Väga palju tallinlasi eelistavad pärast ülikooli jääda Tartusse, on hakanud meeldima ja ehk ka abikaasa leitud sealt. Lisaks näiteks arstidel on seal absoluutselt Eesti parimad tingimused arenguks ja tööks.
Ei tea kedagi, kes sooviks väikelinna jääda.
Lapse ülalpidamiskulud on viimastel andmetel vähemalt 600,66€, sellest maha arvata eluasemekulud näiteks Tartu tudengitele ühiselamus 137,5€. Järelikult peaks tudengile andma vähemalt 463,16€ kuus igapäevakulude katteks. Sellega võiks ju enam-vähem toime tulla.
Minu laps saab 200 eurot nn söögiraha, aga et maksan ka tema ühika üürti, sõidud, trennid, telefoni, vajalikud ravimid (harva), vajalikud üleriided ja jalatsid, siis olen arvestanud et lapsele kulub umbes 500+ eurot kuus + see raha mis ta nädalvahetuseti kodus süües ja elektrit tarbides kulutab, mis tema toa kütmisele kulub ja vee tarbimisele ja soojendamisele kulub ja ma ei tea veel millele, siis kui 600 eurot kogukuludeks arvestada, siis ilmselt ma seda 200 eurot söögi ja esmatarbekaupade kuludeks maksta ei saaks. Ja ühikas on kõik hinnas, nii vesi, elekter, internet, pesumasina kasutamine.
Väga palju tallinlasi eelistavad pärast ülikooli jääda Tartusse, on hakanud meeldima ja ehk ka abikaasa leitud sealt. Lisaks näiteks arstidel on seal absoluutselt Eesti parimad tingimused arenguks ja tööks.
Ei tea kedagi, kes sooviks väikelinna jääda.
Jajah, peale Tallinna ei ela kuskil inimesi.
Jajah, peale Tallinna ei ela kuskil inimesi.
Tallinnas elab pool Eesti rahvastikust. Eks üksikud jäävad ka Tartusse. Tallinna elanikud vaevalt, kui sealt just polti ei leia.
Sest kes võtaks tudengi korteriks 2000-eurose kuumaksega laenu? Ikka see, kes otsib seda kõige ägedamat ja lahedamat. nii et sellelt lähtuvalt ka need Tartu kõige kallimad üüripinnad välja otsitud.
Päriselt muidugi oli see 2000-eurone kuumakse lihtsalt kellegi fantaasia.
Sellise kuumaksega laenu võivad võtta ka need, kes selle laenu vaid mõne aastaga ära maksavad.
Meie oma teenib ise umbes 900.- kuus ja paarsada anname juurde pluss auto. Kütusest maksame kolmandiku, ülejäänu tema ise.
Sellise kuumaksega laenu võivad võtta ka need, kes selle laenu vaid mõne aastaga ära maksavad.
6000 palka saavad inimesed?
Sellise kuumaksega laenu võivad võtta ka need, kes selle laenu vaid mõne aastaga ära maksavad.
6000 palka saavad inimesed?
jah. või sa arvad, et selliseid inimesi pole?
jah. või sa arvad, et selliseid inimesi pole?
Kindlasti on, aga nad ei osta nii odavaid kortereid.
jah. või sa arvad, et selliseid inimesi pole?
Kindlasti on, aga nad ei osta nii odavaid kortereid.
olemegi jälle alguses tagasi ????
Kindlasti on, aga nad ei osta nii odavaid kortereid.
Vabalt võidakse osta, kui see korter asub sobivas asukohas ja on just selline, nagu inimestel vaja on. Hetkel ei ole teada, millal see korter osteti ja millises seisukorras see ostmise hetkel oli. Paar aastat tagasi olid korterite hinnad oluliselt odavamad ja sai ka 60 000 euroga täiesti normaalse tudengikorteri osta.
Ka rikkamaid inimesi on igasuguseid. Mõni kuldab oma lapsed üle, mõni ei annagi midagi ja laseb lapsel ise õppetunniks võidelda. Kui ei ole veel teada, kas see tudeng tahab näiteks Tartusse jääda, siis on täiesti mõistlik osta odavam korter õpingute ajaks.
Jajah, peale Tallinna ei ela kuskil inimesi.
Tallinnas elab pool Eesti rahvastikust. Eks üksikud jäävad ka Tartusse. Tallinna elanikud vaevalt, kui sealt just polti ei leia.
