Varem olen siin ikka lugenud probleemi, et lapse n sõber on iga päev külas või et mingi n laps on küla kasvatada jne.
Nüüd olen aga mina see vanem, kelle laps käib koguaeg külas. Laps läks esimesse klassi. Peale kooli tahab kohe minna sõbrale külla. Reeglina on see üks ja sama sõber, kes elab kohe kooli kõrval (ja üks lähemalelavaid). No eks mitmed teised sõbrad jäävad ka pikapäevarühma/elavad kaugemal.
Kohe mainin ära, et pikapäevarühm pole teemaks – meil on koolist range palve, et pikapäevarühma kohad jäetakse lastele, kes käivad koolis bussiga, et neil oleks alati koht, kus olla. Meie elame koolist jalutuskäigu kaugusel.
Aga mul endal juba imelik, et laps nii palju külas. Kodus on meil kõik korras, ainult et – me mehega töötame mõlemad kodukontoris. Arusaadav, meile ei taha siis külalisi kutsuda, pole seda “privaatsust”. Üks päev laps just teatas, et tahab ka vahel üksi kodus olla, no üritame siis aegajalt mehega samal päeval päris kontorisse minna, aga kuna kontor on suht kaugel, siis tihti ei taha käia lihtsalt põhjusel, et laps saaks üksi olla.
uuriks teistel vanematelt, kellel on ka laps kohe esimese klassi tahtnud palju ringi käia – eriti just väiksemate kohtade elanikud, kus pole probleemiks ühistransport, linnas ära eksimine, tihe liiklus jne. Millised reeglid olete kehtestanud? Kas alati nui neljaks peab peale kooli korraks koju tulema (ka siis, kui õppimist pole jäetud) või on mingi n kell, kui peab kindlasti koju tulema (mitte alles õhtusöögiks)? Või las ollagi ja kutsun alles nt õhtusöögiks? Mul pole head põhjust talle ka öelda, miks ta peab kodust läbi käima, kui lõunat on söönud tund enne koolipäeva lõppu, kui ei plaani kuskile õue turnima minna koolivormiga ja õppida ka pole jäetud….
PS, uuringi juba ka ta sõbra vanematelt, et kas neid häirib see, et kas ja kui palju peaksin piirama just sellel sõbral külas käimist. Et selles osas ei olegi vaja kommenteerida, aga hetkel tahaks rohkem teada, millised reeglid üldiselt teistel on, kus otseselt tänaval liikumine ei ole lapsele ohtlik, eksimisvõimalust ei ole, aga kuidagi endal on ka imelik järsk muutus lasteaialapsest hulkuvaks koolilapseks… (tegelikult ta ju ei hulgugi, vaid istub külas).
Ps palun tõesti mitte kommenteerida neil Tallinnas elavatel inimestel, kes ei julgeks oma esimese klassi last veel ühistranspordiga sõitma – me oleme väike koht ja siin on olukord hoopis teine.
Või ongi selline koolilapse elu ja mulle lihtsalt harjumatu? Ta mul vanim laps, nii et varasem kogemus puudub, mida ja kuidas koolilapsed teevad. ma ise läksin kooli 6aastaselt ja peale koolipäeva läksin koju lõunaund magama veel 😀