Teema: Laps lasteaeda

Kindlasti ära võta hinge. Nagu eelpool öeldi, siis lastekasvatamise osas on pooltel inimestel nende arvamus ja vale arvamus.

Tõesti on lapsi, kellel lasteaeda harjumine läheb väga raskelt või ka vanemad teevad selle raskeks. Siis on kurb, kui pole muud lahendust ja peab jõuga suruma. Kui aga sinu laps on rahulik, siis pole probleemi.

Enda kolm last on kõik läinud u selles vanuses. Küll mitte 5 päeva nädalas ja mitte suurde lasteaeda vaid erahoidu aga siiski. Kui sul abikaasa õpetaja, siis ta vast saab ka lapsele suhteliselt vara järgi minna.

No kui õpetaja palgast jõuab vaevu maksud makstud, siis on teie kulud ikka ülisuured.
Ja seega sa tunned süümekaid, et tegelikult te kulutategi palju ja see tuleb lapse arvelt. Aga ju sulle meeldib kallis auto rohkem kui su laps.

#3246274:

See 3a kodusolemist on siinpool ikka räige ülepingutamine.

Ainuüksi selle lause pärast panin miinuse.

Kui mõne jaoks on see räige ülepingutamine, siis mõne teise jaoks jällegi võimalus. Seega, ütleksin, et sa räigelt üldistad.

Aga see, et mis võimalused kellelgi on, ei ole teiste jaoks üleüldsegi mitte mdagi kobisemisväärt. Kasvatagu oma isiklikke lapsi nii nagu oskavad.

Aitäh, aga sa ei pea enda arvamust mulle põhjendama!

Olen marganud et need kes lapse varakult soime panevad, nende lastele lasteaed esimesest paevast alates kohutavalt meeldib, suvevaheaegadel ja puhkepaevadel nouavad lausa lasteaeda. Samuti on need lapsed seal aias neil hasti terved, uks vaike nohu ehk on aga see saadi kindlasti vanemalt vennalt mitte lasteaiast. Need varakult lasteaeda panijad ei saa mingil pohjusel lasteaia puhul mitte pisematki probleemi tunnistada.

Olen ise lasteaiaõpetaja ja minu lapsed on läinud lasteaeda 3-aastaselt (vägagi lasteaiaküpsetena, kumbagi polnud vaja harjutada, vaid käisin korra lastega ruume ja inimesi vaatamas ja järgmisel korral soovisid lapsed juba üksi mängima jääda), sest ma reaalselt näen, kuidas ka kõige toredamate õpetajatega rühmas ei tagata 1-2-aastasele lapsele seda, mida ta tegelikult vajab: rahulikku, killustamata õhkkonda, kus laps saab palju üks-ühele tähelepanu ja oma tempos rahulikult areneda. See piir ei lähe muidugi rangelt 3 juurest, mõni laps on juba 2,5-selt “suure lapse” tegu ja nägu ja mõni natuke peale kolmeseks saamist, aga umbes sealkandis nad siiski üksteisega päriselt mängima, vanematest eraldiolekut taluma ja iseseisvaid tegevusi üha enam nautima hakkavad.

Ma tean, et lasteaias ja -sõimes toimub iga päev palju toredat ja arendavat ka ja mõnd asja hakkavad sõimelapsed tegema varem kui kodused. Lihtsalt mina ise usun, et lapse närvisüsteemile ja baasturvalisusele, mis teda terve elu saadab, on hea, kui tema 2-3 esimest eluaastat on temaga olnud ema, isa või muu lähedane hoidja, kes on üksnes või peaaegu üksnes tema päralt. Paratamatu lärm, olelusvõitlus ja kõige karjakaupa tegemine ei peaks olema nii pisikese tite igapäevaelu ja sõimes võiksid käia need lapsed, kelle peredel tõesti muud võimalust pole.

Siiski on pered ja nende võimalused-soovid erinevad – kõigile lapsega kodus olemine ei sobigi ja sellisel juhul võib kogu pere huvides olla, et väikelaps alustab oma sõimeteed pigem varem kui hiljem.

