Minu seisukoht on, et kui laps kolib välja õppima, siis muidugi toetame aga eeldan, et ta elab ühikas ja oskab majandada. Kui laps edasi õppida ei taha aga tahab lihtsalt proovida oma elu, siis peab ta ikkagi ise omama töökohta. Jah, esimese üürika deposiidi ja sissekolimisega aitan aga ei maksa tema nö. iseseisvust kinni. Vanem laps on koolid lõpetanud, üürikaperioodi ka lõpetanud ja elab neli aastat juba oma pangalaenuga ostetud korteris, üürika periood kestis 5 aastat. Omaosalust korjas pool ise pool andsin juurde, korteri ostis kohe uude majja. Teine laps veel õpib gümnaasiumis ja elab koos meiega, oma taskuraha teenib ise, kujundab mingeid juhendeid . Kui ta ülikooli tahab edasi õppima minna, siis esmalt ikka loodan, et saab ühikasse, ma enda pealt nägin, kui palju aitab kaasa suhetele ja arengule koos majandamine. Aga muidugi on see juhuse asi, kas õnnestub saada sobivasse seltskonda. Inimesed on erinevad.
Rahanumbrit ei oska välja tuua, eks riided jalanõud ja toit peaks ikka tulema vanemate poolt, kui laps õpib, oma töötavat last ka nälga ei jätaks aga et tema palk on suurem kui mul, siis tundub et majandab ära. Aga hobideks ja meelelahutuseks peaks olema ise teenitud
Kui laps ei pea pingutama, ei õpigi ta elama. Oma suure hoolitsusega ja raha külvamisega minu meelest rikume me lapsed ära. Kui taskuraha oleks suurem kui esimese töökoha palk, siis mis motivatsioon tal üldse on tööle minna.
Neid eluvõõraid lumehelbekesi on juba väga palju, õnneks asjalikke noori on rohkem 🙂