Laps läks esimesse klassi, algul oli kõik hästi, läks rõõmuga kooli, käis huviringides.
Paar nädalat on seis selline, et laps keeldub minemast kooli. Ärgates kohe hakkab kurtma, et paha on olla ja ei suuda minna. Perearstile sellest rääkides on tegu ilmselt ärevusega.
Üks poiss oli teda ka kiusanud, kuid see olukord lahendati.
Vahel olen aru saanud ja ta ise on tunnistanud, et tegelikult polnud paha, lihtsalt tahtis koju jääda.
Ta on olnud kodune laps, pole lasteaias käinud, kuid sõpru oli tal palju, kellega mängis ja suhtles.
Nüüd hommikuti laps lausa paanikas ja väriseb, et ei lähe kooli ja kõik. Kui koju lasen jääda, muutub enesetunne kohe heaks. Psühholoogi juures juba käime, aga eks see võtab kõik aega. Õpetajad on väga vastutulelikud, aitavad tal oma seletamatust hirmust vabaneda ja talle toeks olla, aga ei midagi, iga hommik sama stsenaarium.
Mida ometi teha.. Kas ongi nüüd kooliga tõesti kõik.. Mis edasi saab, olen täiesti lootust kaotamas.
Teema: Laps keeldub kooli minemast
Psühholoog peab olema see inimene, kes soovitusi olukorra lahendamiseks jagab. Sina ei saagi midagi muud teha, kui püüda mõista ja toeks olla.
Esimene asi on ehk see, et laps peab minema iga hommik kooli. Ei saa pakkuda võimalust koju jäämiseks.
Kas väiksemasse klassi pole võimalik panna, kus õpetaja saab personaalsemalt läheneda ja temaga rahulikult tegeleda?
Isegi (õigemini eriti) ärevikule pole hea, kui ta tegelikult ükski hommik ei tea, kas ta läheb kooli või ei lähe. Arutage – ka kooliga – võimalust kuhugi tõmbuda (tugispetsialisti juurde, raamatukokku), kui ta juba koolis on ja ei suuda olla.
Võtke õhtuti palju aega pingetest vabanemiseks. Tähistage väikseid võite. Võib-olla sobib talle WorryMonster vms (pehme mänguasi, mis sööb mured ja hirmud ära, kui need üles kirjutada)?
Laps peab kooli minema. Kui saab koju jääda, siis vastu eeldus suureneb. Soovitaks ise iga hommik kooli viia ja klassijuhatajale üle anda.
Rutiin on oluline kuni psühholoog probleemi juurteni jõuab.
Eelkoolis käis? Eks nüüd ongi raske, kui pole harjunud igapäevaselt kodust välja minema ja on saanud siiani kodus olla. teistel lastel on see hommikune nutujoru 3a vanuselt lasteaia alguses ära.
Milline on lapse iseloom? Kas pigem introvert? Meeldib talle suur seltskond, lärm? On julge? Mis põhjusel ta lasteaias ei käinud?
Võib-olla sinu lapse puhul on veel vara öelda, aga paljudele ei sobigi selline keskkond, iga jumala päev. Ega ilmaasjata pole koduõppel olijate arv tõusnud sadades iga aasta.
Variante on igasuguseid – maailma lõpp ei ole käes. Paanikas olemine ja värisemine kõlab üsna tõsiselt.
Mul on selline küsimus ka siin suurele ringile: mida teha, kui koolilaps nutab hommikul, on paanikas. Seisab keset tuba ja ütleb, et ei lähe kooli? Milline on õige lähenemine, kui ükski jutt enam ei aita? Kratist kinni ja nuttev laps kooli uksest sisse?
Kas oled kindel, et laps ei manipuleeri? Sinu jutust kahjuks ei selgu, kas kohe esimesel korral lubasid lapsel koju jääda, kui ta kurtis, et ei taha minna? Kui kodune laps, siis tõesti võib ka ootamatult tekkinud rutiin trotsi tekitada.
Ma teeks proovi mõttes tal kodus olemise võrdlemise ebameeldivaks. Kõik ekraanid keelatud, peab ära tegema mingid ebameeldivad kohustused nt oma toa koristamine või mis iganes sinu lapsele mõjub.