Elan väikelinnas ja mitte miski ei paneks mind Tallinna kolima.
Jajah, peale Tallinna ei ela kuskil inimesi.
Tallinnas elab pool Eesti rahvastikust. Eks üksikud jäävad ka Tartusse. Tallinna elanikud vaevalt, kui sealt just polti ei leia.
Elan väikelinnas ja mitte miski ei paneks mind Tallinna kolima.
Veetsin puhkuse ühes väikelinnas ja nüüd tagasi Tallinnas tööl ja nõustun, et siin on tõesti kole. Mingi aja peale harjub, aga vahetult pärast väikelinna tundub Tallinn ikka tõsiselt kole. See müra ja autod vastik-vastik ja hoopis teistsugused inimesed. Jube teel Tallinnast välja oli ühistranspordis tunda, et mida kaugemale jõuad seda sõbralikumaks ja muhedamaks muutuvad inimesed. Kui kaardimakse ei toimi, siis suvaline võõras tuleb appi ja maksab ise.
Jajah, peale Tallinna ei ela kuskil inimesi.
Tallinnas elab pool Eesti rahvastikust. Eks üksikud jäävad ka Tartusse. Tallinna elanikud vaevalt, kui sealt just polti ei leia.
Elan väikelinnas ja mitte miski ei paneks mind Tallinna kolima.
Veetsin puhkuse ühes väikelinnas ja nüüd tagasi Tallinnas tööl ja nõustun, et siin on tõesti kole. Mingi aja peale harjub, aga vahetult pärast väikelinna tundub Tallinn ikka tõsiselt kole. See müra ja autod vastik-vastik ja hoopis teistsugused inimesed. Jube teel Tallinnast välja oli ühistranspordis tunda, et mida kaugemale jõuad seda sõbralikumaks ja muhedamaks muutuvad inimesed. Kui kaardimakse ei toimi, siis suvaline võõras tuleb appi ja maksab ise.
Sama, pendeldasin pikalt Tallinna vahet ja otsisin seal piirkonda ning võimalusi, kuidas elu seal mugavaks teha ja kuidas see linn meeldima võiks hakata, sest karjäärivõimalusi tundus olevat rohkem. Ei saanud hakkama, kolisin mitu korda ja viimane mõte oli Saku või mõni muu linnast väljas asuv piirkond, aga need juba ka ülerahvastatud ja ühesuguseid uusarendusi täis… Kolisin tagasi kodulinna ja iga kord, kui Tallinnas vaja käia, siis õudusega vaatan seda linna ja tunnen kaasa, kes seal elama peavad 😀 Muidugi tore, kellele meeldib, aga ei suuda ühtegi asja välja tuua, mida igatseks või millest puudus oleks. Minu üllatuseks on mul väiksemas linnas ka oluliselt suurem palk, sest spetsialistidest on nii suur puudus ja linnal ning valdadel on erinevad toetused jms.
Elan väikelinnas ja mitte miski ei paneks mind Tallinna kolima.
Ega Tallinnas pea kesklinna tolmus elama. Siin on rahulikke rajoone ning mõnusaid eramaju aiaga küll ja küll. Mina elan vaiksel tänaval, maja ja aed, meri kahel pool.
10 aastat tagasi oli 180 eurot ka paras närutamine. Me andsime 5 aastat tagasi ainult söögiks 50 eurot nädalas u. 250-300 eurot kuus, lisaks sai taskuraha 150 eurot ning tasuta elamine.[/quote]
Ma ise hetkehindadega toidan viieliikmelise pere ilma närutamata 500 euroga kuus. Mulle tundub, et inimene, kes on saanud harjutada vähema sissetulekuga elamist, pidanud ise mitmekesist toitu toorainetest vaaritama ja rõivaid taaskasutusest ostma ning avastanud, et see on ilma probleemideta võimalik, on kokkuvõttes õnnelikum, sest ta ei satu nii suurde masendusse, kui mingi ootamatu elumuutus tuleb ja ajutiselt raha vähem on. Teadusuuringud näitavad, et vanemate edukus paraku ei kandu lastele üle, lapsed ei suuda eduseisu säilitada, kui nad ei ole pidanud ise oma edukaks saamise nimel pingutama. Liiga mugavaid tingimusi ei tasu noorele luua, muidu ei õpi nad vastavalt vajadusele prioriteete ümber hindama ja finantse ümber jagama. Kogemuse lisandudes muidugi tekib võimalus finantside ümberjagamise asemel juurde teenida, aga teadmine, et suudad ka vähemaga hakkama saada, annab kindlustunde ja julguse ka riskida.
