Esileht Väikelaps Laps oli kurb

Näitan 24 postitust - vahemik 1 kuni 24 (kokku 24 )

Teema: Laps oli kurb

Postitas:
Kägu

Terve eelmine nädal oli lasteaias isadepäeva tähe all ja lõpuks oli siis ka väike isadepäeva tähistamine. Lapse isa kohale mõistagi ei tulnud, läksin hoopis ise. Lapse isa eriti lapsega ei suhtle ja laps oli küll päris kurb kui ta nägi teisi lapsi nende isadega. Õhtul isegi nuttis, ilmselt emotsioonidest ja pettumusest. Kas tõesti on vaja iga päev rääkida nädal aega järjest, kes su isa on, kus töötab, mida oskab, joonistame talle pildi, vaatame mingit isadest tehtud raamatut, laulame talle?

+11
-26
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minu arust võiks ikka mõelda ka nende laste peale, kellel isa ei ole kuidas seda isadepäeva tähistada või mida üldse teha nende lastega.

Miks laps kurb oli, kui sa olid temaga peol? Ta ju teab, kuidas teil isaga olukord on, see ongi sinu ülesanne talle selgitada, mitte lasteaia.
Meie lasteaias on alati arvestatud erinevate olukordadega ja ei tegelda nädal aega ainult nende lastega, kes koos isaga elavad. Ära üldista, vaid pöördu oma lasteaia poole.

+8
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

On isasid, kes väärivad sellist tunnustust.

Ma arvan, et sind närib pigem süütunne, sest sa tegid lapse hoolimatu mehega, kes ei hooli piisavalt sinust, et sinuga suhtes olla ega lapsest, et temaga suhelda, isegi kui suhe purunes.

+14
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Isadest võib ju ikka rääkida ja isadepäeva tähistada. Nagu ka emadepäeva. Mõnel lapsel võib-olla ei ole ema, kas siis peaks emadepäevast kõik teised ka loobuma?

Minu laste rühmades oli selliste tähtpäevadega nii, et kui oli vanematega koos tegutsemine või tähistamine, siis paluti, et keegi pereliige ikka tulla saaks. Kui isa ei saa tulla, siis vanaisa, vend, onu, või ema ise. Aga et igal lapsel oleks keegi kohal. Nii et ei tekkinud kellelgi seda üksijäetuse tunnet. Isadepäevaga kippus ikka nii olema, et osadel ei saanud isad tulla, siis oli keegi teine perest lapsega neid ühistegevusi tegemas. Emadepäevagagi oli mõnes peres nii, et ema ei saanud tulla, siis ka, tuli keegi teine pereliikmetest.

Nii palju su laps isast ikka teab, et koos teistega rühmas isadepäevast rääkides teada, mis ta nimi on, kus töötab, kirjeldada, pilt joonistada jne. See, et tähistamisele ta ei tulnud, ei takista ju lapsel muudes isadepäevaga seotud asjades osaleda. Minu laste rühmades oli ka neid, kel üldse isa ei olnud, nemad rääkisid vanaisast või vennast või onust, mõnest meessoost lähedasest või pereliikmest.

Kui te lapse isaga koos ei ela ja ta väga lapse elus ei osale, siis tuleb tasapisi neid olukordi ka lapsele selgitada. See ei jää ju viimaseks isadepäevaks.

+20
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

See on juba sinu töö teha lapsele selgitustööd. Teised lapsed ei pea sellepärast kannatama, et sinu laps oma isaga ei suhtle. Tõesti, mõnel lapsel ei ole ema, kas lõpetame siis emadepäeva tähistamise? Mõne jehhoovaka laps ei pea enda sünnipäeva, kas keelame selle ka kõigil teistel lastel? Ikka ise tuleb neid asju oma lastega arutada, mitte lasteaeda kiruda.

+13
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Terve maailme ei  pea keerlema sinu ebaõnnestunud valiku ümber. Kas sooviksid ka emadepäeva ära jätta? Jõule, sest äkki on rühmas juut, moslem, jehhoovakas?

+18
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Milles teised lapsed süüdi on, et sa ei ole oma lapsele rääkinud, kuidas tema isaga asjalood on? Kaardi võib ju teha ka vanaisale. Mu lapse sõbral läksid vanemad lahku ja tead kui normaalselt 3klassi laps sellesse suhtub, tuli meile külla ja teataski muu jutu sees, et tead, mul on nüüd kaks emmet ja kaks issit ja käin neil vaheldumisi külas. Minu arust täiesti super, kuidas oskuslik selgitamine võib imesid teha.