Samas kindlasti ei tohiks laps kuidagi tunda, et teda süüdistad
Aidata kahjuks ei oska, aga loodetavasti loeb seda teemat mõni ema, kes tahab oma lapsele pakkuda muretut stressivaba lapsepõlve, olles lapsega aastaid kodune.
Kõik see võib ju armas ja tore olla, aga maailmas kus tuleb teistega läbi saada, koolis käia ja päris oma kivi all elada ei saa, ei maksa last sellise elustiiliga harjutada.
Ära nüüd seda viga tee, et ta koduõppele jätad. Sest sama probleemiga on teil 16-aastaselt veel raskem toime tulla.
Lapsel on ilmselgelt mingi suurem probleem kui, et lihtsalt ei taha minna. Eriti kuna enne käis rõõmuga. Võimalik, et kardab seal kedagi ( mõnda last?). Katsu ta rääkima saada, et tõeline põhjus välja selgitada.
Meie lapsel algasid esimeses klassis igaõhtused peavalud – vahetasime kooli. Nüüd käib rõõmuga. Ei kujutaks ette, et oleksin lapse vägisi koolis käima sundinud. Miks peetakse normaalseks, et inimene PEAB taluma halba keskkonda? See kuidagi karastab? Mismoodi? Kas ise käiksid tööl, kus kolleegid on ebameeldivad? Kas elaksid mehega, kes sinust lugu ei pea? Nii ei pea elama! Vägisi ja oksendamiseni? Kui elad Tallinnas, siis on olemas väiksemaid erakoole, kus õhkkond on rahulik ja lapsed koolis õnnelikud. Väljaspool Tallinnat ei ole valik ilmselt nii suur. Kui mul poleks valikut olnud, oleksin lapse koduõppele jätnud – päris kindlasti kohe. Laps EI PEA kannatama!
Ärge seda kodushoidmist küll demoniseerige. Minu laps oli ka kodune kuni koolini. Tõsi, käis kaks korda nädalas eelkoolis (nii 5- kui 6-aastaselt, seltskonna mõttes), aga kell 13 päeval. Lisaks on ta ööinimene ja hommikune ärkamine väga raske. Esimesed nädalad kargas kell 3 öösel voodis püsti ja küsis kohusetundlikult, mida ta nüüd tegema peab.
Aga sellist tõrget nagu teemaalgatajal tal ei tekkinud. Oli raske, aga füüsiliselt, sest ei maganud välja jne. Koolis oli huvitav, õpetaja sõnul oli näha, et lapsega palju tegeldud, lai silmaring, sõnavara jne. Eks stressi oli kindlasti rohkem kui kodus olles, aga sellist tõrget ei tulnud.
Nii et siin on ikka mingi muu põhjus kui lasteaia vahelejätmine.
tõenäoliselt on lihtsalt väga väsinud.
ma jätaks kõik huviringid ära ja las käib ainult koolis (1.kl koolipäev ju vaid 4 tundi). võibolla prooviks ka lõunast magamist, kui lasteaias oli sellega harjunud.
muide, osad koolid ei võta sel samal põhjusel 1kl lapsi septembris ka pikapäevarühma, et muidu on koolipäev liiga pikk.
Ei see lasteaed küll mingi võlurohi ole – loeb ikka pigem see, kuidas keegi just loodud on. Ma tean üsna hiljutisest ajast kahte sellist lasteaialast, keda sisuliselt lohistati või veeti süles igal hommikul kooli. Kuni siis jõuluks asi rahunes.
Olen teemaalgataja. Meie elukohas pole paraku võimalusi mujale kooli panekuks. Tunde on tal viis iga päev. Huviringis, mis ei toimu otseselt kooli ajas, tahab ta väga käia.
Võimalik probleem võib ka selles olla, et olen ise geneetiliselt lapsele edasi kandnud teatava ärevuse, sest olen ise terve oma elu ärevusega olnud, laps on näinud minu tõsiseid atakke ja see kõik ilmselt on kõik kokku tekitanud lapses raske olukorra.
