Teema: Laps keeldub kooli minemast

#3249692:

Võimalik probleem võib ka selles olla, et olen ise geneetiliselt lapsele edasi kandnud teatava ärevuse, sest olen ise terve oma elu ärevusega olnud, laps on näinud minu tõsiseid atakke ja see kõik ilmselt on kõik kokku tekitanud lapses raske olukorra.

Kui sõltuvuses Sa ise oma ärevusest oled? Kas Sa ise tööl käid? Kas laps ei või jäljendada Sinu käitumist atakkide ajal? Aga võib olla kardab hoopis Sind üksi jätta ja muretseb äraolekul Sinu tervise pärast? Kas Sa lapse psühholoogile oled enda probleemist rääkinud?

#3250335:

#3249981:

Praegu püüan lihtsalt leida võimalikke variante, kui asi ikka ei lahene.

Jah, käime psühholoogi juures muidugi edasi, võibolla laps ei oska oma hirmu sõnadesse tõesti panna, ning psühholoog aitab meid selles. Loodan ju väga, et ta saaks koolis ikka edasi käia, aga pean enda jaoks selgeks tegema võimalused, et mis teha, kui asi ei lahene.

Sa oled õigel teel ja hea ema! Tõesti, koduõpe pole ka üldse mingi viimane ja hull variant – 90% inimestest ei tea sellest suurt midagi ja suhtub negatiivselt, aga ainult seetõttu, et neil on eelarvamused ja nad ei tea midagi. Tegelikult on tänapäeval väga head võimalused olemas ja see ei ole sugugi kehvem kui tavaõpe. Sageli hoopis vastupidi – sotsiaalne elu on koduõppel olles ka täitsa võimalik. Oli ju ka siis, kui ta lasteaias ei käinud?

Facebooki grupi “Koduõpe” soovitus on väga hea, seal on juba ligi 2000 liiget (ja kogu aeg kasvab), mis näitab, et teema on oluline. Lisaks on nt Tartu Peetri koolis olemas koduõppe koordinaatorid, kes oskavad juhendada, kuidas ja mida teha (juhuks kui teie kodukool ei ole selles suhtes sõbralik ja aktsepteeriv), siis saab lihtsalt minna selle kooli alla koduõppesse õppima. Neil on kogemused, teadmised ja julgustus olemas. Vt: http://www.luterlik.edu.ee/koduope/

Seal on ka inimesed, kellega ühendust võtta ja nõu küsida – nad on selliste teemadega kursis.

Ma nüüd ei ütle, et sa pead oma lapse koduõppele jätma, aga kui sa näed lõpuks, et see on lapse tõsine probeem ja mitte üksnes manipuleerimine, siis tead, et võimalused ja tagavaravariant on olemas. Paljudele on kodeeritud sisse, et tavakool on ainus võimalus ja kõik muu on täielikult lolliks jäämine – see on suur jama ja eelarvamus! Silmaringi tuleb avardada! Uuri FB gruppi ja seda linki, mis saatsin, küsi inimestelt nõu, kes on kokku enne puutunud ja näed, et sa pole üksi.

Milleks sellised banaalsused?
Koduõpe on igati mõistlik variant, kui vanem ise leiab, et tal on soovi ja motivatsioon oma last kodus õpetada. Aga jätta ärevushäirega laps koduõppele, on kuritegu. Koju jäämine vaid süvendab antud juhul probleemi. Ja siin ei ole tegu rumala arvamusega, et äkki jääb lolliks või äkki ei sotsialiseeru. Koduõpe ärevushäire puhul on tõesti viimane variant, näit teismelise puhul, kelle probleemiga on juba aastaid tegeletud ja kelle puhul teraapia jms ei toimi- ehk siis, kui tõesti kõik, k.a. ravimid on läbi proovitud.

Psühholoog on sulle kindlasti juba selgitanud, miks laps igal hommikul kooli peab minema. Eriti oluline on see ärevuse korral, sest ärevusttekitavaid olukordi vältides ärevus ainult kasvab.

Teine probleem tundub olevat see, et sa ise ei paista tööl käivat, seega ei ole sul suuremat motivatsiooni last igal hommikul kooli toimetada ja lapsel pole ammugi motivatsiooni kuskile minema hakata kui võib mõnusalt emmega koju jääda ja ainult endale meelepäraseid asju teha.