+4
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kurbus on normaalne tunne, mida inimene peab samuti kogema. Oli kurb, täna enam ei ole, nii see elus ongi….

+12
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Milles teised lapsed süüdi on, et sa ei ole oma lapsele rääkinud, kuidas tema isaga asjalood on? Kaardi võib ju teha ka vanaisale. Mu lapse sõbral läksid vanemad lahku ja tead kui normaalselt 3klassi laps sellesse suhtub, tuli meile külla ja teataski muu jutu sees, et tead, mul on nüüd kaks emmet ja kaks issit ja käin neil vaheldumisi külas. Minu arust täiesti super, kuidas oskuslik selgitamine võib imesid teha.

Ai, kuule, selgitama muidugi peab, aga kahe emme ja issi jutt küll normaalset suhtumist ei näita. Vanemate uued partnerid ei ole uued emmed ega issid, kui laps sellest niiviisi aru on saanud, on midagi väga mäda.

+14
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Terve eelmine nädal oli lasteaias isadepäeva tähe all ja lõpuks oli siis ka väike isadepäeva tähistamine. Lapse isa kohale mõistagi ei tulnud, läksin hoopis ise. Lapse isa eriti lapsega ei suhtle ja laps oli küll päris kurb kui ta nägi teisi lapsi nende isadega. Õhtul isegi nuttis, ilmselt emotsioonidest ja pettumusest. Kas tõesti on vaja iga päev rääkida nädal aega järjest, kes su isa on, kus töötab, mida oskab, joonistame talle pildi, vaatame mingit isadest tehtud raamatut, laulame talle?

Kas lapsel vanaisa ei ole, mina oleksin vanaisa poole selle murega pöördunud, vanaisaga saab ja isadepäeva üritusel osaleda. Ise olen ka vajadusel lasteaias lapse isa asendanud, aga olen alati rõõmsal häälel selle lapsega enne kodus läbi rääkinud, mänginud madala häälega issit, lapsega nalja visanud- müranud, rääkinud, et näe, mina sain palju paremini isside ülesannetega hakkama ja pole juhtunud, et laps oleks kurb olnud. Võibolla on asi ka selles, et sa ise oled pettunud ja kurb ja seetõttu ei suuda oma emotsioonide tõttu lapsele seda nii serveerida, et laps kurb poleks? Ma tean küll, kui ise oled kurb, on väga raske end lõbustavaks lapsevanemaks ümber kehastada.

+11
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

ma võtsin isadepäeval lapsele vaba päeva vanaema juures ja jäigi trauma olemata, sest seda päeva lihtsalt ei olnud

+11
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mõnel lasteaialapsel on isegi nii, et isa on surnud. Elus tuleb igasuguseid koledaid asju ette, kahjuks ka laste elus. Aga lasteaias peaks muidugi olema ka mingi tegevusplaan neile lastele, nad ju teavad, kui rühmas on lapsi, kes ei ela isaga, kel isa on surnud või kes polegi kunagi oma isa näinud ega tundnud. Kasvataja peaks ülesande ikka nii püstitama, et need ei peaks nurgas nutma samal ajal, kui teised oma isadest räägivad, vaid ka neil oleks midagi teha. Ja ilmselt ongi mõnes mõttes täielikult puuduvast isast kurvem, kui laps teab, et tal on küll isa, kes ei hooli lihtsalt ega vaevu tulema.

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Niipalju kui mina olen kokku puutunud lasteaiaõpetajaga, siis isadepäeva (ka emadepäeva) eel alustatakse temat küll isadest, aga arendatakse seda edasi võimaliku lapsele olulise meessoost isiku peale olgu selleks vanaisa (sinu isa näiteks), onu  jne. Kas teie elus ei eksisteeri ühtegi head meessoost eeskuju lapsele, kes osaliselt kannabki  tegelikult nö isa tegemata kohustusi (tegutseb lapsega, õpetab midagi) ja see inimene oleks võinud olla seal peol.  Meil öeldigi, et võib ju olla ka vanaisa, onu, vanem vend sel peol, kui laps ootab ema asemel ikkagi nö meessoost isikut ja on teada, et isa kindlasti ei tule. Pidu ei olnud ka kohustuslik ehk kes tundis, et pidu teeb haiget, jääb ise ära.

