Laps, eelkooliealine poiss (viimane lasteaia-aasta), on viimasel paar-kolmel-neljal nädalal oma käitumisega täiesti segi keeranud.
Kui enne kuulas ikka kenasti sõna, siis nüüd võib igast pisiasjast täieliku draama (pigem lausa tragöödia) teha. Kui midagi ei sobi või midagi ei saa, mida tahab, siis kukub lihtsalt röökima, on ebaviisakas, karjub, röögib, nõmetseb, ülbitseb, valetab… Ühesõnaga, tegelikult lausa mitme sõnaga, käitub ülihalvasti.
Ma ei saagi aru, et kas see käitumine on kopeeritud tema parima sõbra (lasteaiakaaslane, kes on väga hellik ja tujukas) või on see sõjateemade tõttu.
Kui räägin lapsega, et miks ta nii käitub, siis väidab, et ta ju käitub hästi ja kõik on okei. Ja samas kohe teeb jälle mingeid imelikke häälitsusi ja hakkab nõmedalt käituma. Aga kui ta ise midagi tahab, siis oskab küll väga kenasti olla ja toredat juttu rääkida.
See teeb mind väga kurvaks ja pahaseks ja ma ei oska enam kuidagi reageerida (ei taha kogu aeg vihastada tema pärast – see ei ole ei talle ega perele hea). Mida ja kuidas ma tegema peaksin?
Eks ma uurin ka lasteaiast, et kuidas seal viimasel ajal on olnud, kas on mingeid muutusi sõpradega või midagi (ta on muidu seal alati tore poiss ja kiidetakse, et on empaatne ja tark jne, aga viimase aja kogemused on mu närvid krussi keeranud).