#3246657:

Olen ise lasteaiaõpetaja ja minu lapsed on läinud lasteaeda 3-aastaselt (vägagi lasteaiaküpsetena, kumbagi polnud vaja harjutada, vaid käisin korra lastega ruume ja inimesi vaatamas ja järgmisel korral soovisid lapsed juba üksi mängima jääda), sest ma reaalselt näen, kuidas ka kõige toredamate õpetajatega rühmas ei tagata 1-2-aastasele lapsele seda, mida ta tegelikult vajab: rahulikku, killustamata õhkkonda, kus laps saab palju üks-ühele tähelepanu ja oma tempos rahulikult areneda. See piir ei lähe muidugi rangelt 3 juurest, mõni laps on juba 2,5-selt “suure lapse” tegu ja nägu ja mõni natuke peale kolmeseks saamist, aga umbes sealkandis nad siiski üksteisega päriselt mängima, vanematest eraldiolekut taluma ja iseseisvaid tegevusi üha enam nautima hakkavad.

Ma tean, et lasteaias ja -sõimes toimub iga päev palju toredat ja arendavat ka ja mõnd asja hakkavad sõimelapsed tegema varem kui kodused. Lihtsalt mina ise usun, et lapse närvisüsteemile ja baasturvalisusele, mis teda terve elu saadab, on hea, kui tema 2-3 esimest eluaastat on temaga olnud ema, isa või muu lähedane hoidja, kes on üksnes või peaaegu üksnes tema päralt. Paratamatu lärm, olelusvõitlus ja kõige karjakaupa tegemine ei peaks olema nii pisikese tite igapäevaelu ja sõimes võiksid käia need lapsed, kelle peredel tõesti muud võimalust pole.

Siiski on pered ja nende võimalused-soovid erinevad – kõigile lapsega kodus olemine ei sobigi ja sellisel juhul võib kogu pere huvides olla, et väikelaps alustab oma sõimeteed pigem varem kui hiljem.

Nii hästi kirjutatud. Olen täpselt samal arvamusel.

Ka lasteaiaõpetaja ja kolme lapse ema

#3246657:

sest ma reaalselt näen, kuidas ka kõige toredamate õpetajatega rühmas ei tagata 1-2-aastasele lapsele seda, mida ta tegelikult vajab: rahulikku, killustamata õhkkonda, kus laps saab palju üks-ühele tähelepanu ja oma tempos rahulikult areneda. See piir ei lähe muidugi rangelt 3 juurest, mõni laps on juba 2,5-selt “suure lapse” tegu ja nägu ja mõni natuke peale kolmeseks saamist, aga umbes sealkandis nad siiski üksteisega päriselt mängima, vanematest eraldiolekut taluma ja iseseisvaid tegevusi üha enam nautima hakkavad.

Mina olen siis ka üks neist vähestest, kelle 2 last on tõesti üle 3a kodus olnud. Esimene laps läks lasteaeda 4a (suvel sai 4, sügisel läks) ja teine 3a ja 8k vanuselt.

Minu tingimus oli, et lasteaeda mingu laps, kes oskab ise süüa, õnnetusteta potil käia ja ennast rääkimise abil hästi väljendada – enne ei pane. Sest ma arvasin, et kui laps peab üheaegselt kohanema lasteasutusega ja samas ka õppima oskusi (näit. potilkäimist, sõnalist väljendamist), siis võib see lapse psüühikale liigne koormus olla. Olen näinud küll aastaseid lapsi, kes käivad korralikult potil ja räägivad lühikesi lauseid. Minu lapsed aga sellised polnud. Sõnu rääkima hakkasid umbes 2a, lauseid 2,5a. Potil käimine oli 2,5a veel puudustega: esimene laps pissis tihti ning tihti ei jõudnud potile, esimene osa tuli püksi – meil oli sageli mitu paari pükse kuivamas; teisel jällegi oli komme tormata häda korral mitte poti, vaid minu poole (ja sedagi liiga hilja) – ja siis pidin mina temaga potile minema, aga vahel oli juba enne loik poti ees maas/püksid läbimärjad.

Minult vahel ikka mõni küsis: “Millal siis laps lasteaeda ja ise tööle?”, aga mina ei osanud kunagi midagi konkreetselt vastata, ütlesin: “Ma vaatan lapse järgi. Kui mulle tundub, et ta on piisavalt suur ja tubli, et lasteaeda panna, siis panengi – praegu mul seda tunnet veel ei ole.”

