab ja tegingi ainult siis, kui ta õues oli. Ja nii ongi jäänud, muuta ei saa, sest nüüd ta kardab. Kust kuramuse kohast ta teab, et tolmuimeja müriseb?
Täpselt ühe korra oleme proovinud, et saame tolmukaga sõbraks. Hakkasin seda välja sikutama, ise tegin eriti rõõmsa ja entusiastliku oleku endale, laps läks hirmust näost plekiliseks u 10 sekundiga, hakkas kisama, köhima ja oksendas vaibale. Korra proovisin ka näidata üht mikseri juppi köögis, jõudsin panikööri veel kähku vannituppa tassida, enne kui ta jälle oksendas.
Ainus, mida ta mingil arusaamatul põhjusel ei karda, on pesumasin. See on tema suur lemmik, loobib mõnuga hilbud trumlisse ja nõuab end nuppe vajutama. Tsentrifuugimise ajal võib seal kõrval mähkimislaual istuda, nii et silm ka ei pilgu, värisev ja põrisev pesumasin on huvitav katsuda ka veel. Aga kõik muud asjad, no täielik õudukas.
See on hakanud meil nüüd elu segama. Ma ei saa oma kodumasinaid kasutada, päeval selliseid sööke teha ei saa, kus midagi vahustada, purustada või blenderdada tuleb, juukseid föönitada ei saa jne jne.
Oota nagu sunnismaine meest töölt koju, et laps toast välja saata, et saaks tavalisi igapäevategevusi teha.
Olen seda olukorda arstile kirjeldanud, vastu tuli mingi heietus, et lapsed kardavadki paljusid asju ja ega meie ei oska ette kujutada, kuidas laps maailma näeb. Ei oska jah, rääkida ta ka ei oska, et ise midagi oma hirmu kohta öelda.
Mind nii häirib see olukord. Kodu peaks olema turvaline koht, ma ei taha lapsel on kodus asju, mida ta kardab ja ta peab valvel olema, et kuskilt kapist koledused välja hüppavad.
Kas see on mingi faas, mis läheb ise mööda? Teistelt olen kuulnud, et nemad teevad tolmuimejaga lapse magamise ajal, see ei kuule midagi või siis kilkab rõõmust ja u tahab tolmuimeja seljas sõita. Mul on, kui nüüd pisut liialdada, kodu must ja kõht tühi, sest laps läheb hüsteeriasse muidu.
Õues ta müra ei karda, teetöömasinad, bussid, suured autod, sirutab käsi, kilkab õhinal ja tahaks katsuma joosta.
Mis jama see ometi on?
Teema: Laps kardab kodumasinaid
Minu mõlemad lapses kartsid teatud vanuseni paaniliselt tolmuimejat. Ei oksendanud, aga tohutu kisa, klammerdumine ja silmabähtav paanika oli. Ka siis, kui mittetöötav tolmuimeja nt konku ukse avamisel lapsele silma juhtus. Miksri peale on nad mõlemad ka kisanud ja klammerdunud, õnneks seda kasutan harva. Oma juukseid föönitada olen saanud, aga nende enda juustele fööniga läheneda teatud vanuseni — ei mingil juhul. Pesumasinat väga paaniliselt just ei ole kardetud, kuid ebameeldivate emotsioonide tekitaja on sellegi töölepanek olnud (“Mina ei taha seda! Emme, võta pesumasin ära!”). Õues mürisevad masinad on olnud põnevad vaid kaugelt vaadata, liiga lähedalt vaates jälle hirm, kisa ja klammerdumine.
Meil on ajaga ise kadunud/vähenenud need hirmud tõesti. Ja on olnud väga pikad aastad, kui sain kodus koristada vaid siis, kui lapsi polnud. Usun, et arstil on õigus ja tegu on ealise iseärasusega (mis mõistagi ei pruugi kõigil lastel ühtviisi väljenduda).
See läheb mööda. Minu laps ei röökinud tolmuimeja peale, kuid põgenes teise tuppa peitu. Umbes 2-aastaselt läks see päevapealt üle ja nüüd ta tahab ise koristada. Ehk siis kisub mul tolmuimeja käest. Igatsen aega kui ta peitu läks :-). Bensiinimootoriga masinaid (murutrimmer, kettsaag jne) kardab siiamaani. Praegu on 2a7k. Ei ole nõus siis ka ligi minema kui mootor seisab ja isa meelitab, et “tule aita”, kuigi muidu on ta üle keskmise tehnikahuviline.
