Teema: Laps oli kurb

#3589428:

Minu arust võiks ikka mõelda ka nende laste peale, kellel isa ei ole kuidas seda isadepäeva tähistada või mida üldse teha nende lastega.

Miks laps kurb oli, kui sa olid temaga peol? Ta ju teab, kuidas teil isaga olukord on, see ongi sinu ülesanne talle selgitada, mitte lasteaia.
Meie lasteaias on alati arvestatud erinevate olukordadega ja ei tegelda nädal aega ainult nende lastega, kes koos isaga elavad. Ära üldista, vaid pöördu oma lasteaia poole.

Isadest võib ju ikka rääkida ja isadepäeva tähistada. Nagu ka emadepäeva. Mõnel lapsel võib-olla ei ole ema, kas siis peaks emadepäevast kõik teised ka loobuma?

Minu laste rühmades oli selliste tähtpäevadega nii, et kui oli vanematega koos tegutsemine või tähistamine, siis paluti, et keegi pereliige ikka tulla saaks. Kui isa ei saa tulla, siis vanaisa, vend, onu, või ema ise. Aga et igal lapsel oleks keegi kohal. Nii et ei tekkinud kellelgi seda üksijäetuse tunnet. Isadepäevaga kippus ikka nii olema, et osadel ei saanud isad tulla, siis oli keegi teine perest lapsega neid ühistegevusi tegemas. Emadepäevagagi oli mõnes peres nii, et ema ei saanud tulla, siis ka, tuli keegi teine pereliikmetest.

Nii palju su laps isast ikka teab, et koos teistega rühmas isadepäevast rääkides teada, mis ta nimi on, kus töötab, kirjeldada, pilt joonistada jne. See, et tähistamisele ta ei tulnud, ei takista ju lapsel muudes isadepäevaga seotud asjades osaleda. Minu laste rühmades oli ka neid, kel üldse isa ei olnud, nemad rääkisid vanaisast või vennast või onust, mõnest meessoost lähedasest või pereliikmest.

Kui te lapse isaga koos ei ela ja ta väga lapse elus ei osale, siis tuleb tasapisi neid olukordi ka lapsele selgitada. See ei jää ju viimaseks isadepäevaks.

Terve maailme ei  pea keerlema sinu ebaõnnestunud valiku ümber. Kas sooviksid ka emadepäeva ära jätta? Jõule, sest äkki on rühmas juut, moslem, jehhoovakas?

Kurbus on normaalne tunne, mida inimene peab samuti kogema. Oli kurb, täna enam ei ole, nii see elus ongi….

#3589428:

Terve eelmine nädal oli lasteaias isadepäeva tähe all ja lõpuks oli siis ka väike isadepäeva tähistamine. Lapse isa kohale mõistagi ei tulnud, läksin hoopis ise. Lapse isa eriti lapsega ei suhtle ja laps oli küll päris kurb kui ta nägi teisi lapsi nende isadega. Õhtul isegi nuttis, ilmselt emotsioonidest ja pettumusest. Kas tõesti on vaja iga päev rääkida nädal aega järjest, kes su isa on, kus töötab, mida oskab, joonistame talle pildi, vaatame mingit isadest tehtud raamatut, laulame talle?

Kas lapsel vanaisa ei ole, mina oleksin vanaisa poole selle murega pöördunud, vanaisaga saab ja isadepäeva üritusel osaleda. Ise olen ka vajadusel lasteaias lapse isa asendanud, aga olen alati rõõmsal häälel selle lapsega enne kodus läbi rääkinud, mänginud madala häälega issit, lapsega nalja visanud- müranud, rääkinud, et näe, mina sain palju paremini isside ülesannetega hakkama ja pole juhtunud, et laps oleks kurb olnud. Võibolla on asi ka selles, et sa ise oled pettunud ja kurb ja seetõttu ei suuda oma emotsioonide tõttu lapsele seda nii serveerida, et laps kurb poleks? Ma tean küll, kui ise oled kurb, on väga raske end lõbustavaks lapsevanemaks ümber kehastada.

