Huvitav, kuidas lahku läinud vanematel on. Siin ju isad kiunu ad iga sendi pärast. Et kui otseselt kohustust enam elatist maksta pole, siis ei huvita?
Minul oli küll nii, et kui gümnaasium lõppes lõpetas isa toetamise ära ja unustas ära, et ma üldse olemas olen. Ei ühtegi sünnipäevaõnnitlust, minu kirjadele ega millelegi ei vastanud. Õnneks ema ja vanaema toetasid õpingute ajal.
Kurb. Kas ta enne suhtles sinuga?
Aga vastus algsele küsimusele, eks see sõltub mehest. Minu mees oli pärit suurest perest, ainus kel ses peres oli piisavalt mõistust, et kõrgkooli minna ja haridus saada. Tema kodu toetas teda toiduga, minu poolt tuli siis raha, et muid asju maksta – hakkasime koos elama esimesest kursusest alates. Igal juhul tähendas see seda, et mu mees väärtustas väga haridust. Nii et kui meie lapsed kõrgkooli jõudsid (me enam selleks ajaks koos ei elanud ja lapsed suhtlesid isaga vähe), siis lapsed ise rääksiid temaga oma õppimisplaanidest. Ja kuna isa haridust väärtustas, siis oli ta nõus neid veel bakaõppe ajal toetama.