Laps on 5 ja lasteaias on tekkinud paar probleemi. Väidab, et rühmas on teine laps, kes teda lööb. Õpetajad ei näe midagi sellist nagu seda poleks olnud. Minu juttu ei usuta, vaid tahavad ise lapse käest kuulda. Õpetajad pidid kurjad olema, seega ei räägigi laps neile vaid hoopis mulle. Sai ühelt õpetajalt riielda, et ise on süüdi kui enda eest seista üritab ja ära räägib. Nüüd ei julge midagi öelda. Õpetaja oligi öelnud, et see on sinu süü kui teine laps talle liiga teeb. Mulle väitis õpetaja, et kui ka teeb teine liiga siis kogemata ja see teine laps ei mäleta seda enam päeva pärast ja pole mõtet vanematele rääkida. Mingi selline ümmargune jutt. See õpetaja sõna otseses mõttes muigas mulle näkku ja väitis, et ei usu kuna pole midagi näinud ega laps pole midagi öelnud. Teine õpetaja väitis, et laps valetab mulle kodus juhtunu kohta ja susib ja sehkendab teistega. Siiani olen ainult head lapse kohta kuulnud.
Kodus on laps lasteaiast tulles tujukas, õhtuti ei taha magama minna. Hommikul ei lähe ka sinna hea tujuga vaid venitab viimase minutini.
Mulle just jäi kriipima see, et kuidas õpetaja ütleb viieaastasele lapsele, et laps on ise süüdi. Laps kardab nüüd õpetajaid, sest nad saavad kurjaks kuigi enne olid positiivsed tunded.
Mida teha selles olukorras? Miks on õpetajad muutnud suhtumist lapsesse?