Siin on ka teemasid olnud, et lastel on reaalselt paha, oksendavad hommikuti. Vanemate lahendused on olnud antidepressandid… Minu lahendus see ei oleks. Enne tõesti võtaks kas või osaliselt koduõppe – seda saab taotleda igast koolist.
Ilmselt on sinu laps ikkagi siis tundlik millelegi seal koolis, võib-olla ta ise ka ei oska sõnadesse panna, et MIS täpselt teda häirib. Kõik kokku äkki – palju lärmi, mõni kiusaja, õpetaja isiksus vms. Võib-olla läheb ka veel üle, harjub.
Aga tõesti, mis siis teha, kui koolilaps keeldub minemast? Lasteaialapse jah, lohistad lasteaeda nagu takutuusti. Aga koolilaps? Teed teiste ees lohistad samamoodi? Sedasi saab väga katkise inimese lõpuks…
Aga TA ju mainis, et vahepeal oli mingi kiusamise probleem, aga see lahendati. Kas on TÄIESTI kindel, et see probleem on lahendatud? Võib-olla on hoopis täiskasvanute silma alt kuhugi ära peidetud? Noh, nt et hoopis koolist koju minnes tuleb see kiusaja kiusama vms.
Kui ikka lapsel selline vastumeelsus sees, siis peab põhjus olema ikkagi lapse jaoks vägagi tõsine. Eriti kui talle algul meeldis.
Aga TA ju mainis, et vahepeal oli mingi kiusamise probleem, aga see lahendati. Kas on TÄIESTI kindel, et see probleem on lahendatud? Võib-olla on hoopis täiskasvanute silma alt kuhugi ära peidetud? Noh, nt et hoopis koolist koju minnes tuleb see kiusaja kiusama vms.
Võib ka nii olla, et kiusaja tõmbas tagasi, aga mõjutab nüüd psüühiliselt, näiteks ignoreerimisega, pilkava muigamisega – sosistab teistele: “Näe, luuseril jälle selline hale nägu peas, nagu oleks püksi kakanud” – ja siis muigavad. Ja ignoreerivad. Ärevale ja vähe enesekindlale lapsele võib juba see (ükskõik, kas ta kuulis, mida sosistati või näeb ainult teiste muigamist, ignoreerimist) õuduste õudusena mõjuda.
Lahendus on psühholoogi abiga enesekindluse kasvatamine. Sest see on hea, kui õpetajad on üldjoontes toetavad ja sõbralikud, kuid vaja on veel kedagi, eks muugiks probleemi juurteni lahti ja selgitaks lapsele, et tema probleem on lahendatav – sa saad õppida selliste olukordadega toime tulema. Tavaline õpetaja seda oma töö kõrvalt nii põhjalikult teha ei oska/ei jõua.
Koduõppele siis, kui on näha, et see enesekindluse saavutamine nõuab rohkem aega. No et aega võita, et äkki pikema aja jooksul õnnestub siis siiski seda enesekindlust tekitada.
(Olen ise ärevusele kalduv inimene ja tean, et just enesekindlust tuleb kasvatada. Puhtpaljas põgenemine pole lahendus, sest see jätab enesehinnangut madaldava “kuidas ma hakkama ei saanud” templi mällu)
Kas sa ise siis tööl käima ei pea, et saaksid lapsega koduõppele jääda? Koduõppel olles süveneb see probleem ju veelgi, see on ajutine lahendus. Kas sa oled täiesti kindel, et see kiusamiseprobeem lahenes? Võib olla kiusaja nüüd kiusab varjatul kujul. Kindlasti vajaks selline laps teraapiat sest see pole ikkagi päris normaalne, et 1 klassi laps keeldub kooli minemast.
Pöördu Rajaleidja poole, helista sinna nõustamistelefonile. Sealt saad täpset infot hariduslike erivõimaluste kohta.
Olen teemaalgataja taas. Palun rääkige, kuidas see koduõppe asi üldse toimub? Ma kusjuures ei teadnudki, et selline variant ka olemas on.
Kas on vaja mingit arstlikku tõendit ja õpetajate ühist otsust? Mina pean siis need õppeained talle selgeks tegema arvatavasti jah?
