Teema: Laps kaupleb nagu Türgi turul

Tee talle tagasi. Kui on kokkulepe, et hakkate 10 min. pärast kuskile minema või midagi tegema, mida laps ootab, siis hakka ka vinguval häälel rääkima, et sul on see ja see veel vaja teha jne. Sul läheb veel aega ja peab ootama. Vaata, kas saab aru, et kui on kokkulepitud midagi ja seda ei täideta on suht nõme.

Tagasi tegemine, ma kahtlustan, küll pikemat tulu ei too, eriti 6-aastase puhul.
Aitab järjekindel vingumisele mitte järele andmine ja samas empaatiline suhtumine lapse emotsioonidesse.
Palve rääkida “normaalse häälega” ei pruugi ka lapsele tema emotsiooni sees olles sugugi nii arusaadav olla, kui vestluspartnerile, kellel parasjagu vingutuju peal pole. Palju parem oleks anda lapsele toimiv õige mudel. Näiteks leppida olukorras, kus laps on parasjagu heatujuline ja koostöine, kokku, et kui keegi teie peres hakkab vinguhäälega rääkima, siis suhtluspartner ütleb märgusõna, mis selle niugumise katkestaks, nt “Stopp!” Ja ütlegi, et laps võb sulle või isale samoodi öelda, kui teie peaksite vinguma (isegi kui te seda kunagi ei tee).
Seejärel, peale stoppi, harjutage, kuidas oma soovi väljendada moel, et see ei kõlaks vingumisena. Nt laps tahab veel lauamängu mängida, siis õpetagi ta oma emotsiooni väljendama viisakalt, nt “Ma olen nii pettunud, et me enam rohkem ei mängi!” vms. Ja ole lapse emotsiooni suhtes kaastundlik (“Ma saan täiesti aru, et sa oled selle pärast vihane!”), kuid ära anna kokkuleppest järele (vajadusel mine siis  tegema mingit muud tegevust, ära jää lapse edasist argumenteerimist kuulama). Selleks, et laps niimoodi väljenduma õpiks, võite veidi forsseeritult ka ise mingi aeg sarnaselt verbaalse minasõnumiga reageerida, kui mingis olukorras pettunud olete vms. Laps õpib eeskuju ja mudeli järgi, aga emotsioonidega toimetulemise õppimine võibki olla päris pikk (ja vanemale tüütu) protsess.

Koolieelne kevad on lastele ka sageli keeruline aeg, nad ei pruugi ise seda teadvustadagi, aga tegelikult hakkab üha kasvama surve suur ja mõistlik olla ja laps võib oma manipuleerimispüüetega lihtsalt auru välja lasta ning lisatähelepanu püüda. Kui vähegi suuta jääda ise rahulikuks ja järjekindlaks, siis lõpuks see kindlasti kannab vilja ja laps loobub sellest kui mitte-efektiivsest käitumisviisist. Aa, ja üks asi veel, kui ongi tegu sellise olukorraga, kus lapsega on kokku lepitud kindel aeg, korduste arv vms, siis tasub enne lõppu meelde tuletada, et “Nii, me leppisime kokku, et mängid 30 minutit, nüüd oled 25 minutit ära mänginud ja 5 minutit on jäänud. Siis tuleb mäng kinni panna,” või et “Lubasin sinuga 3 viimast mängu teha, kaks on tehtud, nüüd teeme viimase. Siis lähen ma…/kuhuiganes/midaiganes tegema!” – nii ei tule meeldiva tegevuse lõpp lapsele liiga järsult ja aitab tal natuke pettumuspinget maandada. Aga saan aru, et need olid sul lihtsalt näited ja laps kaupleb ka muude asjadega kui ajalised piirangud.

Pôhjenda ilusti ära, miks rohkem ei saa mängida. Kokkulepped kokkulepeteks.

#4136532:

Pôhjenda ilusti ära, miks rohkem ei saa mängida.

Rohkem ei saa sellepärast, et kokku lepitud oli niimoodi. See ongi põhjus. 6aastane pole titt, kellele peab kogu aeg üle kordama, ta teab seda väga hästi, mis põhjuseks oli. Keegi on kunagi kiunule järele andnud “no hea küll!” ja laps õpibki, et mida kauem, närvidelekäivamalt ja pikemalt vinguda, siis äkki keegi murdub.