Lapse kuulmismeel on ülitundlik. Õuemüra on teistsugune, sest seal on ka muud taustamüra ja hääled nö segunevad. Vanusega asi normaliseerub. Kui seni oodata ei viitsi, osta lapsele müra summutavad kõrvaklapid. Minu autisti aitasid need hästi, nüüd pole enam ammu vaja üldse kasutada. Laps saab hirmust üle kui näeb, et masin töötab ja kõrv ei saagi haiget.
kui vana ta on? Järsku vaatate koos juutuubist videosid, kuidas need masinad toimivad? Teletupsudel on sõber NoNo, järsku see aitab? Või hoopis mürasummutavad kõrvaklapid? Tundub ikka päris hull lugu olevat!
Mul lapsele tolmuimeja väga meeldib, köögikombain teeb tema jaoks liiga suurt müra, aga ta teab, et siis saab sealt seest midagi head pärast, ja kui ise nuppe saab reguleerida, kannatab ära. Kass muidugi läheb täiesti hulluks ja põgeneb elu eest, kui tolmuimeja välja võtta.
Muidugi lapse vanus pole olulina, et kas aasta+mõned kuud või 5a. Aga kuna juttu söögitoolist ja mitterääkimisest, siis ilmselt alla 2a.
Proovi nii, et ära võta tema nähes asju vaid kui ta ei näe, pane nt miksri otsik kuskile nähtavale kohale. Muidugi, kui ta kohe oksendab, siis jama.
Kas laps teises toas olles ka oksendab? Kui teises roas ei oksenda, siis las harjub seal häälega.
Osta lapsele mängutolmuimeja, mängumikser jne. Las harjub algul nendega jne.
a ja lisaks, mõtle läbi, kui tihti sul vaja neid masinaid siis kasutada.
Kui sul just pole suured vaibad maas, äkki saab tolmuimeja asendada harjaga? Ja isegi kui on vaibad maas, kui palju seda pudi siis tekib, päris iga päev ei ole vaja ju ka koristada sellega.
Köögimasinad – no siin tõesti, et kui tihti ja ida sa mikserdad koguaeg, ka son vajadust ja äkki saaksid ikka ilma hakkama? ta ei söö ju enama püreesid, et midagi koguaeg vaja peenestad. Kui oled suur smuutide jooja, siis tegelikult blenderdatud köögi- ja puuviljast omistab organism vähem vitamiine, mälumine on tervislikum (ka hammastele). Mõtle läbi, kas on vaj akoguaeg midagi masinatega teha või saaksid samu asju ka ilma teha mõnda aega. Minul näiteks ie ole iganbädalaselt köögis mingit masinat kasutuses – võibolal tõesti, kui iga jumala päev midagi teha nendega, siis laps kardabki juba paaniliselt, et kui ema läheb kööki, siis kohe raudsel tmingi masin tööle pannakse. Riivida saab edukalt käsiriiviga, tükeldada noaga, koogitainast teha vispliga (või lusikaga hoopiski). Ainus asi tõesti ongi, kui on kindel soov midagi püreestada või vahukoort vahustada
Meil kartis tolmuimejat. Aitas see, kui üheskoos tolmuimeja peale kassikleepekaid kleepisime – no ikka mitu päeva järjest ja päris palju tuli neid kokku. Siis hakkas hirm üle minema. Teise lapse ajal oli meil vist juba uus ja vaikne tolmuimeja soetatud – isegi kass ei karda seda.
Osta lapsele pisikesed lapse kodumasinad – alguses väike trell, siis tolmuimeja. Ilmselt need masinad teevad ka mürinat ning ehk aitab kuidagi hirmudest üle saada. Tundub, nagu ta seostaks, et mürinaga seoses juhtub emmega midagi? Miks muidu klammerdub sinu külge? Isegi kui on issiga samal ajal?
