Teema: laps liiga tihti külas

Minge kontorisse. Praegu teete asju enda tahtnise/mugavuse järgi ja laps ei tahagi enam kodus olla.

Mul on 2. kl laps praegu veel õues peamiselt, ka siis, kui külas on. Mina olen kodukontoris – koosoleku ajal olgu õues, muul ajal on uks vahelt lukus ja sõbrad külla lubatud, v.a üks.

Oma plaanide ja asukohaga hoiab ise kursis (reeglit ei ole olnud vaja kehtestada).

Tihedate külaskäikude puhul, kui teistel vanematel midagi nende vastu pole, ma lihtsalt räägiks põhiasjad üle, kuidas meeldiv külaline olla (ilmselt käib sinna juurde ka mõistlik aeg, kui kaua külas olla, kuigi nt mulle endale meeldib, kui lastel on külalised, ja nende äraminekut ei oota).

Eks sa peadki sõbra vanemate vastuse ära ootama. Mina olin vanma lapse algklasside ajal pigem võõrustaja rollis. Peaaegu iga päev tulid nad meie juurde (elame kooli lähedal ja lapse sõber oli maalt ja tihti oli bussi või trennini aega). Sõbra vanemad ka muretsesid, et laps on tüliks. Tegelikult ei olnud üldse. Ma olin samal ajal aastasega kodus ja mul oli tegelikult hea meel, et suuremal oli peale kooli tegevust ja mina ei pidanud teda “lõbustama”.  Kahekesi mindi nt palju meelsamini koduõue mängima kui üksi oleks läinud.

See jutt suuna kõik selle teise lapse vanematele ja küsi, kuidas neile sobib.

Kõige täpsema info saad tõesti konkreetselt võõrustajatelt, kas ja kui palju on sobilik. Oma lapsel ma ilmtingimata koju tulekut eelnevalt ei nõudnud, sest koduste tööde tegemine ei olnud probleem ka kell 17-18.00, ja samuti sõi koolis  nö lisasööki. Tean, et mõni  laps pidi enne ära õppima, sest õhtul enam ei jaksanud ja seetõttu olid mingid ajalised piirangud.

Meile tuldi ka tihti peale kooli, sest elasime kooli ligiduses ja ei olnud ka teisi kodus. Lapsega oli läbi räägitud, et tema on siis meie kodu hoidja. Seega külla kutsub need keda suudab ohjata ( võimalik kolamine, ajade lõhkumine, asjade kadumine). Lisaks oli teada mida ja millega  võib tegutseda ja peale mängimist/meie koju jõudmise ajaks tuli suurem segadus korda teha (eelistatult koos sõpradega, aga kui sõbrad ei aita, siis  kahjuks ise). Kuna meil oli väike kodu, siis oli ajaline piiirang. Kuni meie õhtuks kojujõudmiseni ei olnud vaja eraldi kooskõlastada külasolemisi ja võis kasvõi iga päev meil olla, aga hilisemad/pikemad ja nädalavahetuse külasolemised tuli kooskõlastada. Ja samamoodi oli vaikivaks kokkuleppeks ka teistel, et kuni 17-18.00 polnud probleemi, edasi kooskõlastati.  Päris esimeses klassis ei mäleta, aga hiljem pandi ka taskuraha kokku ja osteti koos kõigile ka mingeid näkse vms, seega ei tekkinud ka sellest probleemi, et ühed lapsevanemad panustavad meeletult “kogu küla” võõrustamisele (laps teadis ka alati, kus mida ja kui palju võib ta kodustest tagavaradest kostitamisele jagada).

#4054115:

Miks laps ei või sõpru endale külla kutsuda? Kas tal pole oma tuba? Praegu pole tegu jätkusuutliku lahendusega saata laps teistele külla, ise mitte kedagi külla kutsuda. Ideaalis võiks need külaskäigud olla vastastikused korda-mööda ja laps peaks saama minna kasvõi oma tuppa ja seal üksi ja vaikuses end maha laadida koolipäevast mõni tund. Laps tahab vahel olla üksi kodus, miks mitte.

Ta võib kutsuda küll ja me oleme seda talle korduvalt öelnud, et viisakas on ka ise kutsuda. Väidab, et teine ei taha tulla. Aga vb ei kutsu kah – vb tal lihtsalt külas huvitavam, sest võõrsil on ikka rohi rohelisem. Vb ngi asi selles, et külas ei ole vanemaid kodus koguaeg, meie aga töötame kodus. Oma tuba on tal olemas, uks käib kinni ka.

#4054248:

#4054115:

Miks laps ei või sõpru endale külla kutsuda? Kas tal pole oma tuba? Praegu pole tegu jätkusuutliku lahendusega saata laps teistele külla, ise mitte kedagi külla kutsuda. Ideaalis võiks need külaskäigud olla vastastikused korda-mööda ja laps peaks saama minna kasvõi oma tuppa ja seal üksi ja vaikuses end maha laadida koolipäevast mõni tund. Laps tahab vahel olla üksi kodus, miks mitte.

Ta võib kutsuda küll ja me oleme seda talle korduvalt öelnud, et viisakas on ka ise kutsuda. Väidab, et teine ei taha tulla. Aga vb ei kutsu kah – vb tal lihtsalt külas huvitavam, sest võõrsil on ikka rohi rohelisem. Vb ngi asi selles, et külas ei ole vanemaid kodus koguaeg, meie aga töötame kodus. Oma tuba on tal olemas, uks käib kinni ka.

Kutsu ise siis. Edasta sõbra vanematele teade, et lapse sõber on külla oodatud. Mõni on tagasihoidlikum ja ei julge kohe tulla, julgusta siis, kuni harjub.