Elan väikelinnas ja mitte miski ei paneks mind Tallinna kolima.
Ega Tallinnas pea kesklinna tolmus elama. Siin on rahulikke rajoone ning mõnusaid eramaju aiaga küll ja küll. Mina elan vaiksel tänaval, maja ja aed, meri kahel pool.
No töökoht enamasti ei ole sul seal samas rahulikus rajoonis, vaid pead selle liiklusmöllu ja ebameeldiva massi sisse sukelduma. Lähed hommikul pimedas ja saabud õhtul pimedas, null rõõmu sellest rahulikust rajoonis elamisest. Väikelinnas jalutad tööle või sõidad rattaga ja sa naudid kogu oma teekonda ja miljööd. No ja kui sa ikka kohe üldse oma tagumikku liigutada ei taha, siis ka auto sõpradel on siin unistuste paradiis, mitte mingeid ummikuid ja autole on alati parkimiskohti.
10 aastat tagasi oli 180 eurot ka paras närutamine. Me andsime 5 aastat tagasi ainult söögiks 50 eurot nädalas u. 250-300 eurot kuus, lisaks sai taskuraha 150 eurot ning tasuta elamine.
Ma ise hetkehindadega toidan viieliikmelise pere ilma närutamata 500 euroga kuus. Mulle tundub, et inimene, kes on saanud harjutada vähema sissetulekuga elamist, pidanud ise mitmekesist toitu toorainetest vaaritama ja rõivaid taaskasutusest ostma ning avastanud, et see on ilma probleemideta võimalik, on kokkuvõttes õnnelikum, sest ta ei satu nii suurde masendusse, kui mingi ootamatu elumuutus tuleb ja ajutiselt raha vähem on. Teadusuuringud näitavad, et vanemate edukus paraku ei kandu lastele üle, lapsed ei suuda eduseisu säilitada, kui nad ei ole pidanud ise oma edukaks saamise nimel pingutama. Liiga mugavaid tingimusi ei tasu noorele luua, muidu ei õpi nad vastavalt vajadusele prioriteete ümber hindama ja finantse ümber jagama. Kogemuse lisandudes muidugi tekib võimalus finantside ümberjagamise asemel juurde teenida, aga teadmine, et suudad ka vähemaga hakkama saada, annab kindlustunde ja julguse ka riskida.
[/quote]
Ära pane pahaks, aga ma teen praegu sellest ekraanitõmmise ja riputan peegli kohale vms.
Ma ei saa aru nendest, kes nagu põhimõtte pärast lapsi toetada ei taha. Küll nad hakkama saavad. Aga nt kui tõesti on noorel erinevatel põhjustel raskused ja töölkäimine on üle jõu kooli kõrvalt ning taskurahapiskust jätkub ainult saasta söömiseks, siis ehk tasub mõelda, et saab ta oma kooliasjad tehtud, siis on kõvasti suurem võimalus saada edukaks täiskasvanuks meeldiva ja tasuva tööga.
Eestlased ikka viljelevad seda kannatamiskultuuri. Miks idealiseerida seda, et “maaa küllll sõin veega praetud kartulit” ja nüüd on kõik ok (loe: suunan oma allasurutud depressiooni ja “märterluse” jällegi ühe uue põlvkonna kaela)?
Mis teete selle rahaga, mida muudkui kogute ja kogute? Võtate hauda kaasa? Minu silmis on perekond see, kes omavahel jagab ja sellest rõõmu tunneb.
Kui noor täiskasvanud inimene ise ÜLDSE ISE EI PANUSTA ENDA ülalapidamisse (isegi ajal, mil ta ülikoolis õpib), siis saab ta vildaka mõtteviisi, et vanematel tulebki talle kõike ette-taha ära teha ja teiseks ta ei adu ka kui palju asjad maksavad, kasvõi ühika rent, kommunaalid, telefon, internet jms. Oma nahk olgu igal noorel ka endal ikkagi mängus, st teenigu isa ka oma tööga midagigi, et õppida piiratud eelarvega normaalselt majandama ja head vanemad toetavad niikuinii elementaarsega, kui vähegi võimalik. Ja nii ongi õige.
pailu pailu raha nämmaaa
No töökoht enamasti ei ole sul seal samas rahulikus rajoonis, vaid pead selle liiklusmöllu ja ebameeldiva massi sisse sukelduma. Lähed hommikul pimedas ja saabud õhtul pimedas, null rõõmu sellest rahulikust rajoonis elamisest. Väikelinnas jalutad tööle või sõidad rattaga ja sa naudid kogu oma teekonda ja miljööd. No ja kui sa ikka kohe üldse oma tagumikku liigutada ei taha, siis ka auto sõpradel on siin unistuste paradiis, mitte mingeid ummikuid ja autole on alati parkimiskohti.