Mõnel lasteaialapsel on isegi nii, et isa on surnud. Elus tuleb igasuguseid koledaid asju ette, kahjuks ka laste elus. Aga lasteaias peaks muidugi olema ka mingi tegevusplaan neile lastele, nad ju teavad, kui rühmas on lapsi, kes ei ela isaga, kel isa on surnud või kes polegi kunagi oma isa näinud ega tundnud. Kasvataja peaks ülesande ikka nii püstitama, et need ei peaks nurgas nutma samal ajal, kui teised oma isadest räägivad, vaid ka neil oleks midagi teha. Ja ilmselt ongi mõnes mõttes täielikult puuduvast isast kurvem, kui laps teab, et tal on küll isa, kes ei hooli lihtsalt ega vaevu tulema.

Need krokodillipisarad oleks veenvamad, kui me teaks kindlasti, et naisel endal pole siin erilist rolli, miks mees ära läks. Teadagi, et naised panevad mehega suhte pausile ja pühenduvad 100% beebile. Pärast süüdistavad mehi, et nood ei oska ega viitsi lapsega midagi teha. (Pole ju võimalustki olnud ega seda soovitud.) Ja kui mees on lahku läinud ja soovib last kasvõi näha, rääkimata 50-50 kasvatamisest, on laps kogu aeg “haige” just siis, kui kohtumisaeg on. (50-50 ei tule kõne alla, sest muidu jääb lisaraha saamata.)

Kes tegi? Ise tegi.

Aga muidugi on erandeid, jobusid mehi, naisi, kes mõtlevad mehele põhjendamatult kuu selga jne. Kõike on. Ega meil pole teada, milline TA lugu konkreetselt on.

minul oli iseendal see aasta hoopis kurb, et minu laste isa ei küündi  isa tasemele. Ja tegemist ei ole mingi harimatu inimesega.

Minu lapsed on küll juba teismelised ja nemad on tema suhtes ükskõiksed. Tüdrukud suhtlevad temaga minimaalselt ja poiss ei suhtle üldse.

Selle postituse peale tuleb meelde enda lapsepõlv. Kasvasin vanaemaga. Isa pani minema kui olin 3a ja ema enam teda minu ligi ei lubanud. Enne kooliminekut kolisin üldse vanaema juurde, sest ema oli hoolimatu.

9. Klassi lõpus oli koolikirjandi ainukeseks teemaks “minu pere”….istusin mõnda aega seal laua taga….siis aga kirjutasin loo uhkest majast, kus on mitu venda ja õde ning kuidas kõik koristavad koos ja mängivad lauanänge. Minu tausta koolis teati ning tuldi pärast küsima,et miks ma sellise loo välja mõtlesin…ma ütlesin, et kirjand on ilukirjanduslik teos…ja ongi kõik.

Aga sulle teemaalgataja ütlen, et muidugi sul valus vaadata et lapsel valus. Aga sina oled tal olemas. Minu jaoks oli vanaema alati olemas. Ja kuigi olin kurb ema ja isa pärast,siis vanaema andis mulle nii palju armastust, et sellest piisas ja jäi ülegi. Oli õnnelik lapsepõlv. Seega,anna endast parim ja muud ei ole vajagi. Kui laps isadepäeval kurb siis orgunni talle keegi meesterahvast sugulane isa asendama.  Aga ei pea ka seda, kui pole võimalik. Meil ei old näiteks. Vanaema kuulas mu mured ära,kallistas, paitas ja ütles et tema armastab mind. Rohkem poldki vaja…

Edu

#3589524:

Terve maailme ei pea keerlema sinu ebaõnnestunud valiku ümber. Kas sooviksid ka emadepäeva ära jätta? Jõule, sest äkki on rühmas juut, moslem, jehhoovakas?

Täpselt!

Üha rohkem on ühiskonnas nö ebatraditsioonilisi või katkiseid perekondi. Meil on lasteaias komme pidada sügis- ja kevadpidusid, see(mitte isadepäevapidu jne ) tuleneb just sellest, et keegi haavata ei saaks. Nagu see kaotaks selle tõsiasja, et nii on selles perekonnas. Siinkohal ei ole mõtet pead liiva alla peita ja probleemi eitada, vaid abiks oleks korralik selgitustöö lapsevanema poolt ning ollagi siis mõlema vanema eest. Paljud isad on tööl just sel ajal, kui selline üritus toimub, no mis siis teha. Lohuta oma last ja tee selgitustööd või räägi oma valikuga, mitte ära eelda, et elu peab sinu valiku pärast tõesti ainult sinu meeltmööda olema. Kaotame üldse ema /isa mõiste ära, no mida tõesti?