Erisused võiks ikka kodus ennetavalt ka läbi käia ja last ette valmistada. Elus tuleb selliseid olukordi palju, kus räägitakse asjadest, mis kellelegi ei sobi, aga seetõttu ei pea ju kõik asjad ära keelama ka teistel. Ma tean lapsi, kellel ema ei hooli (ongi isa kasvatada või veel kaugema inimese), kas siis peaks emadepäeva ära keelama ja sinu laps ei tohiks sind emadepäeva puhul õnnitelda, väärtustada, rääkida midagi head sinust.

Me ise mehega küll ei nautinud seliseid ekstra pidusid emadepäevaks ja isadepäevaks, see ongi meil pigem nö peresisene tähistamine. Aga igasugustest tähtpäevadest rääkimine, sellele teemal meisterdamine, joonistamine ja mingid tegevused on minu arust tõiesti tavailine õppeprogramm ja hea et tehakse.

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Need krokodillipisarad oleks veenvamad, kui me teaks kindlasti, et naisel endal pole siin erilist rolli, miks mees ära läks. Teadagi, et naised panevad mehega suhte pausile ja pühenduvad 100% beebile. Pärast süüdistavad mehi, et nood ei oska ega viitsi lapsega midagi teha. (Pole ju võimalustki olnud ega seda soovitud.) Ja kui mees on lahku läinud ja soovib last kasvõi näha, rääkimata 50-50 kasvatamisest, on laps kogu aeg “haige” just siis, kui kohtumisaeg on. (50-50 ei tule kõne alla, sest muidu jääb lisaraha saamata.)

Kes tegi? Ise tegi.

Aga muidugi on erandeid, jobusid mehi, naisi, kes mõtlevad mehele põhjendamatult kuu selga jne. Kõike on. Ega meil pole teada, milline TA lugu konkreetselt on.

+2
-13
Please wait...

Postitas:
Kägu

On ka ematuid lapsi, tean sellist peret, kus isa üksi kasvatab. Kas siis sellepärast tuleb emade päeva ära keelata? On ka vanavanemate päev jne.

+2
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

minul oli iseendal see aasta hoopis kurb, et minu laste isa ei küündi  isa tasemele. Ja tegemist ei ole mingi harimatu inimesega.

Minu lapsed on küll juba teismelised ja nemad on tema suhtes ükskõiksed. Tüdrukud suhtlevad temaga minimaalselt ja poiss ei suhtle üldse.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

See ondi sinu õlessanne seletada lapsele, et miks tal isa ei ole. Päris nii ju ka ei saa et sinu lapsel isa ei ole sii ei tohi isadest rääkida, laulda ja neile kaarte joonistada. Vüib olla kellelgil lapsel ei ole ena, vanaema või vanaisa, siis ei tohi ka emadepäeva tähistada ja ka ei tohi vanavanematest rääkida. Sedasi mõtled või? Kellest üldse tohib rääkida, laulda ja pilte joonistada?

0
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Selle postituse peale tuleb meelde enda lapsepõlv. Kasvasin vanaemaga. Isa pani minema kui olin 3a ja ema enam teda minu ligi ei lubanud. Enne kooliminekut kolisin üldse vanaema juurde, sest ema oli hoolimatu.

9. Klassi lõpus oli koolikirjandi ainukeseks teemaks “minu pere”….istusin mõnda aega seal laua taga….siis aga kirjutasin loo uhkest majast, kus on mitu venda ja õde ning kuidas kõik koristavad koos ja mängivad lauanänge. Minu tausta koolis teati ning tuldi pärast küsima,et miks ma sellise loo välja mõtlesin…ma ütlesin, et kirjand on ilukirjanduslik teos…ja ongi kõik.

Aga sulle teemaalgataja ütlen, et muidugi sul valus vaadata et lapsel valus. Aga sina oled tal olemas. Minu jaoks oli vanaema alati olemas. Ja kuigi olin kurb ema ja isa pärast,siis vanaema andis mulle nii palju armastust, et sellest piisas ja jäi ülegi. Oli õnnelik lapsepõlv. Seega,anna endast parim ja muud ei ole vajagi. Kui laps isadepäeval kurb siis orgunni talle keegi meesterahvast sugulane isa asendama.  Aga ei pea ka seda, kui pole võimalik. Meil ei old näiteks. Vanaema kuulas mu mured ära,kallistas, paitas ja ütles et tema armastab mind. Rohkem poldki vaja…

 

Edu

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nagu teisedki vastajad, arvan samuti, et meie kultuuriruumis levinumaid tähtpäevi võiks siiski tähistada. On jõulud, munapühad, emade- ja isadepäev, Eesti riigi sünnipäev jne.