Meie peres öeldi jonnivale-vinguvale lapsele, et mingu oma tuppa ja tulgu tagasi siis, kui oskab inimeste hulgas olla. Töötas nii minu enda kui mu laste peal.

Selles vanuses pole mõtet eriti midagi nii väga põhjalikult seletada. Lühidalt öelda, mis teha tuleb ja ajalimiit on koheselt. Iga asja puhul-kohe. Tähelepanu on selles vanuses veel nn lühike. Mäng lõpeb ära siis, kui üks osapool enam ei mängi, ja läheb ära ja kohe on järgmine tegevus.

#4137554:

Esimesel juhul pole tegu ju kokku leppimisega vaid vanem ütleb, et asjad on nii ja laps peab sõna kuulama ja teisel juhul on tegu kokkuleppega, mida laps ei taha täita. Ehk kaubelge ära kokkuleppe staadiumis ja pärast täitke kokkulepet. Näiteks lapsevanem ütleb, et aeg on mäng lõpetada, ma pean seda ja toda tegema ja küsib mitu korda me veel mängime? Laps pakub et viis – lapsevanem ütleb, et nii kaua enam pole aega, kas kaks korda sobiks. Laps ütleb, et tahaks kolm korda – lepitakse kokku siis kolme korra peale. Ja kui nüüd kolm korda on mängitud, siis pole enam põhjust jaurata, sest on tõesti enne koos kokku lepitud tingimused ja laps on selles kokkuleppes olnud osaline.

See on nii ja naa. Lapsed pole lollid, et kui “küsida” lapselt, aga vanem teab täpselt, et aega on 3 korra jagu mitte rohkem, siis see on justkui valelootuse andmine lapsele, et tema saab osaleda otsustamises. See pole ka kokkulepe – vanem saab ikka oma tahtmist. Piisab täiesti kui selgitada, et saame mängida hetkel 3 korda, rohkem ei jaksa/jõua/pole aega, sest seepeale on vaja seda või seda teha jne. “Meil on aega maksimum 3 ringi mängida, mitu korda mängime?” või “Me jõuaksime mängida 3x X mängu või 2x Y mängu või 1xX ja 1xY mängu” on täiesti piisav – ehk vanem annab ette ikkagi mingi piiri, mida ta teab, mis maksimum on. Ja laps võib siis nt otsustada, et ühe mängu mängime X mängu, aga 2 mängu hoopis tahab Y mängu mängida.

Oeh, mul on tuttav laps, 7-aastsne, kes räägib oma tahmise saamisel kolmandas isikus, pudikeeles ja ajab veel huuled prunti ka nagu mossitav 3-aastane. Ju-bee! Ikka nii, et: “Anni tahab seda asja” vm. Vanemaid see tite mängimine vist ei häiri, mina olen mitu korda öelnud, et oled juba suur tüdruk ja ära räägi tita keeles. Saab aru küll ja räägib normaalse häälega.

Äkki peaks TA ka ütlema, et ära ole tita? Teatud vanuses on see “tita” neile päris mõjuv “solvang”.

#4146506:

Oeh, mul on tuttav laps, 7-aastsne, kes räägib oma tahmise saamisel kolmandas isikus, pudikeeles ja ajab veel huuled prunti ka nagu mossitav 3-aastane. Ju-bee! Ikka nii, et: “Anni tahab seda asja” vm. Vanemaid see tite mängimine vist ei häiri, mina olen mitu korda öelnud, et oled juba suur tüdruk ja ära räägi tita keeles. Saab aru küll ja räägib normaalse häälega.

Äkki peaks TA ka ütlema, et ära ole tita? Teatud vanuses on see “tita” neile päris mõjuv “solvang”.

Oleneb lapsest. Minu peaaegu 7-aastane on ka natuke kaupleja, kui asi puudutab temale olulisi asju, mida ta parasjagu tahab saada. Siis kaupleb. Samas väga kedagi ei kuula, pigem nagu hane selga vesi igasugune jutt. Kui keelata midagi, siis just pigem teeb. Loodan, et kooli minnes õpib seal ka paremini kuulama ja nii tegema, nagu peab, mitte mida ise tahab.