Sul on tark laps. See ongi üks hirmsamaid asju, kui lapsed on targad. Tasu tuleb hiljem, aga praegu tuleb kuidagi elus püsida. Nõu anda ei oska. Kirjutan oma kogemusest lihtsalt.
Mina arvasin, et mu esimene laps oli raske. Ta läks suvalise pisiasja peale endast välja ja karjus hüsteeriliselt pikalt-pikalt. Ning nii mitu korda päevas… Vahel tegi endale haiget selle käigus, peksis end vastu maad või jooksis vastu seina. Kontakti sel hetkel temaga ei saanud – ta oli oma maailmas karjumise ajal. Tihti toppisin teda riidesse vägisi, et õigeks ajaks välja saaks, jõuga autosse jms. Karjus, aga füüsiliselt palju vastu ei hakanud. Umbes poole tunniga jäi vait, siis kallistasime ja nutsime koos ja elu läks normaalselt edasi. Temast tuli väga tubli ja mõistlik laps – üsna probleemivaba teismeline tänaseks.
Teine laps oli esimesed 2 aastat väga normaalne ja siis järkjärgult tuli see manipulatiivne jonn ja kokkuvõttes on ta ikka veel hullem kui esimene. Kui esimese sai vägisi riide pandud ja oodatud, et maha rahuneks, siis teine kisub riided seljast ära ja võib seda viha pidada õhtuni. Kui on vägisi autosse pandud, siis sihtkohas keeldub välja tulemast (võib istuda tunde autos ja ennast samas haletseda, sest tunnetab, et see on meie süü, et tal on autos halb). Mingid meelitused ja ähvardused talle korda ei lähe – nutab veel rohkem, kui mõistab, et millestki ilma jääb, aga järele ei anna.
Igasugused karistused ja käratamised… No ma oskan seda. Olen esimese lapsega õppinud olema ka järjekindel ja kui millegagi ähvardan, siis viin selle ka alati teoks. Aga see teine laps õpib minu pealt järjekindlust, läbirääkimist, kavalust, ähvardamist ja karistamist, mitte normaalset käitumist. Kõik, mida ütlen talle, tuleb järgmisel korral ringiga tagasi. Olen aru saanud, et ainus võimalik käitumisviis temaga ongi jääda viisakaks, rahulikuks… Aga no siis võib minna nädalaid, et kodust välja saada, kuna ta näiteks keeldub kõigist jalanõudest, aga ilm on liiga külm, et paljajalu minna. Ma ei liialda – ta jätabki jõulupeole ja sünnipäevale ja Lottemaale minemata, kui tingimuseks seatakse, et aluspüksid või jalanõud peavad jalas olema. Nutab lohutamatult, aga alla ei anna.
Olen läbi lugenud umbes 10 raamatut jonni kohta, lisaks sadu artikleid. Need kõik tunduvad nii lihtsameelsed, kui ma enda last vaatan. Need nipid töötasid 2-aastasega, aga ta on juba kaks korda vanem ja targem. Näiteks soovitus “Luba tal jonnida tema toas.” No kuidas? Ta tahab karjuda mulle näkku, mitte end privaatselt välja elada. Isegi kui ta luku taha paneksin, siis ta võtaks tooli ja peksab ukse auguliseks.
Ja kui kellelgi on seda lugedes tunne, et tegemist on mingi vägivaldse mõrtsuklapsega, siis tegelikult (väljaspool jonnihooge) on ta äärmiselt lahke, hoolitsev, sõbralik, abivalmis, nunnutav jne. Samuti on tal imeline eneseanalüüsi võime – oskab ka analüüsida oma jonnihoogu ja tundeid, aga kasu pole sellest muidugi midagi. Ta võib ka poole raevuhoo pealt järsku jääda vait ja öelda normaalse häälega tunnustavalt “eksju ma oskan hästi karjuda” ja siis jätkata üürgamist nagu vaimuhaige tuletõrjesireen.
Juhtub tihti, et pärast 4 tundi kisamist hommikul, jõuamegi lõpuks mõnele üritusele, kus inimesed ei jõua ära kiita, kui hea ja tubli laps meil on. Ja mina ei jaksa isegi tänada, sest mu toss on lihtsalt nii väljas temaga jagelemisest.
Kindlasti saab temast kunagi asja, aga kas minu silmad ka seda näevad, ma tõesti ei tea. Tunnen end igapäevaselt nagu mingi vanaaja kuningas, keda noorem põlvkond alatute võtetega troonilt kukutada üritab.
