Teema: Laps läheb kooli. Ei oska lugeda.

Kägu 9.11. Sa võisid ju eliitkoolis käia, aga loetud tekstist aru saamise oskust sul ei ole ju siiani.
Mite keegi kogu siin pikas teemas ei räägi ette õpetamisest, vaid elementaarse lugemisoskuse omandamisest, mis tänapäeval kooli minnes tegelikult vajalik on.
Loomulikult saavad lõpuks need lugeda mitteoskajad lugemise selgeks, aga millise vaevaga. Pärast soiutakse, et lapsel on koolirõõm ära võetud.

Minu soovitus – koomiksid! Lühike trükitähtedes tekst ning pilt toetab kirjutatust arusaamist. Ja mis kõige olulisem – laps tahab teada, mida tegelased ütlevad. Minul on kaks last koomiksite toel lugema õppinud. Nt. Miki-Hiire koomiksid. Terasele poisslapsele sobivad ka väga hästi \”Tintini seiklused\”. Need on küll kirjatähtedes aga kui trühitähtedes lugemine juba läheb, siis kirjatähtedega enam suurt probleemi ei teki.

Mul pole mahti vastuseid läbi lugeda ja võib-olla on seda ka juba soovitatud. Aga minu laps ka, kes matemaatikas väga tugev (matemaatika väga meeldib, arvutama hakkas väga varakult), oli lugemises väga nõrk. Põhimõtteliselt saigi veerimise selgeks suvel enne kooli. Selleks olid abiks Lups lugema tööraamatud. Olime ka igasuguseid trikke ja mänge ja mida kõike veel proovinud aga ei mõjunud. Nende raamatutega tuligi lugemine ise. Kooli minnes veeris, õige pea hakkas kirjatähti lugema. Nüüd lõpetas II klassi ja loeb korralikke raamatuid (nt Harry Potter). Aga endiselt loeb väga palju koomikseid.

Kasutan teemat ja palun ka arvamusi oma lapse koolivalmiduse kohta. Eelkõige õpetaja arvamust. Loeb normaalselt, arvutab, kirjutab (küll väikeste vigadega, aga taju on olemas). Ei laula sõnagi, esinema teda ei pane. Lasteaiast sai iseloomustuse, et suurt midagi ei oska. Ühesõnaga ta ei teinud seal suudki lahti, istub, vahib, haigutab ja õpetaja aru ei saanudki, et poiss midagi teha oskaks. Samas kedagi ei sega, ei tülitse teistega.

Kodus õpime umbes pool tundi päevas- ei mingit probleemi. Pea lõikab nagu koorelahutaja, aga koos teistega ei tee ta midagi. Kas selline laps üldse saab kollektiivis hakkama? Küsisin, kas kardad- imestab, et mida tal karta on. Miks siis kaasa ei tööta- aga ta kuulab, vaatab teisi. Ta juba väikesest saati paneb väga kiiresti puslesid kokku, nüüdseks ei valmista talle raskusi 300tk puslede kokkupanek. Kui kooliga käisime tutvumas, paluti lastel üks väike umbes 10 tükiga pusle kokku panna. Ainus, kes seda ei teinud, oli minu poiss. Ta ei üritanudki. Kas ma muretsen asjata ja teistega koos ta töötab koos? Sest lasteaias ta ei teinud midagi, lasteaeda läks varakult ja kõik lapsed olid talle sõbrad. Mängis teistega vabalt. Õpetajat ei kartnud, suhtles vabalt, aga mis puutus õppimisse, siis üks suur null.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kasutan teemat ja palun ka arvamusi oma lapse koolivalmiduse kohta. Eelkõige õpetaja arvamust. Loeb normaalselt, arvutab, kirjutab (küll väikeste vigadega, aga taju on olemas). Ei laula sõnagi, esinema teda ei pane. Lasteaiast sai iseloomustuse, et suurt midagi ei oska. Ühesõnaga ta ei teinud seal suudki lahti, istub, vahib, haigutab ja õpetaja aru ei saanudki, et poiss midagi teha oskaks. Samas kedagi ei sega, ei tülitse teistega.

Kodus õpime umbes pool tundi päevas- ei mingit probleemi. Pea lõikab nagu koorelahutaja, aga koos teistega ei tee ta midagi. Kas selline laps üldse saab kollektiivis hakkama? Küsisin, kas kardad- imestab, et mida tal karta on. Miks siis kaasa ei tööta- aga ta kuulab, vaatab teisi. Ta juba väikesest saati paneb väga kiiresti puslesid kokku, nüüdseks ei valmista talle raskusi 300tk puslede kokkupanek. Kui kooliga käisime tutvumas, paluti lastel üks väike umbes 10 tükiga pusle kokku panna. Ainus, kes seda ei teinud, oli minu poiss. Ta ei üritanudki. Kas ma muretsen asjata ja teistega koos ta töötab koos? Sest lasteaias ta ei teinud midagi, lasteaeda läks varakult ja kõik lapsed olid talle sõbrad. Mängis teistega vabalt. Õpetajat ei kartnud, suhtles vabalt, aga mis puutus õppimisse, siis üks suur null.[/tsitaat]