Sotsiaalsete oskuste õppimine on lastele väga oluline ja iga kord ei tule need ainult läbi meeldivate kogemuste. Ma ei ütle, et kiusamine on okei, aga igapäevane rutiin, õppekava järgmine ja normaalne suhtlus teiste lastega on väga tähtis. Kui sa ta nüüd koduõppele jätad, võib juhtuda, et ta ei hakkagi kunagi seltskonnas hakkama saama, ei suuda ka tööle minna ja ei leia tulevikus sobivat kaaslast.

Lisaks lapsega psühholoogi juures käimisele peaksid sa kindlasti ka endale psühholoogi leidma, et iseenda suure ärevusega paremini toime tulla ja leida mooduseid, kuidas lapsele rohkem toeks olla kui vanem, mitte sõber.

#3250989:

Psühholoog on sulle kindlasti juba selgitanud, miks laps igal hommikul kooli peab minema. Eriti oluline on see ärevuse korral, sest ärevusttekitavaid olukordi vältides ärevus ainult kasvab.

Teine probleem tundub olevat see, et sa ise ei paista tööl käivat, seega ei ole sul suuremat motivatsiooni last igal hommikul kooli toimetada ja lapsel pole ammugi motivatsiooni kuskile minema hakata kui võib mõnusalt emmega koju jääda ja ainult endale meelepäraseid asju teha.

Sotsiaalsete oskuste õppimine on lastele väga oluline ja iga kord ei tule need ainult läbi meeldivate kogemuste. Ma ei ütle, et kiusamine on okei, aga igapäevane rutiin, õppekava järgmine ja normaalne suhtlus teiste lastega on väga tähtis. Kui sa ta nüüd koduõppele jätad, võib juhtuda, et ta ei hakkagi kunagi seltskonnas hakkama saama, ei suuda ka tööle minna ja ei leia tulevikus sobivat kaaslast.

Lisaks lapsega psühholoogi juures käimisele peaksid sa kindlasti ka endale psühholoogi leidma, et iseenda suure ärevusega paremini toime tulla ja leida mooduseid, kuidas lapsele rohkem toeks olla kui vanem, mitte sõber.

Kuidas sa saadad kooli lapse, kes täielikult keeldub minemast? Kui seesama ärevus on nii suur, et nutab ja seisab kodus keset tuba ja ei lähe lihtsalt kuskile. Paanika on peal, igal hommikul. Kuidas sa saadad kooli ta, kas viid nutva-paanitseva lapse kohale? Tirid väriseva ja nutva lapse teiste ees kooli? Ma olen siin teemas kaks korda küsinud seda, aga keegi miskipärast ei vasta sellele. Usun, et sellist olukorda ei oska reaalselt enamik targutajaid ettegi kujutada.

Lisaks, tänapäeva elu on juba tükk aega selline, et kõik inimesed ei KÄIGI tööl, vaid TEEVAD tööd näiteks. Polegi vaja reaalselt kuskile iga hommik minna, nt on oma ettevõte või tegutsevad millegagi, mida saab suures osas veebis teha.

Sotsiaalsed oskused ei võrdu ainuüksi kool, sotsiaalne elu on kõikjal – poes, pargis, õues, naabruskonnas, arsti juures, huviringis. Rutiin on tähtis eelkõige tehasetöölistele, kes peavad kõike kella pealt tegema.

Lisaks, nii üllatav, kui see sulle ka pole – kõik inimesed ei saa ja hakkagi kunagi seltskonnas hakkama saama, aga nad pole seepärast kuidagi kehvemad. Oled kuulnud sõna: introvert? Hulk inimesi on sellised, et kui kooli pealesunnitud ahistavast seltskonnast, karjaelust pääsevad, siis ülejäänud elu suhtlevad ainult nendega, kellega ise soovivad. Suhtlevad 1-2 hea sõbraga suure karja asemel ja mitte midagi pole valesti.

Saage nüüd aru: koduõpe ongi suurepärane, kui selle valiku tegemise põhjuseks on soov oma last ise õpetada. (Ma vähemalt loodan, et ) enamik koduõppel olevaid lapsi õpivadki süvendatumalt ja põhjalikumalt kui see koolis võimalik oleks.
Siin teemas pakutakse koduõpet=koju jäämist ärevushäirega lapsele, mis on selle konkreetse lapse jaoks karuteene. Koju jäämine kinnistab tema hirme, et kool ongi ebaturvaline koht. Kahjuks ärevuse puhul ei jää see ainsaks kohaks, mida ta vältima hakkab ja sama moodi jätkates jääb ärevik lõpuks koju nelja seina vahele vangi.
Ei, kõik ei pea suhtlema,introvertidel on palju tugevaid külgi, aga kindlasti on see probleem, kui laps nutab ja satub ärevusse igapäevases olukorras.