Selgitage palun, kes teab midagi sellest.
Ei, minu teada saab lapse koduõppele jätta vanema soovil, kellegi muu otsust-tõendit pole vaja. Minu üks tuttav (tuli välismaalt tagasi) jättis näit. mitu last koduõppele, kuna talle lihtsalt ei meeldi Eesti koolisüsteem.
Kodus peab õppematerjali omandama, jah. Ja siis teadmisi kontrollitakse. Muud ma ei tea.
Liitusin hiljuti Facebookis Koduõppe grupiga. Päris huvitav lugemine on. Soovitatakse ka raamatuid ja blogisid. Vanem ise peab, jah, olema üsna motiveeritud ja ka kindel, et laps tema õpetamisele allub ega hakka niisama lollitama.
Praegu püüan lihtsalt leida võimalikke variante, kui asi ikka ei lahene.
Jah, käime psühholoogi juures muidugi edasi, võibolla laps ei oska oma hirmu sõnadesse tõesti panna, ning psühholoog aitab meid selles. Loodan ju väga, et ta saaks koolis ikka edasi käia, aga pean enda jaoks selgeks tegema võimalused, et mis teha, kui asi ei lahene.
Sa oled õigel teel ja hea ema! Tõesti, koduõpe pole ka üldse mingi viimane ja hull variant – 90% inimestest ei tea sellest suurt midagi ja suhtub negatiivselt, aga ainult seetõttu, et neil on eelarvamused ja nad ei tea midagi. Tegelikult on tänapäeval väga head võimalused olemas ja see ei ole sugugi kehvem kui tavaõpe. Sageli hoopis vastupidi – sotsiaalne elu on koduõppel olles ka täitsa võimalik. Oli ju ka siis, kui ta lasteaias ei käinud?
Facebooki grupi “Koduõpe” soovitus on väga hea, seal on juba ligi 2000 liiget (ja kogu aeg kasvab), mis näitab, et teema on oluline. Lisaks on nt Tartu Peetri koolis olemas koduõppe koordinaatorid, kes oskavad juhendada, kuidas ja mida teha (juhuks kui teie kodukool ei ole selles suhtes sõbralik ja aktsepteeriv), siis saab lihtsalt minna selle kooli alla koduõppesse õppima. Neil on kogemused, teadmised ja julgustus olemas. Vt: http://www.luterlik.edu.ee/koduope/
Seal on ka inimesed, kellega ühendust võtta ja nõu küsida – nad on selliste teemadega kursis.
Ma nüüd ei ütle, et sa pead oma lapse koduõppele jätma, aga kui sa näed lõpuks, et see on lapse tõsine probeem ja mitte üksnes manipuleerimine, siis tead, et võimalused ja tagavaravariant on olemas. Paljudele on kodeeritud sisse, et tavakool on ainus võimalus ja kõik muu on täielikult lolliks jäämine – see on suur jama ja eelarvamus! Silmaringi tuleb avardada! Uuri FB gruppi ja seda linki, mis saatsin, küsi inimestelt nõu, kes on kokku enne puutunud ja näed, et sa pole üksi.
Su laps manipuleerib sinuga ja sulle meeldib see. Teile mõlemale meeldib praegune seisund ja teete mõlemad näitemängu, et seda jätkata. Selliselt kulutate väga palju teiste inimeste aega ja raha.
Ma lihtsalt tahaks näha seda meest, kes selle lõbu kinni maksab.
Loomulikult võid jätts koduõppele. Ja siis võib js pojuke niisama kodu jääda. Töölkäimine on ju ka nii raske.
Su laps manipuleerib sinuga ja sulle meeldib see. Teile mõlemale meeldib praegune seisund ja teete mõlemad näitemängu, et seda jätkata. Selliselt kulutate väga palju teiste inimeste aega ja raha.
Ma lihtsalt tahaks näha seda meest, kes selle lõbu kinni maksab.
Loomulikult võid jätts koduõppele. Ja siis võib js pojuke niisama kodu jääda. Töölkäimine on ju ka nii raske.
Tropp.