#3594055:

Selle postituse peale tuleb meelde enda lapsepõlv. Kasvasin vanaemaga. Isa pani minema kui olin 3a ja ema enam teda minu ligi ei lubanud. Enne kooliminekut kolisin üldse vanaema juurde, sest ema oli hoolimatu.

9. Klassi lõpus oli koolikirjandi ainukeseks teemaks “minu pere”….istusin mõnda aega seal laua taga….siis aga kirjutasin loo uhkest majast, kus on mitu venda ja õde ning kuidas kõik koristavad koos ja mängivad lauanänge. Minu tausta koolis teati ning tuldi pärast küsima,et miks ma sellise loo välja mõtlesin…ma ütlesin, et kirjand on ilukirjanduslik teos…ja ongi kõik.

Aga sulle teemaalgataja ütlen, et muidugi sul valus vaadata et lapsel valus. Aga sina oled tal olemas. Minu jaoks oli vanaema alati olemas. Ja kuigi olin kurb ema ja isa pärast,siis vanaema andis mulle nii palju armastust, et sellest piisas ja jäi ülegi. Oli õnnelik lapsepõlv. Seega,anna endast parim ja muud ei ole vajagi. Kui laps isadepäeval kurb siis orgunni talle keegi meesterahvast sugulane isa asendama. Aga ei pea ka seda, kui pole võimalik. Meil ei old näiteks. Vanaema kuulas mu mured ära,kallistas, paitas ja ütles et tema armastab mind. Rohkem poldki vaja…

Edu

Aitäh.

Meie laste lasteaias ei ole see päev kunagi mingi nädal aega kestev püha olnud.
Loomulikult on palju isasid, kes väärivad tunnustust, aga mismoodi see isade tunnustamine on kui lasteaias sellele nii palju tähelepanu osutatakse. Meie lastel pole see kuidagi takistanud kodus isale kaartide joonistamist. Emadepäev ja isadepäev on alati pühapäeval ja perekonnasiseselt tähistamiseks sobivad päevad.
Eesti ühiskond aga pole väga empaatiline. Need kommentaaridki siin on sageli stiilis ise hoopis tunned end süüdi miks su lapsel siis pole isa.
Ega see ema ju enda pärast ei muretse. Lapsel ju on kurb kui mingi jämm käib lapse pereliikme ümber keda temal pole või veel hullem, kes ei hooli. Ja laps pole selles ju kuidagi süüdi.
See pole ju vajalik, et pühapäevased emadeisadepäevad hajutatakse üle nädala, pole ju tegemist jõuluga.
Meil on kollektiivis ratastoolis inimene, aga osad kolleegid arvasid ikka, et nui neljaks tuleb minna seiklusparki ühisüritust korraldama. Õnneks otsustajatel oli nii palju oidu peas, et valiti koht, kuhu kõik said minna ja kõigil oli tore.
Alati ei saa kõike valida, et kõik end hästi tunneksid. Aga kui saab valida siis miks mitte. Ilma isadenädalata ei jää kellelgi pühapäevane isadepäev tähistamata ja samuti ei takista keegi soovijatele oma isiklike ürituste korraldamist seikluspargis.
Aga mõni kohe peab insisteerima asju mis kedagi ekskludeerivad või kurvastavad. Kui elus muid rõõme pole kui vajadus ennast vahest kellestki paremini tunda mis siis ikka.
Lisaks tahaks küsida, miks pooled vastajad korrutavad nagu rikkis grammofon siin seda, et ahhaa kas jätame siis emadepäeva ka ära, sest kõigil pole ema?
See on ju täpselt sama teema. Mitte keegi ei keela ära emadepäevi ega isadepäevi, jutt käib nende päevade lasteasutuses tähistamisest, mitte ära keelamisest. Ja see lasteasutuses tähistamine pole üldse vajalik. Milleks need käsu korras tehtud kaardid ja üritused, miks neid asju on tarvis kollektiivselt teha.