Palun nõu, kas kellelgi on on sellise olukorraga kogemusi? Minu laps nimelt kardab paaniliselt kõiki kodumasinaid, mis teevad müra. Olukord läheb järjest hullemaks, no elus hullumaja. Mõned näited: tolmu imeda saan ainult siis, kui ta on isaga ära õue saadetud. Lapse nähes ei tohi tolmu imemist mainida, rääkimata nt masina nähtavale tõstmisest. Ma ei saa nt mehele öelda, et kui õue lähete, tõmban tolmu, laps pistab kisama, tormab minu juurde, haagib end mu külge ja vahib silmad hirmust pärani. Köögis midagi blenderdada ega mikserdada ei tohi, kui laps on köögis, hakkab ta tegema paanikahääli ka nt siis, kui ma pöördun midagi võtma sealt kapipealselt, kus blender seisab. Mikseri hääl ei ole üldse vali, aga ei, kardab. Eile oli selline olukord, et korjasime kastaneid, loputasin need enne mängimist kraani all puhtaks, kuivasid köögis ära ja siis kallasin nad korraga plastämbrisse tagasi. Laps oli mehega teises toas, järgmisel hetkel kostis paanilist nuttu, kisa ja köhimist. Lähen siis vaatama, et jeerum, mis nüüd lahti, laps jälle mulle kaela rippuma nagu ahvipoeg, ise hirmust kange. Mees ütles, et see kastanite kolin olevat korraks kõlanud, nagu ma oleks mingi masina sisse lülitanud. Nüüd on juba nii, et lapsele üldse väga ei meeldi, et ma kööki lähen, ta arvab, et lähen sinna midagi müristama. Tuleb kisaga järgi või kui on nt söögitoolis kinni hakkab lihtsalt rabelema ja nutma, kuigi isa on sealsamas laua taga.
Eriti pull on see, et tolmuimeja häält ei ole ta oma elunatukese jooksul kordagi üldse kuulnudki. Ma ei tahtnud, et ta beebina tolmutamise ajal neid osakesi sisse hingab ja tegingi ainult siis, kui ta õues oli. Ja nii ongi jäänud, muuta ei saa, sest nüüd ta kardab. Kust kuramuse kohast ta teab, et tolmuimeja müriseb?
Täpselt ühe korra oleme proovinud, et saame tolmukaga sõbraks. Hakkasin seda välja sikutama, ise tegin eriti rõõmsa ja entusiastliku oleku endale, laps läks hirmust näost plekiliseks u 10 sekundiga, hakkas kisama, köhima ja oksendas vaibale. Korra proovisin ka näidata üht mikseri juppi köögis, jõudsin panikööri veel kähku vannituppa tassida, enne kui ta jälle oksendas.
Ainus, mida ta mingil arusaamatul põhjusel ei karda, on pesumasin. See on tema suur lemmik, loobib mõnuga hilbud trumlisse ja nõuab end nuppe vajutama. Tsentrifuugimise ajal võib seal kõrval mähkimislaual istuda, nii et silm ka ei pilgu, värisev ja põrisev pesumasin on huvitav katsuda ka veel. Aga kõik muud asjad, no täielik õudukas.
See on hakanud meil nüüd elu segama. Ma ei saa oma kodumasinaid kasutada, päeval selliseid sööke teha ei saa, kus midagi vahustada, purustada või blenderdada tuleb, juukseid föönitada ei saa jne jne.
Oota nagu sunnismaine meest töölt koju, et laps toast välja saata, et saaks tavalisi igapäevategevusi teha.
Olen seda olukorda arstile kirjeldanud, vastu tuli mingi heietus, et lapsed kardavadki paljusid asju ja ega meie ei oska ette kujutada, kuidas laps maailma näeb. Ei oska jah, rääkida ta ka ei oska, et ise midagi oma hirmu kohta öelda.
Mind nii häirib see olukord. Kodu peaks olema turvaline koht, ma ei taha lapsel on kodus asju, mida ta kardab ja ta peab valvel olema, et kuskilt kapist koledused välja hüppavad.
Kas see on mingi faas, mis läheb ise mööda? Teistelt olen kuulnud, et nemad teevad tolmuimejaga lapse magamise ajal, see ei kuule midagi või siis kilkab rõõmust ja u tahab tolmuimeja seljas sõita. Mul on, kui nüüd pisut liialdada, kodu must ja kõht tühi, sest laps läheb hüsteeriasse muidu.
Õues ta müra ei karda, teetöömasinad, bussid, suured autod, sirutab käsi, kilkab õhinal ja tahaks katsuma joosta.
Mis jama see ometi on?
Tead, su jutu algus jättis mulje, et peaksid kiiremas korras lapsega arsti juurde minema, aga siis sa jõudsid pesumasina, mürisevate sõidukite ja selleni, et laps, kes suudab ema juurde tormata, pole oma elus kunagi kuulnud tolmuimejat töötamas. Su laps lihtsalt kardab võõraid asju ja see on normaalne. See läheb üle, aga kui need asjad ja helid tuttavaks ei saa, siis võtab see kaua aega. Hirmust võivad öökima hakata ka täiskasvanud.