Jah, töötan oma ilusast kodust 20 km kaugusel. Igal hommikul istun 9.15 autosse ning 16.30 olen kodus tagasi. Talvel on tõesti pime, ega sul seal väikelinnaski valge ole. Kolmveerand aastast on valge.
Jajah, peale Tallinna ei ela kuskil inimesi.
Tallinnas elab pool Eesti rahvastikust. Eks üksikud jäävad ka Tartusse. Tallinna elanikud vaevalt, kui sealt just polti ei leia.
Tule tutvu Tartu inimestega
10 aastat tagasi oli 180 eurot ka paras närutamine. Me andsime 5 aastat tagasi ainult söögiks 50 eurot nädalas u. 250-300 eurot kuus, lisaks sai taskuraha 150 eurot ning tasuta elamine.
Ma ise hetkehindadega toidan viieliikmelise pere ilma närutamata 500 euroga kuus. Mulle tundub, et inimene, kes on saanud harjutada vähema sissetulekuga elamist, pidanud ise mitmekesist toitu toorainetest vaaritama ja rõivaid taaskasutusest ostma ning avastanud, et see on ilma probleemideta võimalik, on kokkuvõttes õnnelikum, sest ta ei satu nii suurde masendusse, kui mingi ootamatu elumuutus tuleb ja ajutiselt raha vähem on. Teadusuuringud näitavad, et vanemate edukus paraku ei kandu lastele üle, lapsed ei suuda eduseisu säilitada, kui nad ei ole pidanud ise oma edukaks saamise nimel pingutama. Liiga mugavaid tingimusi ei tasu noorele luua, muidu ei õpi nad vastavalt vajadusele prioriteete ümber hindama ja finantse ümber jagama. Kogemuse lisandudes muidugi tekib võimalus finantside ümberjagamise asemel juurde teenida, aga teadmine, et suudad ka vähemaga hakkama saada, annab kindlustunde ja julguse ka riskida.
[/quote]
Selle raha eest just juurikaid ei osta
Jajah, peale Tallinna ei ela kuskil inimesi.
Tallinnas elab pool Eesti rahvastikust. Eks üksikud jäävad ka Tartusse. Tallinna elanikud vaevalt, kui sealt just polti ei leia.
Elan väikelinnas ja mitte miski ei paneks mind Tallinna kolima.
Veetsin puhkuse ühes väikelinnas ja nüüd tagasi Tallinnas tööl ja nõustun, et siin on tõesti kole. Mingi aja peale harjub, aga vahetult pärast väikelinna tundub Tallinn ikka tõsiselt kole. See müra ja autod vastik-vastik ja hoopis teistsugused inimesed. Jube teel Tallinnast välja oli ühistranspordis tunda, et mida kaugemale jõuad seda sõbralikumaks ja muhedamaks muutuvad inimesed. Kui kaardimakse ei toimi, siis suvaline võõras tuleb appi ja maksab ise.
Sama, pendeldasin pikalt Tallinna vahet ja otsisin seal piirkonda ning võimalusi, kuidas elu seal mugavaks teha ja kuidas see linn meeldima võiks hakata, sest karjäärivõimalusi tundus olevat rohkem. Ei saanud hakkama, kolisin mitu korda ja viimane mõte oli Saku või mõni muu linnast väljas asuv piirkond, aga need juba ka ülerahvastatud ja ühesuguseid uusarendusi täis… Kolisin tagasi kodulinna ja iga kord, kui Tallinnas vaja käia, siis õudusega vaatan seda linna ja tunnen kaasa, kes seal elama peavad ???? Muidugi tore, kellele meeldib, aga ei suuda ühtegi asja välja tuua, mida igatseks või millest puudus oleks. Minu üllatuseks on mul väiksemas linnas ka oluliselt suurem palk, sest spetsialistidest on nii suur puudus ja linnal ning valdadel on erinevad toetused jms.
