Kas kellelgi on sellist kogemust, et on lapse pannud kohe teise klassi. Jutt siis tavakoolist. Või siis kogemusi teise klassi üleviimisega a-la II veerandist.
Probleem siis selles, et kuidas tagada, et lapsel koolis igav ei hakka ja et ta teisi ei segaks (distsipliiniga üldiselt probleeme ei ole, ta suudab ennast hästi valitseda, aga see ei ole ju päriselt õige et üks lihtsalt istub tunnis ja valitseb ennast sel ajal jal kui teised õpivad).
On juhtunud nii, et kuidagi poolkogemata õppis laps viieselt ladusalt lugema, nüüd loeb juba mõnda aega raamatuid, kaks aastat oleme käinud eelkoolis, lisaks kodus tegelenud mitmesuguste lasteaia töövihikutega, need ei kujuta juba ammu enam endast tõsist väljakutset. Olen raamatukogust laenutanud vanemaid (et koolis sama materjal päris ei oleks) algklassi töövihikuid ja neid teeb huviga. Nüüd sattusin sirvima Avita kirjastuses ilmunud raamatukest Esimese klassi põhivara – selle ulatuses on tal küll esimeses vähe akadeemilise poole pealt omandada, kella ta veel väga hästi tõsi, ei tunne nii pool ja täistunni ulatuses. Kirjutamisel teeb vigu muidugi, aga suudab ise analüüsida pikka-lühikest, tugevat nõrka hääikut jms.
Nojah, ega ma muidugi tegelikult ei tea, võibolla loevad kõik kooliminevad lapsed ladusalt nii trüki kui kirjatähti ja sellise kiirusega, et supakatega filmi vaatamine pole mingi probleem. Kuna laps ei käi lasteaias siis võiks muretseda sotsiaalsete oskuste pärast, aga ta on selline seltsiv ja julge, leiab kergesti sõpru (tõsi ta eelistab omavanuseid poisse, sest beibetamist pole ta suutnud ära õppida ilma omavanuste tüdrukute eeskujuta), eelkoolis saab väga hästi hakkama nii ühes kui teises vallas. Tervis on hea, ainult lühikest kasvu on ja see on minu meelest kõige suurem probleem vanemate lastega koos käimisel.
See teise klassi panemise mõte ei ole, mul tegelikult päris omas peast välja mõeldusd, seda on sooviatnud kaks õpetajat – üks klassiõpetaja, ja üks kogenud emakeeleõpetaja, ise ikka nagu muretsen. Ühesõnaga kellel kogemusi, avaldage arvamust. Ja nendele, kes tahavad mind kohe miinustam hakata, ja riidlema, et olen jube tõusik ja ise süüdi et olen oma lapse ette õpetanud, ütlen ennetavalt – kui laps tahab õppida, ei tohi talle kätt ette panna, vaid tulab toetada ja aidata. Seda ma olengi teinud arendades last tema võimetele vastavalt, olen tundnud seda enda kohusena, kuna laps lasteaias õppetust ei saa, ja välja on tulnud siis nüüd nii nagu on.