Kui tahad last aidata, siis tee ta nende asjadega tuttavaks, aga mitte ekstra ja entusiastlikult, vaid nii nagu laps sõbrunes pesumasinaga. Jäta nt peale järgmist koristamist tolmuimeja kappi panemata, las vedeleb nädalakese vaikides nähtaval kohal. Kui enam tolmuimeja nägemist ei karda, siis võiks seda tema nähes lihtsalt liigutada, nt pühkimisel eest ära vms. Siis võiks koristada hoopis mees ja nii, et nt laps emmega tantsib lastelaulude saatel teises toas vms. Natuke peab tolmuimejat kosta olema. Sama tee vähehaaval ka teiste kodumasinatega. Mängige kolisevaid mänge, pange kasvõi neid samu kastanimune koos plekk- ja plastmassnõudesse, segage lusikaga jne. See kõik võtab aega ja ise peab selle juures olema marurahulik, sest lastel on ema emotsioonide osas 7 meel olemas. Ära torma öökima hakkamise korral lapsega ummisjalu vannitoa poole, see annab signaali, et midagi hullu on lahti ja lapse hirm võimendub. Olgu igal pool käeulatuses vanu rätikuid ja anumaid vms. Kui oksendamine on tehtud, siis räägi lapsega rahulikult, et nüüd me peame küll pessu minema või riideid vahetama või põrandat prsems ja siis tehkegi vajalikke asju, ags rahulikult. Kuu või paar veidrat sisekujundust aitab liigsest hirmust üle saada ja ega ta ju töötavaid masinaid kallistama ei peagi (keegi eespool kirjutas, et ta päris igatseb aega kui laps müra eest teise tuppa läks :)).
Minu õe laps kartis ka paaniliselt tolmuimejat. Samamoodi ei olnud sellega imikuna kokku puutunud – õel käib koristaja ja ta ise samal ajal lapsega õues. Kasvas välja. Täpset aastanumbrit ei mäleta, aga pakun, et nelja-viieselt.
Äkki roobot-tolmuimejaga oleks nõus? Üldiselt need lastele meeldivad, on vaiksed ja liiguvad ise. Ja asja ajab ka ära. Äkki proovite kuskil külas lapsele tutvustada esmalt?
Üks asi on hirm masinate ees. Teine asi on hirm müra ees, mis teeb lapse kõrvadele tõesti haiget. Täiskasvanud seda helisagedust ei kuule ega ka tea sellest midagi, nt hängimisvastased seadmed kaubakeskustes, mille heli kuulevad vaid noored kõrvad.
Väikelastele võib igasugune kodumasinate müra tõesti füüsiliselt haiget teha, kuigi te ise arvate, et pole seal ju midagi erilist. Te lihtsalt ei kuule seda heli.
Meie 6-kuune hakkas vankris sügavalt magades läbi une nutma, kui me sattusime töötavale saele ca 20 m lähedusse. Vaid paar meetrit kaugemale minnes kohe rahunes ja magas edasi (müra tugevuses erilist vahet täiskasvanu ei tundnud nende mõne meetriga).
Üks mu lastest ei saanud veel 16-aastasena istuda teatris esimestes ridades, sest ütles, et kõlarid pinisevad nii hullusti, et valus on. Mina ei kuulnud mitte midagi, samuti ei kuulnud keegi teine.
Aga jah, kui on lihtsalt hirm tundmatu masina ees, mitte otsene valu tingituna helisagedusest, siis tuleb see masin talle tuttavaks teha.
Et sellist hirmu ei tekikski, on alati soovitatud kõiki kodumasinaid kasutada lapse nähes ja kuuldes juba sünnist saati.
Läheb mööda. Meil kartsid mõlemad lapsed teatud vanuses (pakun, et umbes kuni aastaseks saamiseni, täpselt ei mäleta) kodumasinate müra, kui oli vaja midagi mikserdada, siis üritasin seda teha siis, kui olid isaga õues, või panin raadio mängima ja köögi ukse kinni. Tuttavate lastel on ka väga paljudel samamoodi olnud, et kodumasinate müra teatud vanuseni hirmutab.
Ega muud hetkel pole teha kui harjutada.