Mina luban oma lapsi külla väga limiteeritult, enda poole luban kutsuda samamoodi (mees töötab kodukontoris ja lastel pole oma tuba), saavad mängida mänguväljakul või olla noortekeskuses või seikluspargis. Elame ka väikeses kohas, paljud elavad nö keskusest väljas ja omal käel sinna ei saagi. Võtan enda seisukohast: töötan lastega ja õhtul tahan oma kodus rahu ja vaikust, mitte lisaannuses lärmi. Samamoodi arvan, et ka teised vanemad tahavad puhkust peale tööpäeva. Samas ei ole okei ka see, et lapsed ilma järelvalveta (päevasel ajal siis) võõras kodus sisse-välja voorivad – mulle endale see sugugi ei meeldiks -, seega luban külla ainult siis kui konkreetse vanemaga on eelnev kokkulepe olemas, mitte nii, et peale kooli lihtsalt keegi läheb kuhugile oma suva kohaselt.

#4054147:

Eks sa peadki sõbra vanemate vastuse ära ootama. Mina olin vanma lapse algklasside ajal pigem võõrustaja rollis. Peaaegu iga päev tulid nad meie juurde (elame kooli lähedal ja lapse sõber oli maalt ja tihti oli bussi või trennini aega). Sõbra vanemad ka muretsesid, et laps on tüliks. Tegelikult ei olnud üldse. Ma olin samal ajal aastasega kodus ja mul oli tegelikult hea meel, et suuremal oli peale kooli tegevust ja mina ei pidanud teda “lõbustama”. Kahekesi mindi nt palju meelsamini koduõue mängima kui üksi oleks läinud.

lapsed tahavad peale kooli ka toitu. Mina näiteks iga päev küll ei suudaks ühte last veel toita. Mõni laps ei söö midagi ja teine sööb väga palju. Paljudele ju koolitoit ei maitse.

Ei viska ju vanemaid kodust välja, vaid  ütles et tahaks ka olla üksi kodus. Nii nagu teised lapsed on. Või nii nagu me vanasti olime. Kui vanemad koju tulid siis külalised läksid koju, et pere saaks koos olla või puhata tööpäevast.

Teil on kontoris töötamise võimalus mehega mõlemal olemas, teie laps tahab vahel üksi kodus olla ja vahel oleks viisakas ka sõpru enda poole kutsuda, mitte ainult neil kogu aeg ise külas käia. Võib-olla lepitegi siis kokku, et näiteks teisipäeval ja neljapäeval olete mehega kontoris ja neil päevadel peab laps pärast kooli koju tulema. Kas tuleb üksi või kutsub sõbra kaasa, on juba tema valik.

Sõbra vanematega tuleb kindlasti ühendust võtta, ei saa nii, et sinu laps passib iga pärastlõuna nende kodus ja tõenäoliselt saab seal ka toitlustatud, aga sina küsid abi perekoolist, selle asemel, et vanematega kontakti võtta. Igal inimesel on omad eelistused, võib-olla nad tahavad su lapsest paari vaba päeva igal nädalal, võib-olla saad pakkuda, et viid kord nädalas laste jaoks portsu snäkke nende juurde vms. Palu lapsel sõbra vanemate number küsida ja nii on teil vähemalt omavahel ühendus olemas.

See pole küll päris täpselt teemasse, aga kas sa tead, mida nad seal sõbra juures üldse teevad? Mul oma lapsega oli kunagi algklassides juhus, kus ta kutsus omale ühe klassivenna külla ja siis nägi see asi siin nagu umbes selline välja, et istusid diivanil, minu oma vaatas telekat ja see sõber istus oma nutitelefonis (minu omal sel ajal oli nuputelefon ainult). Ma siis nii pool naljaga küsisin sellelt sõbralt, et kas ta kodus ka istub kogu aeg niimoodi nutitelefonis või? Vastuseks tuli, et kodus ei lubata üldse telefonis olla 🙂 Nii et jah, selle asemel, et midagi mõistlikku reaalselt kaks kokkusaavat kutti mängiks või teeks, molutavad niisama mõttetuste küüsis (mitte, et mu enda laps ka kuidagi parem oleks, aga ma ise lootsingi, et kui nad kahekesi on, siis äkki leiavad mingid teised reaalsemad mängud või tegevused, lauamängud, legod, õues batuut vmt). Võibolla seal teemaalgataja lapse sõbra juures on ka mingi hull mängupõrgu hoopiski 🙂

Minu üks lastest tuli vist 4 aastat jutti koos sõbraga meile. Mul oli hea meel, minu laps ei pidanud üksi olema ja sõbral oli koht, kus olla, kuni bussiaeg kätte jõudis, et linnast välja koju sõita. See kuidagi algas iseenesest ja vanematega rääkisime vist ühe korra sel teemal. Kohtusime vaid lastevanemate koosolekutel koolis. Aga nüüdseks on need lapsed üle 30ne, üksteise laste ristivanemad ja ka meie ise suhtleme selle sõbra vanematega, käime külas. Ei olnud mingit probleemi ei segaduste ega toiduga, mingeid näkse meil kodus eriti polnud, aga midagi süüa oli alati. Tegid võileiba või praadisid kartuleid või muna või soojendasid eelmise õhtu sööke, ei tundnud küll eriti, et sõber oleks suur lisakulu. Selle sõbraga suhtleb praegu ka mu teine, tunduvalt noorem laps – neil on ühine hobi ja annavad üksteisele nõu. Nii et peresõber kogu eluks.

Osad lapsed tahaks olla kodus täiesti üksi. Ei vanemaid, õdesid/vendi, sõpru.  Et saaks paar tundigi täiesti üksi olla.