No tegelikult me keegi ju ei tea, kas sel lapsel üldse on ärevushäire. Ja 1. klassi puhul räägitakse palju ka sellest, et alles jõuludeks on kõik paika loksunud ja laps kooliga harjunud. Ehk pärast sügisvaheaega on juba kergem. Kui oleks minu laps, teeksin vahepeal nn tervisepäevi. Ja probleemi jätkudes alles kaaluksin koduõpet vm radikaalsemaid lahendusi.

Minu sõbranna ütles oma 1.klassi lapsele, et väga kahju, aga Eestis on kool kohustuslik 9.klassi lõpuni ja kui sa koolis ei käi, võetakse sind minu käest ära ja pannakse lastekodusse.
Väga hästi mõjus. Enne sai see laps igal ajal lasteaiast puududa, kui tahtis ja eks ta algul arvas, et kooliga on samamoodi.

Mina olin kodune laps. Lasteaias ei käinud. Mäletan siiani seda ängi, mille saatel esimesed poolteist aastat koolis käisin. Hommikuti iiveldas, kõht oli lahti. Minu puhul oli põhjus selles, et kõik, mis lasteaialastel oli selge (omavaheline suhtlemine, piltide joonistamine, plastiliin, rebimistööd, kehaline kasvatus ja sportmängud) oli mulle täiesti uus. Lisaks ei osanud ma korralikult lugeda ega kirjutada. See oli õudseim aeg mu elus. Oma lapsed olen varakult lasteaeda viinud ja nende kooli sobitumine on läinud palju sujuvamalt. Aaa, kuna läksin kooli 1985, siis tol hetkel polnud erilisi tugisüsteeme. Vaevlesin teise klassi jõuludeni. Selleks ajaks oli lugemine, suhtlemine ja rahvaste pall selge ja hakkas veidi paremini minema.
Teemaalgatajat aidata ei oska. Püüan lihtsalt selgitada, et stressifaktoriks ei pruugi olla 1 kiusaja vms, vaid neid asju võib kokku palju olla, mis lapsel juhtme kokku ajavad.

#3251335:

Siin teemas pakutakse koduõpet=koju jäämist ärevushäirega lapsele, mis on selle konkreetse lapse jaoks karuteene. Koju jäämine kinnistab tema hirme, et kool ongi ebaturvaline koht. Kahjuks ärevuse puhul ei jää see ainsaks kohaks, mida ta vältima hakkab ja sama moodi jätkates jääb ärevik lõpuks koju nelja seina vahele vangi.
Ei, kõik ei pea suhtlema,introvertidel on palju tugevaid külgi, aga kindlasti on see probleem, kui laps nutab ja satub ärevusse igapäevases olukorras.

Ei, ärevik ei jää igaveseks koju nelja seina vahele vangi, kui ärevik jäetakse koju selle mõttega, et kodusolemise jooksul toimub ravi ehk enesekindluse kasvatamisega tegeletakse. Eesmärgiga, et kuni see teraapia on juba mõningal määralgi vilja kandnud ehk laps on juba uskuma hakanud, et jah, tal on võimalik koolis ettetulevate situatsioonidega hakkama saada, tal on selleks vahendid, läheb laps siiski kodust välja. Analoogne sportlasega: ei visata ju nõrka inimest ilma treenimata võistlusele – võistle nüüd! Selle tulemus on ilmselt see, et hing jääb kinni/venitab mõne lihase ära, aga sooritus on ikkagi ülinigel ja inimene ise saab järjekordse hoobi enesehinnangule. Enne ikka valmistatakse inimene treeningutega ette, antakse talle aimu tehnikatest, muudetakse tugevamaks – ja siis ühel hetkel läheb võistlusele ja isegi kui ta ei võida, pole see tulemus nii katastroofiline.

Antud juhul ärevikule olekski kojujäämine ja teraapia nagu teeningud ning uuesti kooliminek tugevamaks saanuna nagu võistlusele minek. Sest jah, ühel hetkel peab hakkama mööda võistlusi ka käima ehk teiste laste sekka minema – ainult treeningutega enam edasiminekut ei tuleks.

Siin mõned aga soovitavad täielikult ilma võhma ja tehnikata inimese otse spordivõistlusele visata – ehk siis ilma toimetulemisoskuseta äreviku otse kooli.

#3260726:

Tänapäeva koduste lastega enamasti ikka tegeldakse. Pannakse joonistama meisterdama, lugema jne, mitte ei lasta lihtsalt olla ja ringi joosta.