Sellistel pōhjustel ongi oluline, et laps harjuks kōikude koduste argitoimetustega beebiajast peale ja nendest saaks tema jaoks tavaline kodune taustamüra.
kusjuures üldse ei mängi rolli, kas beebina nägi-kuulis või mitte.
Ma esimese lapsega ka ei tahtnud tema kuuldes tolmuimejat kasutada müra tõttu, meil oli siis vanem masin ka. Ja muidugi hiljem ta kartis. teisega mõtlesin, et ei korda viga ja koristan ikka siis, kui laps on ärkvel, pealegi ju uneajal hea siis ise puhata. Aga nii umbes 6-kuuselt hakkas mingi paanika pihta ikka, hoolimata sellest et koguaeg oli näinud. Õnneks meil aitas, kui oli teise vanemaga teises toas. Nüüd juba hakkab 2 saam aja teda ikka veel häirib, aga on ka nõus üksi teises toas olema…mis eriti kummaline, et vahepeal umb 1a+paar kuud meeldis talle endale tolmuimejat liigutada, et nagu käibki hooti see kartmine 😀 aga tema puhul ma kahtlustan ka armukadedust 😀
Ega muud hetkel pole teha kui harjutada.
Sellistel pōhjustel ongi oluline, et laps harjuks kōikude koduste argitoimetustega beebiajast peale ja nendest saaks tema jaoks tavaline kodune taustamüra.
Ega see tõesti ei aita. Me ei vältinud kuidagi koduseid tegevusi laste juuresolekul, lihtsalt teatud vanuseni beebi (esimesed kuud) ei teegi neist väga välja, edasi asi muutub. See, et harjutame, siis ei karda või siis ei ärka nende häälte peale, ei toimi. Meil oli esimese lapse sündides korter väike, mees tegi kodus tööd, pidevalt lapse uneajal telefon helises, rääkis oma tööasju, mina tegin, mis parajasti kodus vaja jne, alguses toimis, laps magas, midagi ei kartnud, hääled üles ei ajanud, aga teatud vanusest enam mitte, umbes kolmekuuselt oli see pidu läbi ja edasi on laps väga erksa unega olnud (praegu käib koolis ja on endiselt iga krõpsu peale üleval, nagu ma isegi). Teise lapsega oli sama, me ei vältinud kuidagi oma tavapäraseid tegevusi või jutte, siis veel vanem laps mängis kõrval ja mürgeldas (korter oli siis küll juba suurem, aga selline tavapärane lastega pere helifoon oli ikka + meie enda rääkimine jne), aga sellegipoolest hakkavad helid lõpuks segama. Harjuta, kuidas tahad. Kui see tõesti nii oleks, et saab end teatud helide suhtes immuunseks harjutada, siis saaks ju ka täiskasvanud rahulikult igasuguste helidega magada ega laseks end ühestki mürast häirida, sest neid on ju kogu aeg kuuldud, aga ei ole ju nii.
Ja see kindlate helide (kellel tolmuimeja, kellel muu asi) kartmine on ealine ja läheb mööda, see ei ole mitte kuidagi sellest tingitud, et vanemad oleks last seni helikindlas mullis hoidnud.
Kui vana laps on? Minu laps ka väiksena paaniliselt kartis kodumasinaid, müra jne. Ta on ülitundlik helidele, lõhnadele ning maitsetele. Aja jooksul on asjad natuke paremaks läinud. Tolmuimejat enam paaniliselt ei karda, kuid tänaval mootorrattaste ja plärisevate autode peale kangestub siiamaani ja katab kõrvad kinni (11-aastane). Lisaks tunneb juba kaugelt erinevaid lõhnasid, mida teised inimesed tavaliselt ei tunne. maitsemeel on ka tundlik ning on väga paljud toidud, mida ta kategooriliselt keeldub söömast. Ei õnnestu ka nö toidu sisse peita, ta saab kohe maitsest aru.
Minu lapsel on veel lisaks erinevaid “kiiksusid” ning tal on diagnoositud Aspergeri sündroom.
Minu laps õpib tavakoolis, tavaklassis, õppimine korras ehk see sündroom ei takista tal elus hakkama saamist. Lihtsalt oleme saanud abi erinevatelt spetsialistidelt. Laps käib korrapäraselt psühholoogi juures, kellega koos nad siis õpivad toimetulemist erinevate emotsioonidega, hirmudega.