Mul oli täpselt sama probleem. Vestlusel õpetajatega öeldi et nemad on väga mures lapse pärast, sest ta ei tee kunagi kaasa, midagi ei oska, mitte millegi vastu huvi ei tunn. Otseselt ei sega aga midagi ei õpi ja aru ei saa. Ma olin shokeeritud sest laps läks lasteaeda kahe ja pooleselt tundes kõiki tähti ja osates loendada umbes viieni. Vestluse hetkeks oskas kirjutada oma nime ja perekonna nime, tundis tähti ja oskas loendada 20-ni, tundis numbreid. Laps oli siis 5 aastane.
Lisaks sellele öeldi et laps käitub lausa kummaliselt – hakkab karjuma jmt, põhimõtteliselt viitasid sellele et lapsel on mingi vaimupuue.

Kuna see jutt tundus nii uskumatu läksin rühma kohale ja vaatasin päev otsa pealt kuidas laps käitus, loomulikult lahutasin oma järeldustest maha selle et nii laps kui õpetaja esinesid mulle ning püüdsin kokku panna võimalikult objektiivse pildi.

Nägin et laps on väga väga ebakindel. Rühmas valitses kõrvulukustav lärm absoluutselt kogu aeg. Ainuke vaikusehetk mõneks minutiks oli siis kui lapsed sõid. Ka õppetedeguse ajal oli rühmas pidev karjumine. Mina sain migreeni selles keskkonnas, ei imesta et mu laps, kes eelistab rahulikku keskkonda sellises lärmis stressis on.

Tänaseks on laps kuus. Loeb, kirjutab vigadega aga siiski. numbritega suurt edasiminekut pole toimunud aga see mis oli on kinnistunud ja ta loob seoseid numbrimaailma ja reaalse maailma vahel. Tunneb osaliselt kella.

Mis ma tegin?
1. Võtsin lasteaiakoormuse poole väiksemaks. Sellises keskkonnas kulub kogu energia ellujäämisele, mitte õppimisele ja ilmselgelt oli see mu lapsele liiast.
2. Vestlesin pikalt õpetajatega et välja selgitada mis mured lapsel lasteaias on, mis võib olla põhjuseks et laps on nii ebakindel. Tegin seda järjepidevalt iga kord kui lasteaias lapsel järel käisin. See sundis õpetajaid veidi rohkem tähelepanu pöörama lapsele, kes muidu lihtsalt vaikselt nurgas istus ja märkamatuks jäi.
3. Viisin lapse erakooli ettevalmistusse.
4. Pidevalt ja pidevalt vestlesin lapsega, miks peab lasteaias õppima, miks üldse peab õppima, miks peab vastama kui õpetaja küsib ja ei tohi öelda et ei tea. Teeme seda siiani.
5. Hakkasin aktiivsemalt lapsega kodus tööd tegema – tähed, lugemine, kirjutamine jmt. Rohkem vestlema teemadel mis teda kurvastab, mis rõõmustab. Ma ei tea kuidas aga sain lapse rääkima. Enne seda oli laps nagu laps ja ta ei rääkinud kunagi et lasteaias on probleeme või keegi talle liiga teeb. Nüüd õnneks räägib.

Enesekindlus on tohutult kasvanud, tunneb rõõmu oma saavutuste üle. Õpetajad on ka märganud et laps on muutunud enesekindlamaks. Kutsusid isegi rohkem lasteaias käima aga ma tõsiselt kahtlen, kas see lapsele kasuks tuleks. Kuigi laps ise väga tahab käia lasteaias. Tahtis ka varem. Lihtsalt kui ta seal ei õpi ja see meeletu lärm psüühikale käib siis pole see lihtsalt hea.

Ma ei tea kas ta on võimeline suures klassis õppima, eks seda näitab aeg. Hetkel ei oska ma rohkem midagi ette võtta.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mul suur mure. Laps läheb sügisel kooli aga ikka ei oska lugeda. Tal pole tahtmist. Olen proovinud heaga mitu aastat. Kavalusega. Tänava silte kasutanud. Lahedate mänguasjade kirju, mis pakendil. Raamatuid lugenud. Aga teda absoluutselt ei huvita. Aga samas taha alati teada, mis sinna või sinna kirjutatud. Nüüd juba hakkan väga väga murelikuks muutuma, sest koolini vaid kuu jäänud. Heal juhul õnnestub vahel kahe tähelised sõnad kokku panna. Ei aita ka sõnade \”laulmine\”… Oehhh… Sama lugu ka tähtede maalmisega. No kurat, tõeline doktor. Isegi I on kõver. Mitmeid vihikuid ostnud, kus saab tähti maalida. Ise olen vihikusse ette teinud.

Ainus, mis last huvitab on arvutamine. Ja ta tahaks füüsikat ja keemiat juba õppida hoopis. Vaatab suure huviga nt. rakett 69 saadet ETV-lt. Käis legoringis ja ei jaksa oodata, kuni saab 10 a. et minna robootikasse.