Nende oluliste asjade tähistamine on osa kasvatusest. Kui lapsed tähistavad lasteaias Eesti riigi sünnipäeva, siis on selle kaugemaleulatuv eesmärk kinnistada lastes teadmist, et oma kodumaad peab hoidma. Keelates ära isadepäeva, kuna mõne lapse isa ei täida oma isarolli, ei aita me kaasa selle probleemi paranemisele tulevikus, vaid anname lastele signaali, et isasid pole vaja. Lauldes isadepäeval temaatilisi laule ja joonistades pilte isast kasvatame väikestes poistes ühtlasi teadmist, et ka neist saavad kunagi isad ning isa olla on uhke ja hää. Väikestele tüdrukutele aga aitab isadepäev kinnistada ootusi, et tulevikus on ka nende mehed majas isa eest väljas, mitte ei ole vaid diivanikaunistused ega jäta lapsi pelgalt naise õlule.

+3
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Terve maailme ei pea keerlema sinu ebaõnnestunud valiku ümber. Kas sooviksid ka emadepäeva ära jätta? Jõule, sest äkki on rühmas juut, moslem, jehhoovakas?

Täpselt!

 

Üha rohkem on ühiskonnas nö ebatraditsioonilisi või katkiseid perekondi. Meil on lasteaias komme pidada sügis- ja kevadpidusid, see(mitte isadepäevapidu jne ) tuleneb just sellest, et keegi haavata ei saaks. Nagu see kaotaks selle tõsiasja, et nii on selles perekonnas. Siinkohal ei ole mõtet pead liiva alla peita ja probleemi eitada, vaid abiks oleks korralik selgitustöö lapsevanema poolt ning ollagi siis mõlema vanema eest. Paljud isad on tööl just sel ajal, kui selline üritus toimub, no mis siis teha. Lohuta oma last ja tee selgitustööd või räägi oma valikuga, mitte ära eelda, et elu peab sinu valiku pärast tõesti ainult sinu meeltmööda olema. Kaotame üldse ema /isa mõiste ära, no mida tõesti?

+2
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Terve maailme ei pea keerlema sinu ebaõnnestunud valiku ümber. Kas sooviksid ka emadepäeva ära jätta? Jõule, sest äkki on rühmas juut, moslem, jehhoovakas?

Täpselt!

Üha rohkem on ühiskonnas nö ebatraditsioonilisi või katkiseid perekondi. Meil on lasteaias komme pidada sügis- ja kevadpidusid, see(mitte isadepäevapidu jne ) tuleneb just sellest, et keegi haavata ei saaks. Nagu see kaotaks selle tõsiasja, et nii on selles perekonnas. Siinkohal ei ole mõtet pead liiva alla peita ja probleemi eitada, vaid abiks oleks korralik selgitustöö lapsevanema poolt ning ollagi siis mõlema vanema eest. Paljud isad on tööl just sel ajal, kui selline üritus toimub, no mis siis teha. Lohuta oma last ja tee selgitustööd või räägi oma valikuga, mitte ära eelda, et elu peab sinu valiku pärast tõesti ainult sinu meeltmööda olema. Kaotame üldse ema /isa mõiste ära, no mida tõesti?

Ei mäleta, et emadepäeva aegu ükski aasta nädal aega räägitaks emadest. Tehakse kaart, seda küll. Jääb mulje nagu isa oleks kuidagi eriti eriline isik perekonnas, aga neid emasid, kes lapse hüljanud, on vähe võrreldes meestega, kes alatihti minema lähevad.

+2
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Selle postituse peale tuleb meelde enda lapsepõlv. Kasvasin vanaemaga. Isa pani minema kui olin 3a ja ema enam teda minu ligi ei lubanud. Enne kooliminekut kolisin üldse vanaema juurde, sest ema oli hoolimatu.