Oleneb, kui vana laps on. Kui üle 3, siis soovitaksin küll konsulteerida mõne spetsialistiga. Kasvõi psühholoogiga, kes aitab selle hirmuga tegeleda, paanikaga tuleb tegeleda, õppida hirme kontrollima jne.
Kui laps on alla 3, siis võib vabalt sellest välja kasvada. Kui läheb aga ainult hullemaks, siis mida varem abi ja teraapiat saada, seda parem
Minul on kõik kolm last mingil eluperioodil midagi kartnud või nutuga näidanud, et ei meeldi. Esimene ei sallinud muusikat. Olid mingid peod, laste sünnipäevad – laps lausa nuttis, kui muusika mängima hakkas. Nüüdseks on ta pea suur inimene, ja sellest kenasti välja kasvanud, kuulates muusikat lausa vabatahtlikult.
Teine pelgas ka mingil momendil näiteks blenderit, tolmuimejat ja saumikserit. Ega midagi, harjutasime tasapisi. Kolmas, kes on hetkel pooleaastane, pelgab samuti teatud valjemaid helisid. Samamoodi harjutame. Näiteks täna saagis isa õues tubli tunni mootorsaega, meie olime toas. Mõistagi kostus seda lärmi ka sisse, beebil kiskus nägu viltu. Aitas tähelepanu kõrvale juhtimine teise “lärmiallika” ehk muusikalise mänguasjaga. Ka laulsin talle vahepeal. Mitte terve aja, sest tähelepanu hajutamine mõjus päris hästi.
Mina olen seda meelt, et kui tegu on tavalise lapsega (viitan eelmise vastaja Aspergerist lapsele), ei peaks ehk elu päris sellises rütmis kulgema, et äkki kasvab X eluaastaks välja, seni väldime kõike. Minu endal näitel – muusikat ei pea jah tingimata kuulama, teatud kodumasinaid ikka võiks saada kasutada.
Äkki proovite mingeid masinaid või nende helisid vannitoas lasta, kui pesumasin samal ajal töötab? Kas või mobiilist salvestatud heli? Võib-olla harjub sedasi.
Meil oli nii, et beebieas ja kuni 1,5 aastaseni polnud mingit masinahirmu, pigem mida kõvemini mürises, seda ägedam oli ja siis käis mingi krõps ning hakkas lärmi ja müra kartma. Päris mitte nii hullusti, kui sina kirjeldad aga on hakanud nutma, pannud paanikas kõrvu kinni ning kurtnud lärmi. Olen püüdnud teha nii, et alustsain vähem müriseva mikseriga. Ütlesin, et kas tahad emmele sülle tulla, võid kõrvad kinni panna ja vaadata. See sobis. Mõnikord, kui hirm ikka väga suur on olnud pakun, et võta oma kaisukas kaasa, mine magamistuppa ja oota kuni emme ära müristab, emme kutsub siis kui võid välja tulla. See on aidanud, ootab rahulikult. Nüüd on õppinud, et magamistuba on tema jaoks turvakoht, kui mõni vali heli või lärm peaks teda ehmatama. Vähemasti ei satu paanikasse ning kontrollib oma hirmu.
Üks asi veel, mida ma olen tähele pannud. Kui öelda mingi asja kohta “ära karda”, tekib lapsel just kui suurem hirm (meie esimesel tekkis sedasi koerakartus, kui üks väike nähvits rõõmsalt tema najale hüppas ja peremees nii ütles). Et see ongi miski, mida peaks ehk kartma. Pigem sõnastada teisiti, rääkida stiilis “vaata, mis see/emme teeb” jne.
Kui laps masinamüra juures kõrvu kinni paneb, siis võibki see olla füüsiline valu või ebamugavustunne kõrvades, mida tekitab helisagedus, mida täiskasvanu ei kuule.
Selle kirjelduse puhul ütleks, et liba. Ükski laps ei ole korraga söötmistoolis, jär4gmisel hetkel mähkimislaual, kord sirutab autodele käsi, kord tahaks järgi joosta. Kõik nimetatud etapid muidugi esinevad lapse arengus, kuid mitte korraga. Perearst ei laiutaks käsi ega vastaks niimoodi, ma ei usu, ilmselt oleks teid juba neuroloogi juurde saatnud kontrolli. Sinu sõnavara: kurat, ahvipoeg, kuramuse, paniköör- milline ema kõneleb sedasi? Liialdatud, absurdne tekst, tegeliku probleemi korral oleks tekst lühem ning konkreetsem ja reljeefsem.
Liba!
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