Mul oli väga hooliv ema. Ja vanaema, kes päeva ajal hoidis. Nad püüdsid mind lugema ja arvutama õpetada, pliiatsitega joonistama, lugesid mulle palju ette. Võtsid igale poole kaasa, kaasasid toimetustesse, rääkisid minuga palju jne. Mingis mõttes olin ilmselt laiema silmaringiga kui teised omaealised.
Paraku ema ja vanaema ei teadnud, mida ja kuidas täpselt lasteaias tehakse. Seega rebimistehnikaga, plastiliiniga, vesivärvidega, silpidega, sportmängudega jne kohtusin tõesti alles koolis. Lisaks veel kollektiivis erinevate (ja mitte alati meeldivate kaaslastega) toimetulek, mida kord nädalas laulutunnis käimine ja hoovis sõpradega mängimine mulle ei õpetanud.
Inimeste arvamused on erinevad. Kui minu lapsed mingil põhjusel poleks varem lasteaias käinud, siis oma kogemuse põhjal paneksin nad viimaseks koolieelseks aastaks siiski lasteaeda.
Kas teemaalgatajal ei õnnestuks olukorda tagasi pöörata? Koolipikendus võtta ja laps üheks õppeaastaks lasteaeda koolieelikute rühma saata?

#3260726:

#3259695:

Mina olin kodune laps. Lasteaias ei käinud. Mäletan siiani seda ängi, mille saatel esimesed poolteist aastat koolis käisin. Hommikuti iiveldas, kõht oli lahti. Minu puhul oli põhjus selles, et kõik, mis lasteaialastel oli selge (omavaheline suhtlemine, piltide joonistamine, plastiliin, rebimistööd, kehaline kasvatus ja sportmängud) oli mulle täiesti uus. Lisaks ei osanud ma korralikult lugeda ega kirjutada. See oli õudseim aeg mu elus. Oma lapsed olen varakult lasteaeda viinud ja nende kooli sobitumine on läinud palju sujuvamalt. Aaa, kuna läksin kooli 1985, siis tol hetkel polnud erilisi tugisüsteeme. Vaevlesin teise klassi jõuludeni. Selleks ajaks oli lugemine, suhtlemine ja rahvaste pall selge ja hakkas veidi paremini minema.

Teemaalgatajat aidata ei oska. Püüan lihtsalt selgitada, et stressifaktoriks ei pruugi olla 1 kiusaja vms, vaid neid asju võib kokku palju olla, mis lapsel juhtme kokku ajavad.

Tänapäeva koduste lastega enamasti ikka tegeldakse. Pannakse joonistama meisterdama, lugema jne, mitte ei lasta lihtsalt olla ja ringi joosta.

Mitte ainult tänapäeval. Vastutustundlikud vanemad on oma lastega alati tegelnud.
Ma ei käinud ka lasteaias, aga kooliajaks oli mul lugemine täiesti selge. Kuna lasteaiaga pinda ei käidud, siis me kodus õega lugesime, joonistasime, ehitasime nukumaju, õppisime vanaema kõrvalt kuduma, käisime isaga muuseumides-näitustel jne
Kooli läksin aastal 1967.

#3249692:

Olen teemaalgataja. Meie elukohas pole paraku võimalusi mujale kooli panekuks. Tunde on tal viis iga päev. Huviringis, mis ei toimu otseselt kooli ajas, tahab ta väga käia.

Võimalik probleem võib ka selles olla, et olen ise geneetiliselt lapsele edasi kandnud teatava ärevuse, sest olen ise terve oma elu ärevusega olnud, laps on näinud minu tõsiseid atakke ja see kõik ilmselt on kõik kokku tekitanud lapses raske olukorra.

Kas sa ise oled kodune? Kas võib olla, et laps mingil määral muretseb hoopis sinu pärast ja koos lisandunud (kuid normaalse) koolistressiga on see liiga suur hulk vaimset pinget taluda? Või muretseb ta oma tervise ja heaolu pärast?
Mõlemal juhul on tegemist baasturvalisuse teemaga ja enne selle sisemise konflikti lahendamist ei saagi lapselt koolis rahulikku keskendumist oodata.

Kas see võib olla soorituspinge, mida laps ei talu? Alguses ju koolis hindeid ei panda, et lapsed harjuks koolikeskkonnaga.
Või on ta ülitundlik müra suhtes, mida paratamatult koolis on? Sel juhul jah aitab, kui tal oleks võimalik kas väikeklassis käia või pikematel vahetundidel vajadusel kusagil omaette olla (nt raamatukogus).