Oehhh… Kuidas teil koolis läheb, kes esimesse klassi astudes ei osanud lugeda? Rääkimata kirjutamisest.

Laps läheb Pääsküla gümnaasiumi.[/tsitaat]

see ei ole võimalik, et laps tahab hirmsasti teada, mis on kuskil kirjas, aga samas teda üldse ei huvita. kui tahab teada, siis ju huvitab. kas ta tähti tunneb ikka? ega sa talle liiga kergekäeliselt ette ei loe, selmet lasta tal ise pusida?
käeline kohmakus ei ole iseenesest mingi näitaja lugemise juures. minu lapsed kirjutasid veel kooli minnes kohutavalt kohmakalt, kõveralt ja isegi peegelpildis ja arvutasid kümne piires vaevaliselt sõrmede abil, aga lugema hakkasid vabalt ja soravalt juba kahe-kolmestena.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]marslane kirjutas:[/small]

Lugema hakkasid kahe-kolmestena? Nalja teed või? Äkki sa ikka tahtsid öelda, et rääkima hakkasid nad kahe-kolmestena.
Meie 4aastane tüdruk loeb lihtsaid lauseid kokku. Õpetaja mainis, et tüdruk on oma eakaaslastest päris palju ees. Üldiselt nii noorelt veel ei hakata lugema. Mõned üksikud loevad 4aastasena. 2aastaselt lapsed alles õpivad rääkima, mõni ei räägi ka kolmeselt veel soravalt.[/tsitaat]

kaheaastaselt õppisid mängleva kergusega selgeks tähed ja numbrid ja hakkasid tasapisi sõnu kokku lugema. kolmanda eluaasta jooksul hakkasid lugema filmide subtiitreid. see kõik tuli neil loomulikult ja igasuguse suure vaevanägemiseta. kirjutamine ja arvutamine oli aga raske ja käeline tegevus üldse kohutavalt kehv.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Minu vanem laps õppis rääkima 1,5 aastaselt, kaheselt tundis kõiki tähti ja siis õppis selgeks lühikesed silbid ja sõnad. Kolmeselt mängisime Lups lugema ussimängu. Neljaselt luges täitsa arusaadavalt, subtiitrite lugemiseni jõudis siiski alles kuueselt.
Aastane on ka võimalik lugema õpetada, vaadake youtubei videoid täissõna meetodist. Tean lapsi, kes nii on lugema õpetatud.[/tsitaat]

Milleks selline räige etteõpetamine? Et mammal oleks mänguplatsil hea kekata, kui tark ta laps on? Tegelikult sellise käitumise ja ette õpetamisega tehakse lapsele räige karuteene. Lapse pikaajalisele arengule on see ainult kahjulik. Isegi see meie enne kooli lugema õpetamine on natukene vara. Tegelt peakski arengut silmas pidades laps õppima lugema kooli minnes. Nt Soomes õpivad lapsed kooli minnes lugema. Sellepärast on alguses Eesti lapsed rahvusvahelistes testides tugevamad, mõned aastad hiljem tõmbavad aga ette ja siis üldse mööda.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Milleks selline räige etteõpetamine? Et mammal oleks mänguplatsil hea kekata, kui tark ta laps on? Tegelikult sellise käitumise ja ette õpetamisega tehakse lapsele räige karuteene. Lapse pikaajalisele arengule on see ainult kahjulik. Isegi see meie enne kooli lugema õpetamine on natukene vara. Tegelt peakski arengut silmas pidades laps õppima lugema kooli minnes. Nt Soomes õpivad lapsed kooli minnes lugema. Sellepärast on alguses Eesti lapsed rahvusvahelistes testides tugevamad, mõned aastad hiljem tõmbavad aga ette ja siis üldse mööda.[/tsitaat]

See jälle on räige rumalus, kui lapsel endal on enne kooli huvi lugemise vastu:)
Mis see Soome siia puutub? Kas peidame pisikese tarkpea eest raamatud ära?

Minu pojal käis tõesti plõksust, luges aasta enne kooli soravalt ja ilmekalt pealekauba, mina kodus ei teinud selleks midagi, meil puudusid ka vastavad vahendid, sest polnud vaja. Seda enam ehmatavam oli, et tüdrukul veel pool aastat aega koolini aja ei tunne kõiki tähtigi. ostsin puzzled, kardid, raamatuid ja plaate, logopeed kord nädalas ja nüüd nädal enne kooli kiitis logopeed, et näe juba saabki mitmesõnalised laused loetud ja jääb meelde ka. Lasteaia õpetajad aga ütlesid vaid, et küll tuleb küll tuleb-aga ei tule, oli vaja päris palju tööd, et tuleks. Kui juba natuke tuleb ja aru saab, siis tuleb ka endal suurem huvi aru saada ja lugeda. paar kuud tagasi ma olin ikka täitsa hirmul, et no lootusetu! Täna vaatan, et võib kooli saata küll.