Laps käib teises klassis. Suvel saime teada, et oma õp läheb ära. Uueks klassijuhatajaks tuli õpiabi õpetaja. Laps teadis teda, kuna sama õpetaja tegi eelmisel aastal asendust, kui oma õp puudus. Ütles mulle kohe, et see on kuri õpetaja.Arvasin, et harjub ära. Tundub ag, et asi läheb hullemaks. Kooli ta rõõmuga enam ei lähe. Kui midagi jääb tunnis arusaamatuks, ta ei ütle. Kardab eksida. Ta jätab ennemini vastamata. Kui vaja klassijuhatajale anda näiteks teatripileti raha, siis ta ei julge anda.
Lastel on vaja raamatuid lugeda, omal vabal valikul ja siis õp vastata. Raamatuid on juba mitmeid lugenud, vastanud ühtegi- sest et ei julge õp öelda.
Oleme sel teemal vestelnud, püüdnud teda julgustada. Sellest aga abi pole olnud. Nutab kodus ja igatseb oma esimest õpetajat.
Ma ei oska enam kuidagi aidata.
Teema: Laps kardab oma õpetajat
Pöördu psühhiaatri poole.
Räägi õpetajaga ja koolipsühholoogiga.
Ohjah, see on tõsine probleem. Mu lapsel oli eelkooliga sama lugu, poole aasta pealt õpetaja vahetus ja seda laps hakkas kohutavalt kartma. Nuttis ja ei tahtnud enam eelkoolis käia. Õnneks klassijuhatajaks sama õpetaja ei sattunud, ma ei kujuta ette, kuidas oleksime hakkama saanud.
Koolipsühholoogile pöördumine on ilmselt kõige õigem esimene samm. Õpetaja poole ma küll kohe ei pöörduks.
Koolipsühholoogile pöördumine on ilmselt kõige õigem esimene samm. Õpetaja poole ma küll kohe ei pöörduks.
Aga miks mitte?
Kas lapse hirmul on mingi objektiivne põhjendus ka või lihtsalt kohaneb võõrastega halvasti ja see õpetaja tundub talle kuidagi kuri, mis võib tähendada ka lihtsalt seda, et õpetaja on väheke nõudlikum mõnes asjas või tõesti ainult näida kuri (mu isa peetakse ka tihti hästi rangeks, tegelikult on lihtsalt kortsud kuidagi nii näkku tekkinud, et kui ta ei naerata, siis paistab pahur).
Mu lapsel on klassiõde, kes kohaneb uute inimestega halvasti ja juhtus samuti, et nende oma õpetaja (algklassides) läks lapsepuhkusele ja tuli uus. Uus minu lapsele meeldis samuti, aga see ta klassiõde olla ikka väga õnnetu olnud, ka ei tahtnud kooli minna jne. Tema ema sõnul võttis mitu veerandit, et laps ära harjuks. Õpetajal ei olnud mitte midagi häda ja ta ise ei teadnudki, et ühele lapsele selline trauma õpetaja vahetusest tekkis.
Aga miks mitte?
Kas lapse hirmul on mingi objektiivne põhjendus ka või lihtsalt kohaneb võõrastega halvasti ja see õpetaja tundub talle kuidagi kuri, mis võib tähendada ka lihtsalt seda, et õpetaja on väheke nõudlikum mõnes asjas või tõesti ainult näida kuri (mu isa peetakse ka tihti hästi rangeks, tegelikult on lihtsalt kortsud kuidagi nii näkku tekkinud, et kui ta ei naerata, siis paistab pahur).
Mu lapsel on klassiõde, kes kohaneb uute inimestega halvasti ja juhtus samuti, et nende oma õpetaja (algklassides) läks lapsepuhkusele ja tuli uus. Uus minu lapsele meeldis samuti, aga see ta klassiõde olla ikka väga õnnetu olnud, ka ei tahtnud kooli minna jne. Tema ema sõnul võttis mitu veerandit, et laps ära harjuks. Õpetajal ei olnud mitte midagi häda ja ta ise ei teadnudki, et ühele lapsele selline trauma õpetaja vahetusest tekkis.
Seda oskabki koolipsühholoog kõige paremini ning erapooletumalt välja selgitada, miks laps kardab, kes või mis selle põhjuseks on ja kuidas seda muuta. Kui otse õpetaja juurde jutuga minna, siis mis arvate, kuidas laps ise sellesse suhtub? On rõõmuga nõus? Mina arvan, et see hävitab lapses igasuguse julguse edaspidi oma emale muresid rääkida, sellesama õpetaja juurde murega minek on kindlalt viimane asi maailmas, mida see hirmunud laps soovib. Ja olgu laps kuitahes väike, ka tema soove tuleb arvestada. Pealegi ei saa välistada võimalust, et õpetaja ongi karmim (koolipsühholoog tunneb ju teda inimesena) või on neil lapsega olnud mingi konflikt, mille lahendamiseks on vaja erapooletut vahendajat.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