7-aastane laps üsna kindlasti ei oska analüüsida ega psühholoogile selgitada, mis teda vaevab. Healt lastepsühholoogilt võib muidugi abi saada, kuid see võtab aega – eelkõige see, et nii sina kui laps spetsialisti usaldaks.

Kas lisaks sinule on lapsel veel mõni lähedane turvaisik, kelle seltsis ta saaks oma vaimset tasakaalu taastada (vanavanemad, tädid, onud)? Siis lisaks nendega koosolemist lapse rutiini.

Mingil määral peab lapse stressitaluvust treenima, pannes teda mõõdukat, arendavat stressi kogema, mida tavaline kool ongi. Mõningane sundseis on lapse jaoks vajalik, seepärast oli hea soovitus muuta lapse kodusolek koolipäeval igavaks, et ta otsiks ise stimulatsioon, seltsi ja arengut, mida pakub kool.

Palun usu ja usalda oma last!!! SINA tunned teda kõige paremini.
Ära kuula kommentaare manipuleerimise ja trotsi kohta, kui Sa tead, et Su laps tavaliselt nii oma soove ei avalda.

Ole tugev ja kannatlik! Ära pahanda lapsega, tal on niigi halb!

T. Äreviku ema, kelle iga hommik on väljakutse.

#3274006:

Minu poeg oli ka ärev ja tahtis alailma oksendada, aga kooli ma ta viisin! Ei mingit koju jäämist, oksendab siis koolis (reaalselt ei oksendanud ega midagi, peas on asi kinni). Helistas, et tal on paha jne, ütlesin, et mine klassist välja ja jaluta veidi, õpetaja lubas. Mina olin väga konkreetne ja see asi leebus aastaga.

Oletame, et sul on kollektiiv (ütleme iga päev umbes 25 sinuga samaealist samas ruumis), kus on koos igasugused inimtüübid. Ka mõned väga vastikud. Sulle hakkab töölkäimine vastu, nii vastu, et süda läheb lausa pahaks, sa ei saa sinna midagi parata… igal hommikul on okse kurgus (ei pruugi päriselt tulla, aga füüsiliselt on IGA PÄEV jube olla).
Mis sa sellest olukorrast siis arvaks? Ja sa palud abi ainsalt inimeselt, keda usaldad ja kes saaks aidata… aga sulle öeldakse, et lähed ja kõik. Oksenda kui tahad. Helistad ka viimases meeleheites talle ja ütled, et tõesti on halb olla. Aga sul kästakse minna ruumist välja ja jalutada natuke… (mida sa ei julge tõenäoliselt siiski teha, kuigi teiste arust on see imelihtne, ülemus ju ka lubab…)

Aga vahet pole ju, aastaga harjud ära ja siis leebub, muutud tuimaks. Inimene harjub iga asjaga. Pöördumatuid haavu ei jää ka… ja seda ainsat inimest, kes sind aidata oleks saanud, usaldad sa ka ikka edasi ja julged alati oma muredega tema poole pöörduda…

või kas?

Oletame, et sul on kollektiiv (ütleme iga päev umbes 25 sinuga samaealist samas ruumis), kus on koos igasugused inimtüübid. Ka mõned väga vastikud. Sulle hakkab töölkäimine vastu, nii vastu, et süda läheb lausa pahaks, sa ei saa sinna midagi parata… igal hommikul on okse kurgus (ei pruugi päriselt tulla, aga füüsiliselt on IGA PÄEV jube olla).

Mis sa sellest olukorrast siis arvaks? Ja sa palud abi ainsalt inimeselt, keda usaldad ja kes saaks aidata… aga sulle öeldakse, et lähed ja kõik. Oksenda kui tahad. Helistad ka viimases meeleheites talle ja ütled, et tõesti on halb olla. Aga sul kästakse minna ruumist välja ja jalutada natuke… (mida sa ei julge tõenäoliselt siiski teha, kuigi teiste arust on see imelihtne, ülemus ju ka lubab…)

Aga vahet pole ju, aastaga harjud ära ja siis leebub, muutud tuimaks. Inimene harjub iga asjaga. Pöördumatuid haavu ei jää ka… ja seda ainsat inimest, kes sind aidata oleks saanud, usaldad sa ka ikka edasi ja julged alati oma muredega tema poole pöörduda…

või kas?

Oioioi, kui nõme sõnavõtt! Me kõik oleme oma elus olnud situatsioonis, kus peab end sundima asjaga toimetulema. Kui see stressor on möödas, siis on pigem heameel, et sunniti sellest läbiminema, mitte ei lastud peitu pugeda.