Potil käimine kujunes minu lastel täielikult välja nii paar kuud enne 3a. Ka sõnaline suhtlus oli selle ajaga tublile tasemele arenenud. Ehk siis – “suuri ja tublisid” (kes sõid, väljendasid enast sõnaliselt hästi, käisid õnnetusteta potil, panid riidesse ka) lapsi hakkasingi mina oma lastes nägema (alles?) kuskil 3a kandis. Just siis tekkis mul tunne, et NÜÜD võiks tõesti lasteaeda panna – las sotsialiseeruvad, harjuvad kambaeluga (tõsi küll, vanem laps jäi veel aastaks koju, kuna teine oli siis alles imik, seega panin aeda 4a). Lapsed kohanesid mõlemad väga hästi: esimene pool päeva vaatasid kartlikult ja istusid minu süles, päeva teisel poolel mängisid; järgmisel päeval samuti mängisid ning tegid kõik ühistegevused kaasa; kolmandal päeval lubas õpetaja jätta lapse üksi rühma – nii jäigi. Suurem laps on nüüd 6a koolieelik, väga seltskondlik ning lasteaia suhtes hästi meelestatud.

Aga teemaalgatajale ütlen, et ole rahulik, tunneta ja otsuta ise. Teiste inimeste ütlemiste järgi: “Oi, sa ikka veel kodus – kas sa teda juba lasteaeda ei panegi?” või siis: “Oi, sa kauem kodus ei olegi, juba panid lasteaeda?” ei saa elada niikuinii.

#3246943:

#3246781:

Mu laps on alles pooleaastane, aga pidevalt on selline tunne, et kritiseeritakse kas tahtlikult või tahtmatult. Näiteks kommenteeritakse, et laps magab nii vähe päeval, peaks rohkem magama, või miks annad lisasööki mitu korda päevas, ma küll annan ainult korra päevas, jne. Ise ei tuleks selle pealegi, et lähen sõbra või tuttava juurde ja hakkan tema lapse kohta oma tähelepanekuid välja laduma.

Kuigi tähelepanekuid oleks küll. Lapse beebigrupis näeb igasuguseid huvitavaid asju, mida inimesed teevad, sest seltskond on seal kirju. Kui muidu arvasin, et neid asju teevad madalama haridustasemega inimesed või väga noored, kes pole lihtsalt teadlikud, siis tuleb välja, et oma sõbrad teevad samu asju. Näiteks on beebigrupis palju selliseid, kes on hakanud juba 3-4 kuu vanustele lastele lisatoitu andma, oma taldrikult antakse soolaga maitsestatud toite ja muud beebidele sobimatut sööki, aga oma sõbrad teevad ka mõned sama. Või igasuguste hüppekiikude ja käimistoolide kasutamine, need on lapsele pigem kahjulikud, aga ikkagi kasutatakse jne.

Siis ongi kohati nõme tunne, et ise oma esimese lapsega tunned ennast vahel nagu tehtaks sulle tunnikontrolli lapsega seotud teemades, aga ise näed, et mitmelapselised emad võtavad asju vägagi lebolt ja isegi suvaliselt. Aga ma ei lähe neile ütlema, et äkki teie väiksed lapsed ikkagi peaksid minema enne keskööd magama, mitte olema selgelt üleväsinult öösel seltskonnas. Ja muid selliseid asju.

põhimõtteliselt ikka tundud ka ise teadvat mis on ainuõige ja teiste lastele parim mis sest et ei lähe otse ütlema, eks teised ikka tunnetavad, et oled kriitiline.

See, et ma endamisi olen kriitiline mingite asjade suhtes, ei anna küll teistele õigust tulla targutama minuga lapse teemal

See on iga pere otsus, millal laps lasteaeda panna, elu tahab elamist ja maksud makstud. Eriti raske on noortel peredel, kellel on laenud. Olles ise lasteaiaõpetaja ja 2 lapse ema, siis samuti nagu eespool paar lasteaiaõpetajat kirjutasid, siis ka mina oma last sõime ei pannud. Raske oli rahaliselt küll, aga olles ise sõimes töötanud ja nähes ise neid väikeseid pisikesi, kes tahavad tegelikult vaid üht: olla oma kodus oma emaga. Nii väikesele lapsele pole kollektiiv õige asi, ükskõik, kui toredaid tegevusi neiel seal pakutakse.

Lapse lasteaeda paneku aeg on ikka iga pere siseasi, kui ikka maksud vajava maksmist siis pole ju muud parata. Eriti kuna osaajaga tööd lapsepuhkuselt naasvatele emadele eriti ei taheta pakkuda.
Minu enda laps läks aeda 2-aastaselt kuna see oli võimalik. Ma olin ka otsustanud, et ei saada kollektiivi last enne kui ta end piisavalt verbaalselt väljendada ei oska. Lisaks tahtsin, et ta oskaks ise süüa, veidigi riietuda ning käiks mingil määral potil. Ja kuna 2-aastasena sai ta olulised jutud räägitud, süüa oskas ja potil käis siis läks lasteaeda.