9. Klassi lõpus oli koolikirjandi ainukeseks teemaks “minu pere”….istusin mõnda aega seal laua taga….siis aga kirjutasin loo uhkest majast, kus on mitu venda ja õde ning kuidas kõik koristavad koos ja mängivad lauanänge. Minu tausta koolis teati ning tuldi pärast küsima,et miks ma sellise loo välja mõtlesin…ma ütlesin, et kirjand on ilukirjanduslik teos…ja ongi kõik.

Aga sulle teemaalgataja ütlen, et muidugi sul valus vaadata et lapsel valus. Aga sina oled tal olemas. Minu jaoks oli vanaema alati olemas. Ja kuigi olin kurb ema ja isa pärast,siis vanaema andis mulle nii palju armastust, et sellest piisas ja jäi ülegi. Oli õnnelik lapsepõlv. Seega,anna endast parim ja muud ei ole vajagi. Kui laps isadepäeval kurb siis orgunni talle keegi meesterahvast sugulane isa asendama. Aga ei pea ka seda, kui pole võimalik. Meil ei old näiteks. Vanaema kuulas mu mured ära,kallistas, paitas ja ütles et tema armastab mind. Rohkem poldki vaja…

Edu

Aitäh.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

see, kas issi on isadepäeva peol või mitte ja kas laps kurvastab kohutavalt või üldse mitte, sõltub tegelikult sellest, kuidas teine vanem lapsele seda olukorda ära seletab.

meil oli vist vaid üks kord kogu lasteaia-aja kohta, kui issi sai isadepäevapeol osaleda, teistel kordadel olin mina või vanaisa,hoolimata sellest, et vanemad kenasti koos siis ja praegugi.

laps teatas hoopis teistele uhkelt, et minu issi ei saa tulla, sest issi peab täna tööl olema.
teised lapsedki teadsid suurepäraselt, kus meie issi töötab, olid nad oma lasteaiarühmaga tuletõrjes meie issil külaski käinud.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meie laste lasteaias ei ole see päev kunagi mingi nädal aega kestev püha olnud.
Loomulikult on palju isasid, kes väärivad tunnustust, aga mismoodi see isade tunnustamine on kui lasteaias sellele nii palju tähelepanu osutatakse. Meie lastel pole see kuidagi takistanud kodus isale kaartide joonistamist. Emadepäev ja isadepäev on alati pühapäeval ja perekonnasiseselt tähistamiseks sobivad päevad.
Eesti ühiskond aga pole väga empaatiline. Need kommentaaridki siin on sageli stiilis ise hoopis tunned end süüdi miks su lapsel siis pole isa.
Ega see ema ju enda pärast ei muretse. Lapsel ju on kurb kui mingi jämm käib lapse pereliikme ümber keda temal pole või veel hullem, kes ei hooli. Ja laps pole selles ju kuidagi süüdi.
See pole ju vajalik, et pühapäevased emadeisadepäevad hajutatakse üle nädala, pole ju tegemist jõuluga.
Meil on kollektiivis ratastoolis inimene, aga osad kolleegid arvasid ikka, et nui neljaks tuleb minna seiklusparki ühisüritust korraldama. Õnneks otsustajatel oli nii palju oidu peas, et valiti koht, kuhu kõik said minna ja kõigil oli tore.
Alati ei saa kõike valida, et kõik end hästi tunneksid. Aga kui saab valida siis miks mitte. Ilma isadenädalata ei jää kellelgi pühapäevane isadepäev tähistamata ja samuti ei takista keegi soovijatele oma isiklike ürituste korraldamist seikluspargis.
Aga mõni kohe peab insisteerima asju mis kedagi ekskludeerivad või kurvastavad. Kui elus muid rõõme pole kui vajadus ennast vahest kellestki paremini tunda mis siis ikka.
Lisaks tahaks küsida, miks pooled vastajad korrutavad nagu rikkis grammofon siin seda, et ahhaa kas jätame siis emadepäeva ka ära, sest kõigil pole ema?
See on ju täpselt sama teema. Mitte keegi ei keela ära emadepäevi ega isadepäevi, jutt käib nende päevade lasteasutuses tähistamisest, mitte ära keelamisest. Ja see lasteasutuses tähistamine pole üldse vajalik. Milleks need käsu korras tehtud kaardid ja üritused, miks neid asju on tarvis kollektiivselt teha.

+4
0
Please wait...

Näitan 24 postitust - vahemik 1 kuni 24 (kokku 24 )


Esileht Väikelaps Laps oli kurb