Sest sul pole raha. Need ei tunnegi Tallinna mõnusid. Tallinnas on võimalik elada suure privaatse aiaga oma majas, kus ümbruskond on nagu küla ja mets algab ukse alt. Sellised elamised lihtsalt maksavad palju. Aga ära kiru asja, mida sa ei tea.
10 aastat tagasi oli 180 eurot ka paras närutamine. Me andsime 5 aastat tagasi ainult söögiks 50 eurot nädalas u. 250-300 eurot kuus, lisaks sai taskuraha 150 eurot ning tasuta elamine.
Ma ise hetkehindadega toidan viieliikmelise pere ilma närutamata 500 euroga kuus. Mulle tundub, et inimene, kes on saanud harjutada vähema sissetulekuga elamist, pidanud ise mitmekesist toitu toorainetest vaaritama ja rõivaid taaskasutusest ostma ning avastanud, et see on ilma probleemideta võimalik, on kokkuvõttes õnnelikum, sest ta ei satu nii suurde masendusse, kui mingi ootamatu elumuutus tuleb ja ajutiselt raha vähem on. Teadusuuringud näitavad, et vanemate edukus paraku ei kandu lastele üle, lapsed ei suuda eduseisu säilitada, kui nad ei ole pidanud ise oma edukaks saamise nimel pingutama. Liiga mugavaid tingimusi ei tasu noorele luua, muidu ei õpi nad vastavalt vajadusele prioriteete ümber hindama ja finantse ümber jagama. Kogemuse lisandudes muidugi tekib võimalus finantside ümberjagamise asemel juurde teenida, aga teadmine, et suudad ka vähemaga hakkama saada, annab kindlustunde ja julguse ka riskida.
[/quote]
Üks inimene ja söögiraha kuus 100.-??? Ära luuleta.
Üks inimene ja söögiraha kuus 100.-??? Ära luuleta.
See tähendab, et nädalas kulutan üle saja euro pere söögile, väljas ei söö, kõik söök enda vaaritatud. Ma isegi ei loe kuidagi eriti hoolega sente ega osta allahinnatud tooteisd spetsiaalselt. Ülearu ka tõesti toiduga ei larista.
See tähendab, et nädalas kulutan üle saja euro pere söögile, väljas ei söö, kõik söök enda vaaritatud. Ma isegi ei loe kuidagi eriti hoolega sente ega osta allahinnatud tooteisd spetsiaalselt. Ülearu ka tõesti toiduga ei larista.
Kui vanad need 3 last on?
100 eurot kuus inimese peale on ilmselt võimalik, omaette küsimus on, kas see on meeldiv. Olen ka kuu või kaks mingi eesmärgi nimel üritanud kokku hoida ja viieliikmelise pere päeva toidueelarve 20 euro sisse punnitada. Ajutiselt on ok, kuid lõputult ei jõua. Tähendab tõesti soodukate otsimist ning kõige nullist isetegemist. Väljas söömine jääb loomulikult ära, kuid ka suvepäeval ostetud pulgajäätis jmt. Olin lapsega kodune ning põhimõtteliselt küpsetasingi siis kodus ise saia/leiba, et natukenegi midagi maitsvamat saada ja mitte poes kõige odavamat (ja ebatervislikumat) valida. Õudne mõtlemine ja kalkuleerimine minu jaoks.
See tähendab, et nädalas kulutan üle saja euro pere söögile, väljas ei söö, kõik söök enda vaaritatud. Ma isegi ei loe kuidagi eriti hoolega sente ega osta allahinnatud tooteisd spetsiaalselt. Ülearu ka tõesti toiduga ei larista.
Kui vanad need 3 last on?
Sõltub vast ennekõike toitumisharjumustest. Me sööme hommikuks kõik putru – ma arvan, et mõnelgi siin kulub ühe inimese hommikusöögile rohkem kui meil kuue peale.
See tähendab, et nädalas kulutan üle saja euro pere söögile, väljas ei söö, kõik söök enda vaaritatud. Ma isegi ei loe kuidagi eriti hoolega sente ega osta allahinnatud tooteisd spetsiaalselt. Ülearu ka tõesti toiduga ei larista.
Kui vanad need 3 last on?
11-15 aastased. Viie inimese toit tuleb ju odavam kui ükshaaval üksikule inimesele söögi tegemine, seda ei saa üks-ühele võtta. Üksi elav inimene ei saa jah päris saja euroga kuus hakkama, aga 500 pole toiduks ka tingimata vaja.
